igapäevaelu

Minu uus mänguasi

Eile oli ütlemata viljakas päev. Jõudsime üht-teist koristada ja organiseerida, siis ajasin veel linnas hulga asju korda.

Linna läksin selleks, et Plika ID kaardile pilti saada. Pärast uute rangete nõuete läbi lugemist ei hakanud ise üldse katsetamagi – uurisin välja, millises poes keegi tööl on, kes mind veel mäletab, ja purjetasin kohale. Sain pildid. Eks lähen varsti kaarti taotlema ja loodan, et pilt on sobiv – suu oli nagu keskel naatukene lahti ja silmad ehk pool millimeetrit mitte ühel joonel, aga peaks sobima küll – kõik muud mõõdud olid õiged ja beebide puhul nad ehk väga ranged ei ole (mhmh, ma tean, et see on programm, mis foto sobivust testib, mitte ametnik ise).

No ja kui ma seal poes juba hängisin ja vanu aegu meelde tuletasin, tuli meelde, et ma tahan endale juba ammu mälupulka – just punast ja 8GB. No ja nii ma siis ostsingi. Edev värk 😛 Pildi peal on ta mul umbes-täpselt õiges suuruses, ehkki jah, oleneb ekraani suurusest ja resolutsioonist ja millest kõigest veel 😛 Võrdluse mõttes jätsin sõrme ka fotole näha. Aga mõõdud on silma järgi nii umbes 1×2 cm, paksus 3-4 mm.

Loodusperest Moltexeid ostes (jajah, neid müüakse mul kodu lähedal Selkus ka, aga mul on ju Looduspere kaart, sealt ostes on soodsam :P) ostsin endale ühtlasi šampooni – vana hakkab otsa saama ja ma lubasin endale juba ammu, et hakkan vaikselt ökotoodete peale üle minema. Seda enam, et mul langeb hetkel juukseid välja nagu loogu ja nii Iiris kui müüja kinnitasid, et nemad said sellest murest lahti. Iirisel oli muidugi teine šampoon, aga öko on vast põhiline. Loodame parimat. Maksis küll umbes 3-4x rohkem kui tavaline. Müüja ütles kusjuures, et ta peab nüüd harvemini pead pesema – endise üle päeva asemel iga 3-4 päeva tagant. See on mul teine oluline eesmärk. Ma ei usu sellesse, et mu juuksed ongi nii rasused, pigem olen ise oma peanaha liiga sagedase pesu ja suvaliste toodetega p*rse keeranud. Nii et mul tuleb nüüd testimisperiood 😛

Mehel oli esimene tööpäev – selline pool õppimine, pool töötamine. Rohkem juhendamist ei tule ka, edaspidi puhtalt ise. Ei oska arvata, kuidas seal reaalselt teenima hakkab, aga töö talle esialgu meeldib ja potentsiaali on. Müük küll, aga neile, kes on juba selle firma kliendid ning teenus on vajalik. Elame-näeme 🙂

Mina omalt poolt tunnen kiusatust ennast poole kohaga vanasse töökohta pakkuda – kuulsin, et sealt läheb vist üks varsti minema, oleks reaalne võimalus. Natuke võiksin ma ju ametlikult emapalgale juurde teenida, osalise ajaga seal vist umbes-täpselt nii palju saakski. Mees saab praeguse tööga oma graafiku ise teha, nii et ta saaks vabalt need 7-8 päeva kuus Plikat hoida. Lisatoitu hakkab nagunii varsti andma, rinnapump on olemas… Kõik peaks välja mängima.

Ma veel nädalavahetuse istun selle mõtte otsas ja saadan vast esmaspäeval meili. Ega ma ei tea, vbla nad tahavad hoopis töötajate arvu vähendada ja ei vajagi kedagi, aga pakkuda ju võib. Ma olin hea töötaja – kui neil kedagi vaja on, siis nad vast võtaks mu küll. Tore oleks natuke kodust välja saada ja inimestega suhelda, ma tunnen sellest tööst praeguseks tegelikult isegi natuke puudust – pool kohta oleks just paras, et kõrini ei saaks.

No vaatame 🙂

Elust ja olust

Vahepeal on siin ju ikka üht-teist juhtunud ka, lihtsalt kirja pole viitsinud panna.

Näiteks on mul külalisi käinud. Päris mitmeid kohe.

Reedel käis kõigepealt Marko kohvitamas ning õhtul tuli Haide lastega. Ohhoo, ja muidugi on siinkohal kõige olulisem ära mainida, et ta tõi meile KOOGI. Sellesama imemaitsva Kessu juustukoogi, mida ma varemgi maininud olen – retsept oligi Kessu blogist võetud. Kuna ma ise miskipärast pilti ei teinud, siis vaadakegi Kessu blogist – seal on väga ahvatlev fotomaterjal. Ja kooki soovitan soojalt kõigile. Maitseb ütlemata hää nii maasika- kui jõhvikamoosiga. Ema sai täna viimase tüki ja kiitis ka.

Nojaa, ja siis tasub kahtlemata ära mainida veel see, kuidas Mees tõi garaažist (mida me kasutame puukuurina) kingakarbiga klotse, millega on hea pliidile tuld alla saada. Aga ühele kuueaastasele poisile polegi rohkemat vaja – ehitustööd võivad alata. Milleks legod?

Leia pildilt traktor, takso ja lennuk 😀

No ja siis on mul siin veel mõned pildid kogunenud.

Kus on lastekaitse silmad?

Ennetavalt võin ära mainida, et tegemist on lavastatud situatsioonidega ja kõik on kontrolli all 😛

Süleloom:

Veel paar minutit varem oli see laps tekil kõhuli, nägu karu suunas…

Päikesejänku:

Palavikust sain hommikuks lahti, kurguvalust mitte. Kuna Mehe tõbi on juba pikemat aega taoline, et hommikul on s*tt olla, päeval normaalne ja õhtul hakkab kurk jälle valutama, siis… No ma üritan küll optimismi säilitada. Ja meega tee ja soolavesi… Eks näis. Loodame parimat.

Külalistest veel nii palju, et ema käis täna onuga siin ja tõi mulle riidekapi. Ja siis me sõitsime edasi teise onu juubelile, kus oli palju sugulasi, kellest enamik polnud Plikat näinudki. Plika, muide, saab homme juba viiekuuseks 🙂

Sain seal sünnipäeval üle mitme-mitme aasta pisarakooki, mis on mu absoluutne lemmik. Pean raudselt proovima seda ise kodus teha 😛

Fotodesse uppunud

Olen viimastel päevadel tegelenud lõputu pildimajandusega. Eile mässasin äsja skännitud vanade fotodega, täna lõikusin viimase minutini neid, mille tasuta saamiseks viimane päev oli (varem ju ometigi ei viitsinud).

Mees on haige. Külmetus ja jube s*tt enesetunne. Palavik 38 ringis. nii ma siis olengi täiskohaga lapsehoidja ja poole kohaga põetaja (õnneks pääsen kergemalt kui Mees minu kõhuviiruse ajal, irw). Eraldi voodites magamine sakib täiega. Loodetavasti saab ta ruttu terveks 🙂

Ma sõin täna esimest korda kell kolm – pelmeene. Ja magustoiduks arahhisi suhkrus (kusjuures selle paki peal oli arahhis õigesti kirjutatud, muig). Õhtusöögiks on pakk Piraadi krõpse. Veel üks põhjus pikisilmi Mehe tervenemise ootamiseks – minust pole ju söögitegijat ja kui teisel pole isu, võib söömine hoopistükkis ununeda.

Ma tahaks, et meil oleks paar vaba päeva, kus me mõlemad oleksime täiesti terved ja kohustusteta – et meil poleks ühtki külalist, et Mehel poleks ei koolitust ega mõnd arvutiabi vajavat sõpra. Tahaks, et me saaks rahulikult kolmekesi olla ja siin lõpuks ometi mingit korda luua. Seni on paraku nii olnud, et kord on üks kinni, kord teine. Ja siis nõuab laps tähelepanu. Ja nii need päevad käest libisevadki.

Noo, homme on kindlasti parem päev kui täna, alati ju on nii 🙂

Ma eriti praegu siia pilte panna ei viitsi, aga mõned stiilinäited ikka. Kunagi hiljem ehk põhjalikumalt.

Pooleaastane:

Viieaastane:

13-aastane. Mhmh, mul oli kolmandast kaheksanda klassini poisipea – mitte just päeva säravaim idee. Prillid sain just enne kooli minemist ja esimesed läätsed suht samal ajal, kui poisipead välja kasvatama hakkasin – 9. klassi alguses. See pilt on üks helgemaid, mis tollest ajast üldse on:

Kuidas me ka loomastumas käisime

Kessu ja Tauno eeskujul.

Kui Mees eile õhtul kell pool kuus koju jõudis, olid meil mõlemal kõhud jube tühjad, aga ideed ja viitsimine söögitegemiseks puudusid. Kuna meie laps õnneks veel nii aktiivne pole (ja tol hetkel polnud teda kellegi hoolde jätta nagunii), pakkisime ta turvatooli ja jalutasime Žen Ženi.

Sõime ka krõbe-pehmet kana ja kevadrulle, lisaks muxü nuudleid. Kõht sai ääreni täis ja meel ütlemata hea.

Teinekordki!

Hirmus lugu!

Mees tegi minu soovil liitri jäätisekokteili, teatas siis, et tema seda nagunii ei taha, sest kõht on liiga täis, ning kiirustas sõbra arvutit parandama (oli juba niigi lubatust pea kaks tundi hilisemaks jäänud, sest jõudsime hilja koju ja söögitegemine võttis aega).

No aga mul on ju ka kõht täis! Jäätisekokteil on imehea, aga terve liiter pärast ahjus küpsetatud liha-kartulit-porgandit-kaalikat ja kurgi-tomati-redise salatit… Minu kõhuviirusest tuleneva isutuse tagajärjel kokku kahanenud maole…

Hirmus lugu, tõepoolest 😛

Aga küll ma hakkama saan. Hüva kraami ei või ometigi raisku lasta!

Scroll to Top