Mees ja Plika jäid eile õhtul kell seitse suurde voodisse magama. Mina ühinesin nendega veidi enne üheksat.
Plika nõudis tissi umbes pool kaks ja pool kuus, muidu magasime kõik rahuliselt üheksani.
Ju meis kõigis oli ikka mingi pisik veel sees, ei oska muud arvata…
Nojah, vähemalt ei pea mina enam sellise näruse ilmaga jalutamas käima, võin piirduda pragiseva pliidi ääres istumisega ja aiaukse lävepakult piltide klõpsimisega 😉
Üks rasvatihane hakkas just kangekaelselt akna taga siutsuma. Ju ta pole ka nõus selle asjaga.
HOMMIKUL veel oli. Kevad siis. Urr.
EDIT: Pool tundi hiljem on kõik jäljed täielikult lumega kaetud – vanker oleks seal nagu päevi seisnud. Ja muudkui sajab juurde…
Kõigepealt: käisime arstil. 4 kuud ja 19 päeva – 7,02 kg ja 66 cm 🙂
Kaalu-pikkuse kõvera järgi olevat kaalu liiga vähe juurde tulnud, arst soovitas hakata lisatoitu juurde pakkuma. Ma ise küll ei arva, et Plika liiga vähe kaaluks, aga lisatoiduga tuleb viiendal kuul ju nagunii harjutama hakata, nii et eks me siis hakka varsti poolt porgandit hautama 😉
Järgmine arstiaeg on täpselt poole aasta sünnipäeval.
Õhtul oli lusikatseremoonia. Ma pole kunagi ühes kohas korraga nii palju väikeseid lapsi näinud! Plika oli otse loomulikult kõige armsam 😛
Üleüldiselt tuli heldimuspisar silma, et ma olen just tartlane ja võin uhkusega raekotta lusika järele minna ning linnapeaga pilti teha – Pärnus ja Tallinnas oleks ilmselt mõnel õhtul pärast tseremooniat pimeduskatte all lusika järele hiilinud, et mind ometigi SELLISES kohas ei nähtaks.
Okei, see oli nüüd arusaadavalt kunstiline liialdus, aga tseremooniale poleks nois linnades igal juhul läinud, pildistamisest rääkimata.
Eks me siis nüüd ootame seda pilti. Ei mäleta ainult täpselt, mis ajast neid kätte sai.
Üritasin lusikast ka pilti teha, aga ei tulnud head – las siis jääda, ei viitsi rohkem klõpsida.
Käisime pärast tseremooniat Creppis söömas. Katsil oli õigus – nende salatid ON suured. Ma ei jõudnud enda oma äragi süüa (aga mu isu pole noil päevil veel täielikult taastunud, sellepärast ehk) – Mehele ei valmistanud ka minu salati ära söömine mingeid probleeme.
Hiljem ägisesime kumbki oma magustoidu taga – mina sellepärast, et ei jõudnud süüa, tema sellepärast, et nii hea oli. Tähendab, minul oli ka hea – vaniljejäätis maasika toormoosiga – aga kõht oli lihtsalt niiii täis. Ma vist polekski magustoitu võtnud, aga kui Mees nägi pannkooki oma kolme lemmiku – banaani, šokolaadi ja mandlitega – ei saanud ta seda ometi söömata jätta ja kuidas ta siis üksi…
Pärast õgardlust ei viitsinud me ometigi pimedas jala koju veereda, kasutasime hoopis Runni ära ja võtsime ühtlasi Piia skänneri auto peale – tahtsin seda juba mõni aeg tagasi laenata. Saan nüüd mõned ägedamad lapsepõlvepildid sisse skännida, ammu olen seda teha tahtnud. Eks ma mõne aja pärast siis näita teilegi 😉
Kui mul eile õhtul lõpuks nälg tekkis, aga kodus suurt miskit süüa polnud, proovisin kõigepealt Kessut poodi saata (ta elab, eksju, praktiliselt kõrvalmajas, seega loogiline valik). Saatuse tahtel oli ta just siis lapsega üksi, nii et ei saanud liikuma. Kats, kes autoomanikuna minu emergency listis teisel kohal oli, ei olnud elu sees näinud ega ostnud seda pakimakaronirooga, mille järele mul neelud käisid, küll aga oli ta just kodus ahjurooga kokanud ning tõi mulle hoopis seda. Õhtul kell pool kümme 🙂 Maitses hää!
Viis minutit tagasi, kui ma emaga rääkisin, kuulsin justkui uksekella helisevat. Aknast piiluma minnes (aknani on lühem maa, kui läbi kahe ukse välisukseni, mis pealegi lukus on) nägin Kessut, kes ulatas mulle tükikese juustukooki, mille pilti nähes ma eile õhtul suud vesistasin. Udupeen!
Pipsil ja Markol on mõlemal parem – peale peavalu suuremat häda pole. Minul oli mäletatavasti eile peavalu, mis oli ilmselt peamiselt vähesest söögist ja vedelikupuudusest, seega peaksid nad homseks ennast sama hästi tundma, kui mina praegu. Vaskal on ka ainult peavalu alles.
Mina tunnen ennast täitsa hästi. Natuke õõnes olemine veel on, aga see on ilmselt ikkagi vähesest söömisest, isu pole veel eriti tagasi tulnud. Emaga on muide täpselt sama lugu – peale isutuse on muu suht korras ja energia taastunud. Noh, päev on veel pikk, küll tuleb isugi.
Plika jäi eile õhtul kell kümme ilusti magama, ärkas korra poole kuue paiku tissiks ja tudus siis kaheksani. Chillisime hommikul niisama, tegime tule pliidi alla, nüüd magab tema hommikuund ja mina plaanin hommikusööki. Kessu kook ju lausa karjub: “Söö mind!”
EDIT: Söödud. Maitses veel parem, kui välja nägi 😛
Ja paari tunni pärast peaks Mees oma perega ka kohale jõudma. Ja päike paistab 🙂
…tegelikult küll kahekesi, aga lapsest pole suurt abi, pigem vastupidi 😉
Kuna emal oli vaja homme hommikuks Pärnus olla, aga ta polnud autojuhtimiseks vormis, viib Mees ta ära ja tuleb homme hommikul oma perekonnaga tagasi – nad plaanisid eile nagunii meile külla tulla.
Nii et peame tänase õhtu ja öö Plikaga kahekesi hakkama saama, homme lõunaks peaksid nad kohal olema. Ega muud pole ju hullu, ainult kangesti väsinud olen ikka veel – ei jõua eriti last ringi tassida ega temaga väga aktiivselt tegeleda. Üritan tissi, tegelusteki ja erinevate mänguasjadega ära osta. Seni peame vastu 😛
Kedagi appi kutsuda ka ei julge – äkki olen veel nakkusohtlik.
Oeh. Kui see kell vaid üheksa saaks ja lapsel uneaeg tuleks. Lähen üritan nüüd kadunud lutti otsida…