igapäevaelu

Kõik need teemad, millest rohkem pilte oli, said eraldi postitustena kajastatud. Ülejäänud pildipuru möödunud nädalatest tuleb siia kokku koos viimase nädala kronoloogiaga – nii hästi-halvasti, kui ma suudan kõike juhtunut meenutada.

Alustuseks üks hirmammune (no vähemalt kaks nädalat vana) pilt väiksest pungiplikast:

Ökokoolituse viimasel päeval käisime La dolce vitas. Pasta kanaliha ja seentega oli jumalik, samuti sain puhtjuhuslikult teada, et jäätist on võimalik saada ka ilma igasuguste lisanditeta – kolm palli 25, viis palli 35 krooni (menüüs ainult jäätist polegi, on igasugu jäätisega magustoidud hinnavahemikus 45-60 kr). Otse loomulikult tuli nii soodsa hinna peale viis palli võtta – ma jumaldan itaalia jäätist. Vanilje, maasika, kiivi, banaani… Mmm.

Plika läks õlle peale pöördesse, tavaline värk:

Õeke käis mehega turistitamas ning muuhulgas pildistasid nad üles selle maja, mida ma totaalselt fännan, aga ometigi pole ise viitsinud pildile püüda (ma pole turist, ma elan siin, eksju):

Kohe näha, et oma isa laps:

Teisipäeval oli Mehe sünnipäev. Algselt plaanitud Riia-tripp jäi teatavasti Plika dokumendituse ja liigse uimerdamise tõttu ära – õeke läks üksi Riiga meest lennuki peale panema, Mees küpsetas hoopis kooki ja kutsus külalised.

Magamistoa uks sai garaažist tuppa tõstetud, et see elutoa ja magamistoa vahelises ukseaugus vähemalt mingilgi määral müra ja valgust summutaks. Nii hästi ta siis summutaski:

Sünnipäevatordi pilti nägite juba varem. Küünlaid oli paraku ainult 15 – aluseid lihtsalt polnud rohkem. Mees suutis kõik korraga ära puhuda 😉

Plikale meeldib viimasel ajal kangesti oma sokke jalast ära tirida – nii hea on ju neid lutsutada ja nendega mängida:

Endal ainult pool hammast väljas, aga tahaks juba pesta:

Neljapäeva õhtul alustasime oma road tripiga ning võtsime suuna Pärnu poole. Olime kaks ööd Marise juures, natuke kirjutasin juba siin, Maris ise kirjutab siin.

Reedel jõudsime veel ema juures söömas käia (seapraad ja maasikad vahukoorega – jällegi jumalik, mis muud) ja õhtul uut lauamängu katsetada – Mees sai oma perekonnalt kingituseks “maailma imed”. Hirmus mäng on, ma ei tea 95% noist kohtadest, ei oska mitte aimatagi. Lõpuks lõbustasime ennast peamiselt sellega, et lasime Marisel erinevaid kohti ära arvata – tema teadis neist umbes 70%, täiesti pöörane.

Laupäeva hommikul uimerdasime lubamatult kaua ja hakkasime Tallinna poole sõitma alles ühe paiku. Kohale jõudes oli esimene peatus minu vanas töökohas. Kui sealt kaks aastat tagasi Londonisse mineku pärast lahkudes oleks mulle öeldud, et mõni aasta hiljem ukerdab siin leti peal minu laps, oleks ma selle absurdse mõtte peale kõvasti naerda saanud. Saatuse teed on ikka veidrad 🙂

Muuseas tõestasime, et fotokakotti saab edukalt kasutada ka lapsekandmiskotina:

Üleüldiselt oli äärmiselt tore ja nostalgiline pooltund. Kõik halb on unustusehõlma vajunud, palju toredaid asju tuli meelde. Eveliniga sai vanu aegu meenutatud ja uute töötajatega sai tutvust tehtud… Tõepoolest, poole kohaga töötaks ma seal hea meelega praegugi. Paraku eelistavad nad arusaadavatel põhjustel täiskohaga töötajaid, seega on mul ehk võimalus suvel asendada, aga hetkel ei midagi enamat. No ega mul ei ole õnneks ka karjuvat vajadust töötada 😛

Siis käisime Lennol külas. Sealt pärineb see foto, ilmselt õekese tehtud, mida nähes ma kõva häälega naerma hakkasin. Tuli elavalt meelde hetk 2005. aasta kevadpäevadest, kui nägin kuskil laua peal Villemi (no teate küll, Rartu tudengipäevade maskott, see koer) kesta:

Õhtul haakisime sappa ka Kaidi ning maandusime Kristi ja Rauli uues udupeenes elamises. Sai juttu aetud, Aliast mängitud ja lõpuks üks film vaadatud. Bride Wars, täitsa mõnus – tüüpiline naistekas, romantiline komöödia, noh 😉 Ma lihtsalt armastan Anne Hathawayd – ta on niiii ilus! Üks mu viimase aja suurimaid lemmiknäitlejaid.

Pühapäevane piknik Pipsi ja Markoga sai ennist juba kajastatud. Pärast seda saime kokku ema ja tema mehega, kes olid spetsiaalselt sellepärast Tallinna sõitnud, et meiega viimast korda koos süüa, ning siis läks iga roju oma koju – ema mehega tagasi Pärnu poole, õeke Rootsi laeva peale ning meie rongile. Kuna jõudsime just selleks ajaks jaama, kui rong ette sõitis, saime ka head kohad – neli vastastikku asuvat istet, kuhu lapse ja oma kolaga lahedasti ära mahtusime. Kirsiks tordi peal oli piletimüügitädikese lahke pakkumine perepileti näol – säästsime 46 krooni. Elagu Edelaraudtee! Rongid on ikka nii mõnusad.

Täna oli väljas täielik suvi – Plika magas vankris ilma kombeta, mina istusin aiatrepil ja lugesin raamatut, Mees kaevas kompostihunniku jaoks auku ja koristas muidu aeda.

Õhtul, kui Mees tööl oli, läksin mina poole kaheksa paiku Plikaga poodi – kuna ma ei viitsinud kärutada, panin ta Bondolinosse (kõhukott, laenasime Kessult prooviks, juhuks kui road tripi ajal on vaja lapsega ilma autota pikemalt käia – vankrit ju kaasas polnud. Ütlemata väärt asi, ostame endale ka, Londonis kulub väga ära), kus ta rõõmsalt magama jäi ja kodus edasi põõnas:

Tõstsin ta hiljem oma voodisse, ei ärganud ka selle peale. Alles üheteist paiku õhtul oli hääli kuulda. No siis oli laps muidugi rõõmus nagu noor nirk ja und polnud ollagi:

Õnneks saime ta siiski suhteliselt ruttu uuesti magama, Mees läks koos temaga. Mina jäin kangekaelselt arvuti taha, sest und eriti polnud ja tahtsin hirmsasti kogu selle pildihunniku kaelast ära saada. Nüüd ma siis sain ka, ainult et kell on peaaegu neli. Täiesti hirmus, arvestades fakti, et peame homme teatud põhjusel vara ärkama ja koristama kukkuma.

Aga rahulolu on ikkagi suur – kõik oluline sai lõpuks kirja ja kõik fotod üles. Nüüd ruttu tuttu.