Eile oli õnnis päev, kuni õhtuni vähemalt.
Laadal eriti ringi tuustida ei viitsinud – käruga rahvamassis pole päris see. Sai hoopis Maideniga pargis istutud, erinevad inimesed käisid läbi, lõpuks kogunes kokku tavaline ja sellest isegi suurem seltskond, kellega sai õhtuni piknikku peetud.
Sai lambajuustupalmikut ja palju suhkruvatti ja värsket ahjusepikut ja… Hea oli.
Lõpuks läks enamik seltskonnast edasi ühe sõbra juurde grillima (vist, ma pole üle küsinud, kas sellest plaanist päriselt asja sai, viimane mõte enne lahkuminemist oli igatahes selline) ja meie tulime koju. Tulime koju, sest polnud plaani nii pikalt välja jääda, polnud piisavalt sooje riideid, polnud lapsele varumähkmeid (tavaliselt võtan alati rohkem kaasa, kui vaja läheb, seekord miskipärast mitte) ja nii edasi.
Tähtveres elamise võlud ja valud… Mulle meeldib siin väga, tõesti väga. Ja Kessu elab hunnitult lähedal. Ülejäänud tutvusringkond see-eest pigem Karlova kandis. Kui enne kesklinnast oli sinna veel kõnnitav maa, siis nüüd… Ei ole me nii usinad, et minna kesklinnast koju asju võtma ja siis tagasi Karlovasse, kui on juba õhtu ja väss. Aga no olgu, seal oleks nagunii hullunult suitsetatud ja värki, Plikal oli kodus kindlasti parem (mis siis, et ta oleks võinud väljas värskes õhus magada ja nii edasi).
Ega rahulolematusel polegi suurt midagi pistmist eileõhtuste valikutega – kui, siis hästi natukene. See väikene kahetsus, et lapsega pole nii kerge toredaid päevi sõprade seltsis spontaanselt jätkata. Aga lapsest on rõõmu tunduvalt rohkem, ei ole häda.
Rahulolematus on seotud hoopis sellega, et eileõhtuse väsimusega jäi kodu jälle natuke sassi. Ja sellega, et Mees ikka veel magab. See on tavaline värk, et tihti ärkab üks meist koos lapsega (enamasti ongi see pigem tema) ja teine põõnab kauem. Aga tavaliselt ajab see teine ennast selleks ajaks üles, kui laps hommikuunne jääb – siis on võimalus rahus hommikust süüa. Nojaa, laps magab juba pool tundi ja Mees ka… Endiselt. Ei ole mul südant teda üles ajama minna, ju on väsinud. Aga ei taha üksi hommikust süüa, nuuks.
See sassis kodu teema ikkagi. Mind häirib, kui ma olen väsinud ja igaõhtuse kerge koristusringi asemel viimse hetkeni arvutis passin. Järgmisel hommikul pole siis üldse nii tore ärgata. Ja kui tuju on juba hommikul natukene viltu, siis ei viitsi ka kohe koristama hakata, istun jälle arvutisse. Nõiaring selline.
Üleüldse tahaks, et kõik saaks kasvõi päevaks ideaalsesse korda. Enam pole ju seda kolimise tunnet, oh ei. Õekese tuleku ajaks sai kõik lahti pakitud, nii et pealtnäha oli korras. Aga kõigis kappides on kaos, paljusid asju ei leia üles. Külaliste vastu võtmisega küll probleeme pole, enne nende tulekut annab 10-15 minutiga näiline kord luua. Aga mis on peidus pinna all, see pole enam nii tore. Ja ikkagi mind häirib, et ma ei suuda seda pinnapealsetki korda hoida. Võib-olla just sellepärast, et pinna all peituv on nagunii sassis ja see vähendab motivatsiooni. Ometigi ei taha ma mõeldagi sellele, et kappe koristama hakata.
See, kuidas midagi tehtud ei saa, on täiesti häiriv. Ühest küljest on ju vaba aega piisavalt (taevake, oleme mõlemad kodused – ok, Mehel on osalise ajaga töö, aga seda ainult õhtuti ja mitte iga päev), teisest küljest on kogu aeg mingid kohustused, millele kõik aeg ära kulub. Ja neid asju, mida oleks üldisemas plaanis vaja teha, ei saa ikka kuidagi tehtud – kaosekappe koristada, aias mütata (lillepeenraid rohida ja porgandeid istutada ja mida kõike veel), ennast lapse lisatoidu alal harida, lisatoiduga üldse alustada… Aargh, jah, me pole siiani viitsinud. Peamiselt sellepärast, olgem ausad, et tegelikult EI PEA ju enne poolt aastat. Ja ta ei näe näljane välja ka, tissist piisab. Kessult saadud kõrvits on mitu nädalat jääkapis, ootab ainult sööjat. Kessult laenatud raamat laste toitumise kohta seisab mitu nädalat riiuli peal (koos mõningate muude lasteteemaliste raamatutega – ka laenatud, küll ühelt teiselt inimeselt), aga kui ma üldse midagi loen, siis Mary Higgins Clarki. Ma käin endale närvidele, et ma nii laisk olen ja midagi tehtud ei saa. Ma ju TEAN, et mida rohkem teed, seda rohkem jõuad. Ma ju tean, et aja kadumine kohustuste alla on näiline ja jõuaks kordi rohkem. Aga IKKA ma luuserdan.
Ega ma kogu aeg rahulolematu pole, oh ei. Üle poole ajast olen ma täitsa rahul. Sest need kohustused ja kõik muu, mida ma teen, see ju on ikkagi hea. Ikka on hea tunne, kui midagi tehtud saab. Aga siis tuleb jälle luuserdamislaine ja kõik ülalmainitud põhjused rahulolematuseks jälle ühe hooga tagasi.
Praegu on tegelikult veel üks asi, mis meele mõruks teeb – oleme suutnud ühe laenatud asja oma elamisse ära kaotada. Täpsemalt Kessult ja Taunolt laenatud karbi puuridega (jaa, ma olen Kessule juba üles tunnistanud, võin rääkida küll). Ma TEAN, et see karp on kuskil siin olemas, on täiesti võimatu, et see oleks siit majast välja läinud. Aga me oleme enamiku elamisest (sealhulgas garaaži) millimeeterhaaval läbi otsinud ja ei miskit. Tuleb uuesti otsida, mis muud, aga senine tekitab lootusetuse tunde. Oleks oma asi, oleks suva, aga Tauno trell on niigi juba üle kuu aja meie käes, sest me oleme laiskurid, kes ei saa ära otsustatud, kuhu mida kinnitada ja nii see venib. Juba niigi halb tunne on ja nüüd siis veel see kadumine sinna otsa. Just siis, kui me olime jõudnud sinnamaani, et viimaste aukude asukoht oli ära otsustatud ja tahtsime pärast nende puurimist trelli lõpuks tagasi viia. Aargh. No NII halb tunne on.
Tänane päevaplaan on vist olemas – Ülle tuletas eelmise postituse lõpus meelde, et oleks viimane aeg külvama hakata, siis tuleb elamine pahupidi pöörata ja need õnnetud puurid üles otsida, no ja siis ootab meid kapis üle kilo liha, et šašlõkiks saada. Kui me kõik selle täna tehtud saame, on ülihästi. Ma miskipärast arvan, et ei saa.
Ja ometigi on lähemate päevade jooksul ees ootamas palju ilusaid ja olulisi asju. Kolm tükki, kõik suured ja tähtsad ja head. Ja ometigi ei suuda need praegu mu olemist paremaks teha. Tahan enne ülalmainitu kaelast ära saada. Oeh.
Kell on üksteist. Mees ärkas ka lõpuks üles. Laps veel magab. Vaatame…
