Käisin hommikul turul küüslauku ostmas ja pesin masinatäie pesu, aga muus osas jätkasin eilset vaimustavat laiskelu diivanil raamatu ja kassidega. Kolmas raamat saab kohe läbi, siis võin magama minna 😛
Nii mõnus on, et kuusk on toas, kõik on tänu sellele eriti hubane… Et need okkad ainult vastu peaks uue aastani.
Ja sorry, Siim on nii nunnu, et ma pildistan teda LIIGA PALJU. Nagu vanemad ikka oma beebisid 😀
…
Et mis ma täna tegin, küsite? MITTE MIDAGI! Mitte midagi asjalikku, that is. Absoluutselt vaimustav!
Kuna Plika on haige, jätsin igaks juhuks tänase kiigujooga ära. Mis tähendab, et mul oli üks päev üle hiiglama pika aja, kus ma ei pidanud üldse mitte kuskile minema. Ma olin terve päeva hommikumantlis! Seda pole juhtunud… No ma ei teagi, mis ajast 🙂 Tavaliselt ma käin nädala sees tööl ja nädalavahetusel mõlemal päeval trennis, nii et pole nagu võimalustki. Kui olengi vahel kodukontoris, siis panen ennast ka kohe kindlasti hommikul riidesse.
Tõele au andes, ma oleks täna ka riidesse pannud, AGA ma ootasin kõigepealt pool päeva, et saaks duši alla minna 😀 Tavaliselt ma käin pesus kohe peale ärkamist, aga mul oli vaja, et Kaaslane kõigepealt mul juuksed lühemaks ajaks – ja ma ärkasin temast kaks tundi varem… Kui ta lõpuks ärkas, siis olin nii näljane, et oli juba hommikusöögi aeg… Siis ta läks välja toimetama, pani garaaži konksud, kus jalgrattaid hoida (need olid siiani väljas lume all :D) ja tõi puid tuppa… No ja pärast seda lõpuks käisime duši all, kell oli siis äkki… Pool neli, kui mitte rohkem 😀 Ja siis ma oleks ennast riidesse pannud, aga mu riided olid parasjagu pesus. Mitte et mul rohkem riideid poleks, aga mu lemmikud. Nii ma siis olingi rõõmsalt edasi hommikumantlis. Ja kui riided lõpuks kuivatist kokku lappisin, oli kell pool üheksa, ilmselgelt ei hakanud neid enam selga panema 😛
Ühesõnaga ei saa tegelikult öelda, et ma midagi asjalikku ei teinud… Hommikul toimetasin veits köögis ja kaks masinatäit pesu pesin. Ja ok, aitasin Plikal ära pakkida ligi 3kg piparkoogitainast, mis ta tegi. Aga see oli ka kõik. Õhtusöögi tegi ka Plika.
Mina veetsin 90% päevast diivanil, kass(id) süles, raamatut lugedes. Lõpetasin ühe, mis eile alustasin, võtsin kohe järgmise ette. Homme saab see ka läbi 🙂
Issand kui mõnus päev oli! Ma juba kujutan ette, kuidas jõulupuhkuse ajal saab nii kaks nädalat! Ehkki jah, riidesse tahaks ikka panna ja lugemise kõrvalt tahaks ka mõne pusle panna. Ja blogida.
Täna tegin arvuti lahti alles kell kümme õhtul, sest lubasin ju jätkata igapäevast blogimist…
Ja muidugi mul on ka tõendusmaterjali selle kohta, et ma ikka päriselt peaaegu terve päeva diivanil olin 😀
Pool üksteist:
Pool kaks:
Kell kaks:
Kolmveerand kolm:
Pool kaheksa:
Kell kaheksa:
Minu leivanumber ehk rõõm väikestest asjadest, jah? No lihtsalt nii mõnus oli jälle – mis siis, et miskit erilist ei teinud.
Neljapäevast saadik muudkui sadas lund. Kui tavaliselt ma teen esimesest lumest alati pilti läbi köögiakna vaatega terrassile, siis sel aastal sain pildile vaid kõige esimese õhukese kirme, siis jõudis Kaaslane mitu päeva järjest terrassi enne puhtaks rookida, kui mina pilti teha 😀 No ta ehitas suvel uue terrassi ja nüüd hoolitseb oma lapsukese eest hästi 🙂 Aga eile hommikul magasime mõlemad ju kaua, nii et sain mitu korda puhtaks roogitud ja taas paksu lumega kaetud terrassi ka lõpuks pildile.
Lõuna ajal trennis käies oli väljas täielik talve võlumaa. Jalutasin ja imetlesin.
Kodus veensin perekonda, et sellise ilmaga lihtsalt PEAB jalutama minema. Jalutasime kokku üle tunni, mis on külma ilma kohta päris tubli tulemus. Kodust randa, rannast kesklinna pitsat ostma ja siis jälle koju. Tegime pilte ka, perepildid panin parooli alla, aga ülejäänud…
Palun Plikat, et ta minust ja Kaaslasest pilti teeks. Õpetan, et “oota nüüd pildistamisega, kuni ma nina ära nuuskan”. Hästikasvatatud laps mul, kuulab täiega sõna 😀 😀
Dodo pitsal oli miskine kampaania, kus väikese pepperoni pitsa ja coca sai 2.50€ eest. No tuleb ju ometi ära kasutada. Jõudsime sinna kolmveerand neli, inimesed juba ootasid sabas. Me Plikaga ei viitsinud oodata, jätsime mehed sisse ja jalutasime ise veel pisut väljas.
Päeva lõpuks tuli üle 14000 sammu. Tavaliselt ei tule üle paari-kolmetuhande, nii et väga hästi.
Täna käisime jõusaalis. Ja Selveris. Sõime kell pool kaks koos “hommikusööki”. Ja pärast seda olengi suurema osa päevast diivanil mõnulenud. Pisut fotosid sorteerinud, kulusid kirja pannud, menüüd teinud… Päeval tuli sõbrannalt messengeri videokõne, ta oli metsas mulle kuuske otsimas, laivis sai välja valitud ja maha saetud 😀 Õhtul tuli linna ja tõi juba ära ka – polnudki teda ammu näinud, nii et oli ääretult tore teetassi taga natuke lobiseda.
Mul pole elu sees novembri lõpus kuuske olnud, jälle uus kogemus 😀 Praegu küll veel terrassil, peame selle lühemaks saagima. Siis paneme tuppa, esialgu ainult jõulutuled külge – tahan näha, kuidas Siimu reageerib, EHK ei hakka mööda puud üles ronima või puusse hüppama. Säde oli jõulude ajal täitsa beebi, ei mäleta, et tema oleks kuuse vastu huvi tundnud, teised kassid sain vanemana… Pole ükski neist kunagi kuuske rappinud. Loodan, et Siim on sama viisakas. Igatahes kõigepealt jälgin, ehk detsembris julgen ehted ka külge riputada. Mul need ju eranditult klaasist, nõukaaegsed. Sest need on lihtsalt kõige ilusamad 🙂
Siin ongi üks hetk tänasest õhtupoolikust – vaatasin ja õhkasin õnnest. Kaks kassi süles, Kaaslane valab taustal veini, laual rõõmustamas lilled, mis ta mulle neljapäeval kinkis. Täiuslik!
Aga need lilled, jah… Kaaslasel on kombeks mulle kulleriga lilli saata. Ma alati unustan selle ära ja siis tuleb kõne ja mõtlen, et muidugi 😀 Miks ma ei osanud seda ette aimata 😀 Neljapäeval oli tema üleüldse Tartus, kus ta käib regulaarselt kontrollis (ta praeguseks küll täiesti terve, nii et suht harva, vahe 4-5 kuud) – mina olin seega kodukontoris, sest ilma autota küll ei viitsi tööle minna 😀 No ja siis toodi mulle ülimalt elegantne lillekimp, õied veel tol hetkel täitsa kinni, aga väga ilus nägi välja sellegipoolest.
Hiljem selgus, et ta oli enda arust punase ratsuritähe valinud, aga nojah, läks vähe viltu 😀 Kusjuures, ehkki punane on üks mu lemmikvärve ja valge kohe kindlasti mitte, siis pean tunnistama, et ratsuritähed näevad valgena oivalised välja – arvan, et meeldivad mulle rohkem kui punased. See on vist üldse üks mu lemmikuid kimpe kõigist neist, mis ma läbi aegade saanud olen.
Sõbrad, täpselt kuu aja pärast on jõulud! Ma ei jõua ära oodata!
Teate, ma olen tegelikult üsna vähenõudlik inimene.
Mulle meeldib küll teha ägedaid asju ka… Nomaitea, käia kohtades, reisida, kogeda ja muud taolist. Mul mõned sõbrad ikka norivad mu kallal, sest on nii palju kohti, kus ma pole käinud ja nii palju asju, mida ma pole näinud/teinud… Selle käimise ja kogemisega on ausalt öeldes nii, et see on alati jäänud eelkõige raha taha. Jaa-jaa, muidugi saab igasugu asju ette võtta ka vähem kulutades ja seda on ka tehtud, lihtsalt… Alati ei jaksa kokku hoida. Vahel pigem jätan mingi asja ära. Rahaline seis on küll õnneks tasapisi paremaks läinud, aga see euribor praegu on üsna negatiivselt mõjunud mu eelarvele, ütleme nii. Ja meelelahutus on paraku esimene asi, mille pealt kokku hoida, kuna teisi asju lihtsalt… On elamiseks vaja 😀
Aga üldiselt ma olengi täiuslikult õnnelik ka kodus olles ja väikeseid asju tehes. Eriti viimased aastad, kus mul on nii imeline kodu.
Sellepärast mulle jõulupuhkus hullult meeldib, et kui suvel on nagu kohustus aktiivsem olla, siis talvel seda keegi ei eelda. Kui tuju tuleb, siis võib-olla käiks korra kuskil või saaks sõpradega kokku, eks see selgub jooksvalt… Kui ma aga mõtlen ja unistan puhkusest, siis ainult sellest, et saaks välja magada, perega kodus olemist nautida, lõpmatult lugeda, puslesid panna, blogida… Traditsioonilisi jõulufilme vaadata, rohkem jõusaalis käia… 😀
Ma olen pikalt unistanud sellest, et saaksin olla pikemalt kodune – kogu pere ja ka ise hea tervise juures, rahaliselt kindlustatuna, omal vabal valikul – tahaks teada, kui kaua ma siin õndsalt tšilliks, enne kui hakkaks igav ja tekiks tunne, et nüüd peaks hakkama kuskil käima või midagi tegema. Kindlasti ma natuke käiks ja teeks, aga ma arvan, et ma võiks päriselt ka mitu kuud lihtsalt… Kaaslasega kaisus lugeda, kasse silitada ja puslet panna 😀
Ma räägin, üldse pole palju vaja, et mind rõõmustada. Lihtne elu ruulib täiega.
Kõige lihtsam viis omal vabal tahtel hea tervise juures rahaliselt kindlustatuna pikemaks ajaks koju jääda oleks laps saada, aga see on libe tee, sest pärast vanemahüvitise lõppemist peab ju ikkagi hakkama jälle raha teenima 😀 Ja tööl käimise kõrvalt väikese lapse haldamine – kogu see hoolitsemine ja lasteaed ja haigused… Nope, ei, aitäh 😀 Been there, done that. Ma ikka vahel uurin Kaaslaselt, kas ta on täiesti kindel, et last ei taha, aga talle tundub õnneks kassidest piisavat 😀 Tegelikult ma olen alati olnud kolmanda lapse suhtes äraootaval seisukohal – kui Kaaslane oleks tahtnud, siis ma oleks võinud vabalt temaga lapse saada ja oleks suutnud kindlasti kogu seda tralli uuesti nautida, lihtsalt… Praegu on meie suhe veel sellises seisus, kus tahaks paarina areneda paremasse kohta, enne kui julgeks lapse saamist kaaluda… Ja teismeliste laste vanemana nii väga naudin praegust vabadust. Ühesõnaga jah. Siit väga suure tõenäosusega pole rohkem lapsi tulemas. Nädalavahetuse kapikoristuse käigus sai ära antud ka kõik titeriided, mis mul alles olid. Ja eile lasin endale spiraali panna.
Nii et lotovõit võiks tulla. Või ootamatu pärandus kadunud rikkalt välismaa sugulaselt 😀 Või… Aias peenart kaevates võiks rahapaja leida 😀 See muidugi eeldaks, et ma mängiks lotot või kaevaks peenraid, ammu pole kumbagi teinud 😛
Täna ma ei taha tõsistest teemadest kirjutada, sest on lihtsalt selline õhtu, kus õhkan rõõmust ja naudin elu pisiasju. Ja olen tänulik.
Käisime Kaaslasega jõusaalis, nüüd on mõnus väsimus.
Koju jõudes ootas meid ees korras köök, kaetud laud ja imeliselt lõhnav õhtusöök – kolmapäeviti kokkab Plika, täna oli menüüs pasta carbonara.
Kaaslane tegi tule nii ahju kui pliidi alla ning kannutäie ingveri-sidruni teed. Akna taga ulus tuul, mina sain pärast õues külmetamist diivanile kerra tõmmata – varbad teki all, kass süles, teetass käes. Lihtsalt imeline.
Kogu meie perele väga maitsevad kiivid, aga miskipärast mina ise neid pea kunagi ei osta ega söö. Kaaslane hoolitseb selle eest, et hooajal oleks kiivivarud alati kodus olemas. Tema on see, kes küsib, kas ma tahan kiivit – ma alati tahan. Siis ta peseb need ära, lõikab pooleks ja tuleb toidab mind. Uuristab pooliku kiivi koorest välja ja paneb mulle suhu. Seejärel järgmise endale. Ja nii kordamööda. Ükspäev ma sõin ise ühe kiivi, täiesti närvi ajas, et kõik kleepus ja tilkus… Täpselt nii ära hellitatud olengi. Täna õhtul toideti mind jälle kiividega 🙂
Teie kommentaarid eilsele postitusele olid nunnud.
Lapsed olid heas tujus. Poiss käis rääkimas, mida Siimu tema toas tegi ja mida ta koolis tegi. Plika arutles, et tahaks uuest poolaastast kolmandasse tantsutrenni ka minna, aga kas ta ikka jõuab ja mis siis söögitegemisest saab. Mina nöökisin vastu, et hea diil tõesti – maksan tema trennide eest veel rohkem ja peame hakkama ise rohkem süüa tegema, sest Plikal kõigi nende trennide kõrvalt selleks enam aega pole. Nali naljaks, tegelikult ma tõesti ei tea, kas ta jaksaks kõigis neis trennides käia ja mulle üldse ei meeldi mõte sellest, et me peame hakkama rohkem süüa tegema. Nii ülimalt mõnus on Plikaga seda koormust jagada 😀
Kassid on ka nunnud… Nagu alati. Värsket pildimaterjali pole, nii et otsisin siia postitusse pisut vanemad fotod, oktoobri lõpust ja novembri algusest… Siin on isegi Paksu figureerimas 🙂
Väljas tuiskab lund. Toas mängivad jõululaulud.
Oh, imeline elu. Olen nii tänulik.