igapäevaelu – Page 141

No boot sale for you

14/11/2009 / edevuse laat, igapäevaelu / Leave a Comment

Njah. Hommikul oli väljas selline maru, et olin täiesti kindel – ei lähe me kuskile. Siis tuli aga päike välja ja taevas läks selgemaks, nii et otsustasime siiski minna. Kohale jõudes sadas jälle ja suur silt teatas, et car boot sale jääb ära 😛

Kuna ma olin aga enne vaadanud, et Mertoni TK Maxx peaks suht lähedal asuma ning umbkaudne asukoht oli meeles, siis otsustasime vähemalt sinna minna. Pärast pisukest seiklemist ja PC Worldis läpakate uurimist ning suuna küsimist jõudsime ilusti kohale. Sõime Starbucksis hommikust ja kammisime siis veidike TK Maxxi, aga Abikaasa tüdines suht kähku ära, nii et ootas mind autos ja ma siis ka väga pikalt ei tuulanud. Ainult kaks t-särki ostsin, mis pärast Primarki hindu hirmkallid tundusid. Tegelikult on £13 (220 kr) ja £7 (120 kr) muidugi täiesti normaalsed hinnad…

See lilla Punkyfishi särk hakkas mulle kohe meeldima, aga teisega mõtlesin tükk aega – oli üpris kallis, pealegi käsipesu külma veega, pealegi ma lubasin endale, et ma ei osta rohkem musti toppe, pealegi mulle ei meeldi hall, pealegi mulle ei meeldi reeglina ka sedalaadi muster 😀 Aga… Miskipärast see meeldis, istus hästi ja noh… Nüüd mul siis ongi sihuke edev top.

Turvaistet on kiiremas korras vaja – lootsime täna sale‘ilt osta, aga tutkit. Plika hängis niisama tagaistmel, täiesti seadusevastane. Uut kohe kindlasti ei taha, nii et tuulan Gumtrees ja üritan mingeid teste leida ja üleüldse kogu sellest värgist aimu saada – täiesti tume maa mu jaoks. Esimene turvatool oli mingi Maxi-Cosi, mille Abikaasa õelt laenuks saime – see oli vaid aastaks ja siis meil ju autot polnud, nüüd on vaja vist rohkem kvaliteedile rõhuda, sest saab tihemini kasutatud ja kuni nelja-aastaseks saamiseni ju ka… Ohh. Nii tahaks osta mingi odava 😀 Aga no eks ma uurin ja loen ja üritan otsustada…

Ühte ja teist

13/11/2009 / igapäevaelu, london/UK / Leave a Comment

Unustasin eile mainida, et saime juba oma esimese trahvi (meil pole veel nädalatki autot olnud, eks) – Abikaasa õde käis kolmapäeva hommikul teda tööle viimas (too oli eelmise õhtu pubis käigu tulemusena mitte kõige esmaklassilisemas konditsioonis) ning parkis tagasi tulles auto ristmikule liiga lähedale. Nojah, meie maja on siin tänavanurga peal, ju siis oli kuidagi (vat mul lube pole, liikluseeskirja ei tunne). Pooleteise tunni pärast oli trahvikviitung aknal, avastasime selle alles õhtul. £50, kui kahe nädala jooksul ära maksta, muidu poole rohkem. Päris nõme, aga no vähemalt maksis õde poole kinni. £25 ei tapa. Oeh.

Meie SIM-kaardid jõudsid täna lõpuks kohale. Meil on nüüd praktiliselt ühesugused numbrid – ainult minul on lõpus 9, Abikaasal 7. Iirisele ja Murakale andsin märku ka, teised, kes te seda peaksite tahtma – MSNis ja Orkutis on olemas.

Vectone’i üks plussidest, mida ma varem tähelegi ei pannud, on veel see, et kõnepost on tasuta. Suurepärane.

Pangakaart jõudis ka lõpuks kohale. Ma ootan oma tellimistega nii kaua, kuni homme Wimbledoni car boot sale‘il käidud – eks siis ole näha, kui palju ja kas üldse raha üle on (on ju juba üksjagu shopatud ka). Homme olevat vist mingi lasteasjade special, kui ma nüüd õigesti mäletan – no näis, kas on ja kui on, siis kas seal muid asju ka on. Midagi vajalikku saab vast igal juhul.

Aga ma nüüd tagasi heegeldama. Edusammudest kirjutan siis, kui täna enam rohkem ei viitsi.

Mõnus

13/11/2009 / igapäevaelu, rõõm, taaskasutus / Leave a Comment

Akna taga ladistab vihma. Laps magab. Lõpetasin just hommikukohvi ja võileivad (kell pool üks, irw).

Üle-eelmise postituse kommentaaris jäeti mulle kasulik link kilekottidest lõnga tegemise õpetusega. Nii on tõesti kergem – sellise sõlmimisviisiga pole hiljem otsi, mida peita. Mina, totu, muidugi ei jaganud pildi pealt üldse välja, kuidas see käib, Iiris pidi seletama.

Olen täna hommikul natuke üle ühe rea heegeldanud ja kõik senised otsad ära peitnud (no et selle tüütusega ühele poole saaks, rohkem neid ju ei tule). Nüüd saangi rahus edasi tegutseda, laps ei tule kiskuma 😀 Pöial on valus, aga villi pole. Kui heegelnõela natuke teises asendis hoida, siis pole õnneks üldse hull.

Ahh… Nii hea on olla 🙂

Kuulutan hooaja avatuks

12/11/2009 / igapäevaelu, jõulud / 2 Comments

Mul mängivad jõululaulud 😀

Tegelikult tekkis mul juba nädal tagasi korraks jõulutunne, kui pimedas West Norwoodis ringi jalutasin… Selline tunne, et tahaks Love Actuallyt vaadata, mille DVD muidugi Eestis on, nii et ma lasin selle Abikaasal tõmmata ja lõpuks jäigi vaatamata, sest me läksime tol õhtul natuke raksu. No eks ootame, millal jälle tuju tuleb.

Muide, Abikaasa ülemus pani eile tööl kuuse püsti (mis siis, et teised ütlesid, et liiga vara on). Ma olen ka muidu tugevasti seda meelt, et detsember on jõulukuu, nii et kõik kaunistused enne seda on idiootsus, aga no laule võin ju ikka kuulata, ilusad on 😛

Auto jõudis Eestist kohale

09/11/2009 / igapäevaelu, plika, rõõm / 8 Comments

Abikaasa õed (ja sugulane ja veel üks tüüp) jõudsid täna õhtul kohale, nii et meil on järgmised kolm päeva külalised. Plika sai palju nänni: igasugust pudrumaterjali (siinmaal on ju ainult kaerahelbed, mine või hulluks, hirsi kaevab ka tegelt välja ja Vene/Poola poodides on tatart ka, aga kuna autos ruumipuudust polnud, lasin Eestist varud saata) ja sünnipäevaks raamatuid ja ühe suure hüppepalli, mille kunagi Perekooli foorumist 25 krooniga leidsin ning ilusatele värvidele ei suutnud vastu panna – see osteti minu palvel Tallinnas ära ja oli tükk aega Pärnus, sest kellelgi ei tulnud meelde meile ära tuua. Nüüd jõudis pall lõpuks koju.

Meie saime suuremal hulgal šokolaadi ja raamatuid.

Plikal on nüüd põnev, tädid mängivad temaga ja puha.

Auto… Auto jääb siia 🙂 Auto on meie pulmakink, see oli enne Abikaasa vanema õe oma. Pidime küll remondi eest omajagu maksma (no sama palju, kui kavatsesime üldse ühel heal päeval autole kulutada), aga nüüd on kõik tipp-topp korras ja ülevaatus ka värskelt tehtud. 1999. aasta Citröen Xsara 🙂 Universaalkerega, pagass mahutab paaalju. Hea noore pere auto 😛

Mõtlesime selle küll algul Eestisse kellelegi kasutada jätta, aga plaanid muutusid ning kui tekkis võimalus see siia saada, siis leidsime, et miks mitte. Nii et kui ükskord Eestisse tagasi kolime, siis saab see olema road trip läbi Euroopa – puhkusereis, mis viib kõikjale, kuhu süda soovib. Seniks elab ta meil peamiselt siin maja ees ja aitab vajadusel mööblit transportida või nädalavahetustel maadeavastusretkedel käia. Šotimaa ja Iirimaa, here we come! Eh, meil kogu Inglismaa väljaspool Londonitki avastamata, alustuseks läheme näiteks Brightonisse 🙂

Aga ma lähen kerin nüüd ennast “Minu Eestiga” kööki, söön midagi head ja loen, kuni uni maha murrab. Elu on ilus!