Olen üle kuu aja täielikus koomas olnud – sellises, kus mitte midagi asjalikku tehtud ei saa. Eile ja täna on aga enesetunne vahelduseks hea, olen ringi möllanud ja asjatanud, koristanud ja sättinud ja… Jube rahul endaga nüüd. Aga jah, nagu näete, siis arvutisse eriti asja pole. Käin küll aeg-ajalt blogisid-meile piilumas, aga ise kirjutada ei viitsi. Homme ehk 🙂
Meil on nüüd natuke rohkem mööblit… Ja Plikast on endiselt fotod ootamas ja… Eeh… Homme 😛
Plika ei jää viimasel ajal enam õhtuti tissi otsas magama. niisama muidugi ka mitte. Nii ta siis hängibki kauem, kuni meie ka magama läheme, meie vahel jääb siis tuttu. Aga no see ei juhtu kunagi kell üheksa, eks. Ma küll noil päevil väga kaua üleval ei ole, üksteist on enamasti tagumine aeg, mil ära vajun, pigem isegi varem.
Eile hommikul magas Plika poole üheteistkümneni, lõunaund neljast poole kuueni. Ebanormaalne, eks. Õhtul jäi üldse ilma tissita magama, ka mingi poole üheteistkümne paiku vist.
Mina ärkasin miskipärast öösel kell pool neli üles ja ei saanud enam magada, vahtisin poolteist tundi lakke. Viie paiku jäin lõpuks mõnusalt uniseks. Veerand kuus hakkas Plika jorisema. Saatsin Abikaasa temaga tegelema, sest tahtsin ise lõpuks ometi nats puhata. Plika nuttis nii kõvasti, et Abikaasa pidi ta üles ajama. Istusid siis kell pool kuus kahekesi arvutis 😀
Mina ei saanud ikka mitu tundi magama jääda, suigatasin ja tukkusin seal kuidagi. Abikaasal õnnestus Plika pool kaheksa uuesti magama saada, ise ta vist ongi veerand kuuest saati üleval…
Päriselt magada sain ma pärast poole neljast ärkamist… No ütleme tunnikese hommikul. Ja nägin rõvedaid unenägusid.
Ei tea, mis värk siis nüüd on 😀 Ega ma väga ei kurda, pole põhjust eeldada, et see väga korduma hakkaks.
Plika graafik tuleks muidugi korda saada… Aga no mis ma teen, kui talle ei meeldi õhtuti üksi magama jääda. Ja no TEGELIKULT pole mul ka midagi selle vastu, kui mina hommikul enne teda ärkan, nii et saan kõigepealt rahus oma asjadega tegeleda ja alles siis talle putru keeta. Oh jah.
Aga mis selle teemaga on, et aju toodab kasvuhormooni õhtul kümnest öösel kaheni? Vaevalt et aju midagi ajavahedest teab. Kas ma siis peaks eeldama, et ta toodab seda Eesti aja järgi? Sel juhul on küll halvasti 😛
EDIT viis minutit hiljem: ja see unimüts ärkas lõpuks üles 🙂
Ma olen lume suhtes ÄÄRMISELT pirtsakas. See on mulle kõige olulisem jõulude ajal ja aastavahetusel, muidu pole lihtsalt jõulutunnet. Ülejäänud aja seda võib ju vahel olla, aga sellisel juhul kindlasti pehme, valge ja värske. Niipea, kui üks päev pole lund sadanud, sõidetakse-tambitakse see kõvaks määrdunud jääks, mis enam absoluutselt mingit lõbu ei paku.
Rõõmustasin eile just, et lõpuks ometi on tänavad peaaegu puhtaks sulanud, vast läheb nüüd lumi lõplikult ja on jälle tavaline London, aga täna hommikul ärkasin Abikaasa kihistamise peale, kes aknast inimesi piilus ja irvitas, kui nood paigalt ei saanud. Ja nii ta veetiski terve hommiku.
Õnneks olevat meie autol mingid universaalkummid, millega võib aasta läbi sõita ehk siinses lumes ajavad asja suurepäraselt ära. Ma ei teadnudki, et sihukesed olemas on, aga ma ei tea autodest absoluutselt mitte midagi, nii et pole ka ime.
Hea küll, praegu on selline lumi, nagu mulle meeldib – ikka sajab, kõik ongi valge ja pehme. Aga küll ma seda kirun, kui Plikaga välja lähen, pange tähele. Minu jaoks pole see MacLaren (hoolimata sellest, et Techno XLRil on teiste mudelitega võrreldes pea poole suuremad rattad) ikka mingi lumemassin. Ära hellitatud, nagu ma olen… Aga no hea küll, talvisel ajal põhikohaga mujal resideerudes saab suurepäraselt hakkama. Väike füüsiline trenn on ju ainult kasuks.
Üleüldises plaanis ootan kevadet. Siis on soe ilm ja sünnipäev ja külalised ja muud toredad asjad.
Eile hilisõhtul:
Täna hommikul:
Ja õhtupoolikul:
Abikaasa ülemus helistas hommikul ja ütles, et ärgu tööle tulgu, nad ei tee kontorit lahti. Hea küll, lisaks pisukesele lumele oli neil veel mingi kütte probleem, miski ei töötanud ja kõik olid eelmised kaks päeva mütsidega ringi käinud 😀 Meie olime igatahes väga rahul, chillisime siin kodus ja vaatasime aknast lund. Mina õue ei jõudnudki, Abikaasa käis päeval Plikat magama jalutamas ja õhtul poes. Aga no lund vast veel jätkub, küll jõuan ka mina.
Loodetavasti sajab öösel veel ja Abikaasa on homme ka vaba 😛
Avastasin teisipäeva õhtul, et üks modellide hooaeg on vahepeal märkamatult lõppenud. Mulle sihuke variant väga meeldib – saan kõik korraga järjest ära vaadata. Jooksvalt kord nädalas see tavaliselt ununeb, nii et kui tuleb meelde millalgi lõpuks järele vaadata, on eelmistes osades juhtunu ja näod juba meelest läinud.
Nii et kui meie lend edasi lükkus, veetsingi viimase päeva Rootsis peamiselt teleka ees – neil on seal SUUUUR mõnus telekas, millele saab USB külge panna ja nii lihtne oligi. Vaatasin too päev viis osa, eile kõigest kaks ja pool, täna kõik ülejäänud (kokku oli 13, aga viimane oli recap, neid ma ei viitsi kunagi vaadata).
Seekord oli kuidagi huvitavam – ma ei teagi, miks. Võib-olla olin ise vastavas tujus 😛 Iga osa lõpp on küll suhteliselt etteaimatav, enamasti arvasin välja minejad õigesti ära. Samas lõpus läks küll pingeliseks, ei saanud enam milleski kindel olla – õnneks läks välja see, kes mulle üldse ei meeldinud, finaali said kaks lahedat pliksi ja meie lemmik võitis (mhm, Abikaasa käis ka vahepeal mu õla tagant piilumas, eriti päevitusriiete pildistamise ajal).
Nii et modellid on kõige süüdi – selles, et ma pole ikka jõudnud kõigest kirjutada, mis Rootsist veel kirjutada on jäänud. Eks ma üritan lähema paari päeva jooksul, pean lihtsalt ennast suurest hunnikust piltidest läbi närima, pole selleks praegu tuju.
Aasta kokkuvõtet ei tekkinud kordagi tahtmist teha. Eelmisel aastal ei olnud ka suurt millestki rääkida, ainult rasedus ja sünnitus tõusid esile. Ja terve see aasta möödus Plikaga tegelemise tähe all. Nojaa, tore oli jälle Eestis elada, siis olid veel muidugi pulmad väga tähtsad ja aasta üllatus oli tagasi Londonisse kolimine. Ja kui natuke veel mõelda, siis sain jagu ühest isiklikust probleemist, mis mind veel eelmise aasta lõpus ja selle aasta esimeses pooles üsnagi palju häiris. Lihtsalt mõtlesin teatud asjad enda jaoks selgeks ja saatsin kõik pikalt. Enesekindlust sain juurde ja panin kõige olulisemad väärtused enda jaoks paika. Väga rahul olen.
Eilne päev möödus vaikselt. Mul olid suured plaanid, mis kõik ära teha võiks, reaalis jõudsin aga ainult hommikupoolikul koristada ja sättida ja pesu pesta. Lõuna ajal läksime välja hommikust sööma ja siis toidupoodidesse, kui lõpuks koju jõudsime, oli juba õhtu käes ning koos sellega tuli absoluutne viitsimatus. Niisiis olidki minul modellid ja Abikaasal arvutimäng, aastavahetusel klaasike šampust ja seejärel magama. Glamuurne, indeed.
Täna hommikul oli see-eest imeilus ilm – nii, kui üles ärkasin ja aknast välja vaatasin, nägin sini-sinist taevast. Päike säras ja tegi tuju heaks, eilsest jäänud läbu sai kärmelt ära koristatud, modellid lõpuni vaadatud ja… Kell on alles pool neli 😛
Karta on, et ülejäänud õhtuga ei saa suurt miskit asjalikku tehtud, aga ega puhkuse ajal ju ei peagi!