igapäevaelu

Kui ma eile kell pool kaks lõpuks magama minna tahtsin, otsustas laps just sel hetkel, et oleks õige aeg üles ärgata. Alguses ei suutnud ma küll sellele voodist vastu vaatavale rõõmust säravale näole vastu panna, aga kui ta tissi otsas magama ei jäänud, läks asi juba käest ära.

Mees tuli umbes kolmest magama, selleks ajaks polnud mul veel magama jääda õnnestunud. Mees suutis õnneks Plika magama saada, nii et tuli lühike armuaeg… Aga ausõna, minu meelest ärkas see laps kell viis jälle… Või ärkas ta kohe varsti ja oli viieni üleval? Ma ei teagi, ei mäleta, kõik on peas segi.

Fakt on see, et ma magasin väga vähe, killustunult ja üleüldiselt halvasti. Ja laps oli ka miskipärast hommikul tavalise säravrõõmsa asemel närviline – ei teagi, miks, unetusest? Minu meelest oli ta igatahes vähemalt pool ööd üleval. Sain läbi surmahäda pool üheksa üles, et temaga tegeleda.

Selle eest magas ta akna taga üle nelja tunni lõunaund (ca 12-16) ja oli siis õhtuni üleval.

Mina olen terve päeva täielik sooda olnud – aeg-ajalt õnnestus normaalne seisund saavutada, siis tuli jälle surmauni. Ja nii lugematul arvul kordi. Oi, kuidas ma soovisin, et mul oleks võimalik keset päeva lihtsalt voodisse keerata ja MAGADA. Pool tundi hommikupoolikul oli maksimum, mis ma välja pigistasin – siis läks Mees töövestlusele ja laps magas akna taga, rohkemat ei saanud endale kuidagi lubada.

Koristasin ja sättisin päris palju, aga sama palju jäi veel teha. Nii palju siis plaanidest asjaga täna ühele poole saada. Ja homme hommikul juba Pärnusse.

Noh, ega’s muud, kui pean neljapäeval Tartusse jõudes asjad ära lõpetama – veidi aega on enne leeritundi ja pärast ka. Loodetavasti siis päriselt jõuan seekord. Ja tegelikult peaks reedel ka aega olema, päeval vähemalt.

Loodame parimat.

Uurisin täna seda ilmakaarte ja magamise teemat natuke lähemalt ning olen nüüd segaduses. Üldlevinud on arusaam, et parim on magada pea põhjas või idas, siis arvutasin veel konkreetse sünnikuupäeva järgi parimaid asendeid ja sain teised tulemused… Kõige tipuks magasime me esimesed ööd siin pea läände ja väga hästi (ehkki igasuguste arvutuste ja reeglite kohaselt oleks pidanud vastupidi olema), järgmised ööd pea põhja ja suht halvasti (ehkki isegi selle individuaalarvutuse järgi peaks põhi meile kõigile suht sobima), nüüd keerasime pead itta – vaatame, kas on parem.

Ilmselt tuleks kogu see jutt üldse kuu peale saata 😀

See sai nüüd küll üks nigel sissekanne – ma olen nii väsinud, et ei suuda normaalseid lauseid ega ilusat teksti moodustada. Mõtlesin veel natuke koristada, aga lähen parem ära magama – kui eriti hästi läheb, ärkan homme varem ja sätin veel.

Ahjaa, kuna ma hommikul nii sooda olin ja Mees suht sama väsinud, lasin tal poest igavese laadungi süüa tuua ning alles hiljem tuli meelde, et midagi peale piima poleks vaja olnud, läheme ju Pärnusse. Niigi on toidule raha kulunud juba üleliia. Oeh.

Kõige lõppu siiski positiivne teadaanne – meie Tiigi tänava korteril on uued üürnikud ja tagatisest saime ka 2/3 tagasi 🙂

Mul oli terve hommiku ja lõuna niiii hea tuju.

Ja siis ma läksin näljaseks ja tigedaks. Ja kui ma lõpuks süüa sain, olin ikka sama tige. Ja pärast poes käimist ikka sama tige. Ja kuna elekter läks ära ja Mees, kes oli taas lubanud klubis aidata, kodust väljas tähtsaid asju ajas, olin kohe eriti tige. Ja kogu see segadus tundus selline kaos, et ma ei osanud selle likvideerimisega kuskilt otsast pihtagi hakata – ja olin tige. Ja laps otse loomulikult ärkas ka poes üles, selle asemel et kolm tundi jutti magada, nii et ma pidin teda veel tund aega unele kussutama – mis ei teinud ka just tuju paremaks. No ja kui nii pimedaks läks, et enam suurt miskit teha ei näinud, siis olin ma kah tige 🙂

Elekter tuli tagasi punkt kell seitse – tund varem, kui lubatud. Nüüdseks laps magab ja mul on kõht täis ja… Ma lihtsalt enam ei viitsi. Koristada ei viitsi ja und ei ole ja Meest ka pole.

Eks ma ikka võtan ennast kokku ja sätin edasi, täna sai niigi üle mõistuse vähe tehtud – nõudekapi tegin korda ja alustasin teiste köögikappide sortimist, muud ei miskit. Sellise tempoga lõpetaks ma küll alles jaanipäeval.

Ja oi krt, kui tigedaks teeb, et JÄLLE on just enne mu sünnipäeva kolimisjärgne kaos ja Mees käib baarmenit mängimas, selle asemel, et aidata mul lahti pakkida ja kodu sisse seada (mhmh, ma olen ise ka süüdi – ta ju küsis enne, mis ma tema kluppi minekust arvan ja ma arvasin nagu tavaliselt. Ei jõudnud kohe kohale, kui palju väärtuslikku aega see ära võtab).

Tige siis, saite ikka aru, jah 😉

Eipole hullu, läkski kogu see kolimine liiga libedalt. Pean lihtsalt väheke auru välja laskma.

Homme on kindlasti parem päev.