igapäevaelu

Unine neljapäev

/ igapäevaelu, plika, tervis / 3 Comments

Täna on täpselt selline ilm, et tahaks ainult istuda soojas köögis, põletada pliidi all puid, tõmmata kampsunihõlmu koomale ja teha mitte midagi asjalikku. Teate ju küll… Selline hall ja vihmane ja tuuline.

Jaa, mul isegi on puid, mida põletada, Mehe eilse aiatöö tulemus:

Plika nohu ei taha kuidagi paremaks minna. Eile oli tal tavaliselt rohkem köhahooge, millega kaasnes mitmel korral oksendamine. No ikka see va tatt, mis kurku vajub, ei midagi hullemat. Aga kahju köhivast lapsest ju… Päeval oli rõõmus nagu tavaliselt, õhtul aga viril. Mees oli ka kolmest saati tööl, pidime kahekesi hakkama saama. Ja ma lähen järjest kannatamatumaks…

Öösel magas ilusti, hommikul kell viis tuli jälle köha ja nutt, mässamist jätkus kuueni, minul närvid täitsa läbi. Mees teda seal kussutas, nii et kuuest seitsmeni magas, siis jälle köhahoog ja nutt, õnneks jäi tissi otsa magama ja magas kümneni.

Ja siis me läksime arsti juurde, sest ma eile otsustasin, et omadele jõududele ikka loota ei saa.

Kopsud on endiselt puhtad, aga röga on rohkem “kuulda”, nii et me peame nüüd Plikat koputama ja teda pea alaspidi hoidma ja naerma ajama ja nutta laskma ja üleüldse igat moodi väntsutama, et see röga ikka kõik liikuma pääseks. Vereproov oli korras ja alguses pidime ainult nina turset vähendavaid tilku saama lennukisse, aga kui mul tuli meelde mainida, et Plika eile õhtul kogu aeg kõrva katsus, vaadati need ka üle ja kirjutati antibiotsid välja.

Midagi hullu veel pole, aga et ei läheks ka, pealegi meil reis ju ees. Ega ma väga õnnelik pole, et Plikale rohusid söötma pean, aga pigem teen seda ja olen kindel, et saab terveks…

Nii meil on siis nüüd Zyrteci tilgad, mida ta saab kolme päeva jooksul kaks korda päevas kolm tilka ning siis uuesti enne lendamist… Ja siis mingi Amoxicillin-Ratiopharmi nimeline pulber, millest vett peale kallates siirup teha, seda kolm korda päevas 5 mg lusikatäis. Oehh. Vast saame nüüd terveks ja ei ole mingid hullud rohud.

Plika oli arsti juurest tulles rõõmus nagu noor nirk muiste ja magas ilusti kaks ja pool tundi oma voodis – välja ei hakanud teda panema, sest ilm oli liiga närune, sisetingimustes pole ta ammu nii pikalt maganud.

Nii me siis siin elame ja ravime.

Emadepäev

/ igapäevaelu, kööginurk, plika, rõõm, tervis / 12 Comments

Näed sa, isegi lille sain. Laupäeva õhtul juba 😉 Ja üllatavalt paljud inimesed on head emadepäeva soovinud – päris jabur tunne on, ausõna.

Oma emale jäi isegi kaart saatmata, lilledest rääkimata. On häbi küll! Aga ma vähemalt helistasin kohe hommikul… Ma miskipärast arvan, et ta pikka viha ei pea 😛

Aga muidu on seal pildi peal meie teine katsetus rabarberikookide vallas – seekord siis maasika-rabarberikook. Maitses väga hea, ainult sutsu magus sai – see oli küll täitsa meie viga, sest suhkrut ja rabarberit sai suht suvaliselt sisse visatud – kohupiim oli meil suhkruta, tuli ju rohkem panna… Ja kaalu meil pole. Aga hea oli ikkagi.

Mees tegi täna jälle lihapirukaid. Kuna ta käis õhtul sõbral abiks kolimas ja läks hiljem temaga sauna, jäi soe toit üldse tegemata. Juba teine päev, kus ainsaks toiduks on pirukad ja kook. Võeh! On küll head, mõlemad on, aga… Tahaks midagi tahedamat 😛 Nii palju muidugi mitte, et ise tegema hakkaks, oh ei. Meie pere kokk on Mees.

Mis veel? Avastasin, et me läheme juba üheksa päeva pärast Londonisse. LENDAME Londonisse. Kas ma olen maininud, et Plikal on juba neli nädalat nohu? Ma olen ikka tainapea küll, et ma neid kahte asja varem kokku ei viinud, ausõna. Aga üheksa päeva peaks olema piisav aeg ühe lapse terveks ravitsemiseks. Humer ja Rhinomeri pump on meil juba mõnda aega kasutuses, täna ostsin hanerasva ja määrisin ta rinna-tallad enne magama panekut sellega sisse. Nüüd mõtisklen, mille sisse purustatud küüslauguküüs panna, et see ta voodi kohale riputada – viimast puhast marlimähet ei tahaks kuidagi võtta, pealegi on see liialt suur. Soki sisse…? Keegi nagu pani kuskil, mäletan, et olen lugenud.

Kui keegi oskab soovitada veel nippe väikelapse nohu efektiivseks ja kiireks raviks, jagage neid minuga, palun! Ja ärge üldse küsigegi, mis saab, kui nohu ära ei lähe. PEAB minema! Lihtsalt peab! Ma olen täiesti raudpoltkindlalt otsustanud, et Plika on üheksa päeva pärast terve nagu purikas. Nüüd tuleb ainult kindlameelselt selle suunas tegutseda.

Ahjaa, ma polegi maininud – tal tuli reede õhtul palavik. Seitse pügalat, seega vist seesamune kerge palavik, kus suurt miskit tegema ei pea, vaid ära minemist ootama. No läks tänaseks ära ka, aga eile oli laps suht nutune. Täna õnneks juba parem. Ilastab kolme eest ja tahab kõike meeleheitlikult närida – ehk siis hammas jälle tulekul, ei oska muud pakkuda.

Meie lisatoidu andmine kulges terve esimese nädala väga edukalt – sai vastavalt 1-2-3-4 tükki kõrvitsat ja edasi 4 kõrvitsat + 1-2-3-4 porgandit. No sellist kuubik-tükki või nii. See viimane 4+4 oli eile, kus ta esimest korda toidu suuremas osas järele jättis, aga no palavik, eks, arusaadav. Täna jättis kah järele, aga esiteks on haigusest toibumise periood ja teiseks tal ei olnud ehk kõht piisavalt tühi, sai natuke halvasti ajastatud, eelmine tiss oli liiga vähe aega enne. Ma siiralt loodan, et edaspidi sööb ta ikka sama isukalt, kui alguses. Ja mõtisklen, mida talle järgmiseks pakkuda – Eesti lillkapsast on saada praegusel aastaajal?

aga jah, see nohu, see on meie kõige suurem mure. sellest on vaja kähku lahti saada…

Kahekesi

/ igapäevaelu / Leave a Comment

Mees sõitis täna hommikul tööasjus Tallinna ja jõuab koju alles õhtul. Päris veider on terve päev ilma temata olla, seda ei ole viimasel ajal ju üldse ette tulnud.

Mõtisklesin hommikul, mida siis nüüd üldse ette võtta, aga nagu alati, mängisid sobivad lahendused end ise kätte, nii et mina ei pidanud suuremat vaeva nägema. Pole saanud korrakski igavust tunda ja juba ongi õhtu käes, kell on peaaegu kuus. Mõned tunnid veel ja siis on Mees ka kodus 🙂

Hommikul oli tulnud meil, et Plika ID kaart on valmis, kärutasime kõigepealt selle järele. Liiva tänavale on parajalt pikk maa ka, täitsa mõnus trenn.

Siis mõtlesin korra raamatulaadale piiluda ja pärast seda koju tagasi tulla. Otse loomulikult läks mul laadal hirmkaua aega (aga sellest ma tahan kohe eraldi postituse kirjutada), nii et Plika, kes oli KMA-sse jõudes üles ärganud, muutus virilaks ja pidin talle ülikooli raamatukogu ees tissi andma 😀 Alles siis õnnestus ta uuesti maha rahustada ja magama uinutada, nii et sain raamatuid edasi uurida.

Lõpuks koduteel otsustasin veel Humanast läbi põigata, aga otse loomulikult arvas Plika, et sel hetkel, kui ma poe uksest sisse jõuan, on parim aeg ärkamiseks. Natuke ma seal ringi vaadata sain ja isegi paari asja selga proovida, aga miski ei sobinud ja laps hakkas jälle virisema, nii me ära tulimegi.

Niipea kui koju jõudsin ja arvutisse istusin, potsatas postkasti kauaoodatud meil, mis andis teada, et stuudios tehtud pildid on valmis. Oh seda õnne ja rõõmu… Aga see on ka eraldi postituse teema.

Pesu jõudsin ka veel ära pesta ja kuivama panna.

Mees, muide, tegi eile õhtul lihapirukaid. Neist ja üleeilse rabarberikoogi jääkidest ma terve tänase päeva toitunud olengi.

Kui nüüd veel paar asja kirjutatud saaks, enne kui Plika üles ärkab, siis lähen istun aiatrepile päikeselaiku ja loen mõnd äsjaostetud raamatut 😛

Ja mõned pildid veel

/ igapäevaelu, plika / 2 Comments

Olen tagasi tavapärase blogimise lainel ja mul on selle üle ütlemata hea meel. Kuidagi… Harjumuspärane ja turvaline tunne on, kui iga asja puhul mõtlen, kuidas tahaks sellest kirjutada. Kui vanasti oli niipidi, et halva tujuga kirjutasin pigem palju ja elasin ennast välja, samas kui hea jäi sageli kirja panemata, sest olin tol hetkel ametis, noh, hea nautimisega, ei viitsinud kirjutada – siis nüüd on pigem niipidi, et kui mul on miskipärast s*tt tuju, siis ma suurt ei tahagi kirjutada, pigem kirjutan just siis, kui tuju on hea ja tahaks kõike seda rõõmu teiega jagada.

Nojaa, ja ma olin viimased paar päeva teatavasti sellises pooletoobises tujus, aga edukalt lõppenud roosiõmblemisaktsioon andis sellise positiivse energialaengu, et olengi jälle tavaline rõõmus mina. Oeh, kohe hea on nii olla!

Igal juhul leidsin veel mõned pildid, mida pole teile näidanud 😛

Ühel õhtul Plika vigina peale olukorda uurima minnes avanes meile järgmine vaatepilt. Pole ime, et vigises, pole vast eriti mugav asend magamiseks…

Tegelustekile panduna ei huvitu Plika sealsetest lõbustustest reeglina kuigi pikalt – palju põnevam on ju teki ümber maad avastada. Pikki vahemaid ta veel ei rooma, aga meetrikaupa küll – ainult motivatsiooni on vaja. Mehe eelmisest õhtust põrandale jäänud õllepudel oli selleks enam kui piisav:

(Üks teine päev avastas ta näiteks, et elutoa laua alumisel osal (no teate küll, selline nö kahekordne laud) on hirmpalju põnevaid asju – lükkas alustuseks vatitikkude karbi maha ja järas parasjagu Aliase karbi nurka, kui ma ta teolt tabasin)

Kui meil pühapäeval leeri õnnistamine oli, siis ma nägin tegelikult hirmilus välja. Nojaa, kirikus olid meil sellised maani valged hõlstid seljas (neid kannab tavaliselt koor, aga meid päästeti sel kombel valgeid riideid ostmast), nii et ma võisin rahus selle all poolenisti mustas ja lihtsalt ilus olla. Pilt pole just teab mis hästi õnnestunud, sest me olime selle tegemise ajaks juba väsinud ja jalad valutasid ja nii edasi, aga no natuke aimu ikkagi saate:

Ja oma aia esimesed tulbid 🙂

Tegus (sünni)päev

/ igapäevaelu, kööginurk, plika, rõõm, seltsielu / 1 Comment

Kell kümme käisime (nagu kolme kuu eest lubatud) taas stuudios. Vahepealsete kuudega on sealne tegevus kõvasti hoogu juurde saanud, nii et samaks õhtuks enam pilte valmis ei jõua. Homme-ülehomme, ootan kannatamatult 😛

Pärast pildistamist haarasime vanast Kaubamajast hunniku sooje saiakesi ja läksime Jaani juurde nädalavahetusel laenatud riideid tagastama. Märkamatult sai seal paar tunnikest ära kulutatud, nii et otsustasime koju minemise asemel hoopis linnas mõned asjad korda ajada ning kella kolmeks otse arsti juurde minna.

See sai eelmises postituses juba mainitud, et Plika kaalub hetkel 7,5 kg ja on 69 cm pikk. Mis siis veel? Mõlemad süstid sai pärast mõningat arupidamist siiski ära tehtud ja me ei kahetse oma otsust – Plikale ei mõjunud need kaks sutsu mitte kuidagi. Oli terve päeva ja õhtu sama rõõmus ja roosa nagu tavaliselt.

Kella poole neljaks jõudsime lõpuks koju tagasi. Kessu vaatas korra üle ukse sisse ja tõi sünnipäevalapsele tulpe, need said ka juba eelmises postituses pildile. Kutsusime ta õhtuks ametlikult külla ja lubasime selleks ajaks koogi küpsetada.

Päeva üllatus oli kõne kullerilt, kes teatas, et mulle on lilled. Kuna ma tol hetkel kodus polnud ja kullerile kell neli ei sobinud, lubas ta hoopis kell seitse tulla. Mis seal ikka. Põnevus oli igatahes suur – kes saadab meile lilli? Kuna ema kinnitas telefonis, et tema see polnud, ning õekesega hiljem MSNis rääkides tuli välja, et tema ka mitte, jäi ainult üks variant: see pidi olema teine tädi 😛

Jaa, kell seitse oli võrratu kimp ukse taga (oi, ja kui hästi see veel lõhnab!) ja otse loomulikult oli see tõepoolest Haidelt. Kaasas olnud kaart soovis vanematele pikka meelt, sest raskemad ajad on alles ees 😀

Kessu võttis õhtul sõbranna oma poisiga ka kaasa, nii et meil oli siin kolm tegelast, kes olid juhtumisi kõik üksteisest kaks korda vanemad – Kessu plika on minu omast poole vanem ja poiss oli Kessu plikast poole vanem. Üritasime pilti ka saada, aga no katsu sa kolme last korraga ilusat nägu tegema panna, mitte ei õnnestu. Parim kaader on siin:

Ja koogindusest lähemalt rääkides – otsustasime hakata erinevaid rabarberikooke katsetama. Esimeseks valisime vanaema rabarberikoogi, mille retsepti leidsin Sille toidublogist. Meie panime rabarberit poole kuni kolmveerandi klaasi asemel suisa kaks ja tuli täitsa mõnus (kartsin, et saab järsku liiga hapu, aga absoluutselt mitte):

Selline tore päev siis. Esimene kord, kui sai Plika sünnipäeva tõepoolest natuke tähistatud – eks see ole ju ka esimene olulisem verstapost. Pool aastat… Minu suur laps 🙂

Scroll to Top