igapäevaelu

Eelmise postituse kommentaaris küsiti, kuidas mul jääb väikese lapse kõrvalt nii palju aega arvutis istumiseks.

Noo, esiteks Plika pole ju enam nii väike, juba aastane – saab järjest kauem iseseisvalt hakkama. Ja mina pole just maailma kõige usinam perenaine, ma võiks kindlasti ka kogu oma aja koristamisele ja kokkamisele kulutada, mida ma lihtsalt ei tee 🙂

Hommikul ärkab Plika tavaliselt Abikaasaga kaheksa paiku, siis ta nihverdab niisama ringi, mina reeglina enne üheksat ei tõuse – siis läheb Abikaasa ära, pole enam muud valikut 😛 Üheksa-poole kümne paiku keedan Plikale putru (täna küpsetasin selle kõrvalt ka näiteks pannkooke, mille taigna Abikaasa oli enne valmis teinud) ja söödan talle sisse, kogu operatsioon võtab nii pool tunnikest.

12-14 Plika magab, siis on minul päeva PÄRIS vaba aeg, ainult iseendale, siis ma söön tavaliselt hommikust ja tegelen kõige mõnusaga.

Enne või pärast Plika lõunaund käime me teoreetiliselt õues. Praktikas käime ainult siis, kui ma viitsin ja kui ilus ilm on. Kirjutasin ka kuskil motivatsioonipuudusest – no ma üritan ennast ikka parandada ja rohkem käia. Aga kui hullult marutab, siis ei lähe küll.

Poole nelja ja poole viie vahel keeran jälle Plikale mingi sooja söögi kokku (vahepeal sööb ta reeglina kamapalle vms ooteks, no ja enne lõunaund on siiani tiss ka).

Pärast  viit tuleb Abikaasa koju, siis on rohkem issiga mängimise aeg, millalgi õhtupoolikul sööme kõik koos (kui Abikaasa teeb süüa, siis ma teoreetiliselt hoian Plikal silma peal, tegelikkuses on ta pool aega Abikaasaga köögis), siis kaheksa-üheksa vahel ongi magama minek ja seejärel meie mõlema vaba aeg. Abikaasa läheb tavaliselt varem magama, mina olen kauem üleval, lihtsalt und ei tule… Ja no kuni mul lastakse hommikul veidi kauem magada, seni ma seda ka teen.

Ülejäänud aja päevast mängib Plika suures osas omaette. Me oleme enamasti ühes toas, kui ma just mujal ei korista, nii et ma olen tal silma all. Iga poole tunni kuni tunni tagant vahetan tal mähet, selle juurde käib tavaliselt palja tagumikuga lapse mööda tuba taga ajamise mäng – hirmus lõbus on ju eest ära joosta, kes seda mähet ikka tahab. Vahepeal ta tuleb lihtsalt minu juurde, siis ma ka natuke mängin temaga ja suunan ta siis tagasi oma asjade juurde.

Ja vabalt jääb aega, et istuda arvutis, lugeda raamatut, koristada, pesu pesta, süüa teha (seda viimast ma küll siiani eriti ei tee, aga no üleeile tegin makarone, eile tatraputru ja täna küpsetasin pannkooke, nii et päris lootusetu asi pole).

EDIT: Mhm, kui ma põrandal istun ja raamatut loen või heegeldan (diivanit meil ju endiselt pole), siis ta elab mul ka tihti seljas ja üritab asju käest ära sikutada – eks ma siis jälle mängin temaga natuke ja ahvatlen teda tagasi oma asjade juurde. Aga üldiselt ta õnneks üle poole ajast ikka saab ise hakkama. Arvuti on vähemalt kõrgel laua peal, nii et kui ma ise toolil istun, siis tema sellele ligi ei saa.

Peale viit tegelen ma lapsega veerand kohaga, kui sedagi – Abikaasal ja Plikal on omad mängud, mähkme vahetamisega saavad nad ka isekeskis hakkama, õhtuti ta pissib harvemini nagunii. Kui Abikaasal on õhtul mingid muud tegemised (vahel käib töökaaslastega pubis, ükskord aitas kolleegil kolida jne), siis saame ka kahekesi hakkama.

Kui mul on päeval mingid muud asjaajamised, siis saab need lihtsalt aetud. Vahel oleme terve päeva ka väljas, vahel käime õhtuti… Poes näiteks käib Abikaasa tavaliselt peale tööd, kui midagi vaja on (tal jääb nagunii tee peale), või siis läheme õhtul/nädalavahetusel suuremasse poodi. Praegu on raha nii vähe, et hoiame pigem poodidest eemale ja üritame kodus olevaga hakkama saada 😛 Piim tuleb ju nüüd ukse taha, varsti juurikad ja puuviljad ka, üritan poodi sattumist nagunii järjest vähendada.

Nii meie eluke siis veereb. Mõne koha pealt võiksin palju usinam olla, aga no hädavajalikud asjad on alati tehtud, pole hullu. Ühe lapsega on lihtne… Vat kui ükskord kaks on, siis mul ilmselt enam arvutiaega ei jää 😀