igapäevaelu

Kuna ma olin eelmistel öödel maganud vastavalt kolm ja kuus tundi ning päeval tukkuda kummalgi juhul ei õnnestunud (kui oli uni, tegelesin parajasti millegi sellisega, mida ei saanud pooleli jätta, nt oli vaja miskit Plikaga teha ja Meest polnud kodus, vabadeks hetkedeks oli uni lihtsalt läinud), tahtsin eile varakult magama minna – seega olin suhteliselt rõõmus, kui Plika kell üheksa iseseisvalt üles ärkas, lootsin ta kümneks tagasi tuttu saada ja ise ka ära vajuda.

Noh, asi lõppes kuuetunnise jauramismaratoniga, mis sisaldas kolm korda mähkmete vahetamist, viisteist korda tissitamist (okei, ehk vähem, aga nii vähemalt tundus), arvututes asendites kussutamist ja äiutamist… Ning lõpuks aitas ikka vaid see, kui lasin tal oma sõrme pealt 15 tilka Sab Simplexit (gaasirohi) lutsida ning selle paari lonksu piimaga alla loputada.

SIIS jäi paugust magama.

Ühesõnaga gaasid ilmselt?

Vähemalt magas pärast seda jauramist hommikuni välja ja kui kaheksa paiku vigisema hakkas, aga tissi jaoks liiga unine oli, jätsin ta lihtsalt enda kõrvale voodisse, nina vastu paljast rinda, ja magasin edasi. Tudusime eduliselt poole kümneni.

Jõudsime täna lõpuks esimest korda välja – oli üks kord varem ka plaanis, aga väsisime enne ära ja siis tuli kole ilm ja… Täna oli vaja perearsti juurde kaaluma minna, nii et polnud pääsu. Muretsesin küll, kas oskame ta ikka sobivalt riidesse panna, aga tundub, et õnnestus – Plika magas õues nagu kott ja kuklavolt oli soe.

Kaalu on hetkel 3750 g (meenutuseks, et sünnikaal oli 3320 g) – rahuldav, öeldi.

Käisin eile pensioniametis vanemahüvitist taotlemas. Kui mulle Pärnust oli suvel kinnitatud, et mina ise ei saa oma tööandjate käest mingeid tõendeid tuua, vaid nad peavad kõik vajaliku ise UK-st järele uurima, siis nüüd öeldi, et see uurimine võtab meeletult kaua aega, üks näiteks ootavat juba kaks aastat vastust, ning kui ma tooks ise tööandjalt tõendi, et ma selles ja selles kohas sellest selle ajani töötasin, saaksin kiiremini.

Seda ütlevad nad mulle NÜÜD, eks, kui ma juba Eestis olen. Et saaks kogu asja üle neti ja telefoni ajama hakata. Grr.

Ja see oli veel väike mure. Kuna ma unustasin kuu alguses oma viimasesse töökohta lahkumisavalduse saata, olin ma neil eile ikka veel arvel, mistõttu oli täiesti õigustatud arvata, et kui ma lahkumisavalduse ka kohe postitan, saan ma novembri eest ikka mingeid rahasid, mistõttu Eestist novembris raha saamine oleks ebaseaduslik.

Kirjutasin eile kuskile firma üldisesse vormi e-maili ja anusin neid, et nad mulle enam novembris ei maksaks, aga vastus oli etteaimatav – tagantjärele ei saa enam miskit teha, sinu viimane tööpäev on täna (st 18. nov) ja viimased rahad kantakse sulle novembri eest kuu lõpus. Vähemalt lahkumisavaldust ei pea saatma, meilist piisas.

Käisin uuesti pensioniametis nõu saamas, aga õnneks tuli välja, et riigi poolt makstavat ühekordset sünnitoetust, mille juba eelmine nädal netist ära taotlesin, võin ma ikka saada, sest laps sündis Eestis ja me kõik oleme kogu aja siia sisse kirjutatud olnud, lihtsalt vanemahüvitist hakkavad nad mulle siis alates 19. novembrist maksma. Aga ma saan ju selle kolme nädala eest UK toetust, nii et kõik peaks okei olema.

Tähendab, kõigepealt pean ma oma UK esimese tööandja käest kinnitava kirja saama, et ma 2007 seal töötasin, viimane tööandja saatis õnneks koos meiliga kirja ka kaasa. Kui ma need paberid ära viin, siis saan taotleda… Millal ma saama hakkan, on iseasi, aga nonde kirjade olemasolul ei tohiks asi liiga kaua võtta. Ahjaa, selline huvitav asi ka veel, et kui lapse isa töötaks Eestis, hakkaks ma pärast kirjade ära viimist ja taotluse sisse andmist KOHE vanemahüvitist saama, aga kui isa Eestis ei tööta, siis võib kauem minna. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas need kaks asja seotud on. Ehk aitab isa töötuks registreerimine ka, kuidagi ei tahaks teda veel kodust ära lasta 🙂 Või kui, siis ehk poole kohaga. No näis.

All in all, kogu see jauramine ja sellest tulenev magamatus ning toetustega seotud jamad mõjusid mu tujule ikka päris hävitavalt. Õnneks sai kõik nii korda, kui hetkel saada sai ning kui ma arstil ja pensioniametis ära käisin, kerisin ennast lihtsalt kodus magama. Nüüdseks on tuju jälle normaalne, ehkki keskmisest uimasem.

Tehes väikese vahelepõike eilsesse, siis hommikul käis Haide külas ning Plika sai veel kingitusi (ausõna, ta on ikka üks ära hellitatud väike tüdruk 😛 ).

Ja õhtul tuli Nadja, kes polnudki seni Plikat vaatama jõudnud. Meeldis küll 😉

Nojah, liikudes tagasi tänase päeva murede juurde – kuidagi tuleb see öine jauramine kontrolli alla saada. Probleem on selles, et me pole põhjustes päriselt kindlad – äkki on gaasid, äkki on öö ja päev lihtsalt sassis, sest päeval magab ta kogu aeg nagu linnuke.

Niisiis on mitu varianti. Esiteks võiks ma minna tatra-vee dieedile, et minu toit kindlalt gaaside põhjuseks poleks. See ei tundu mulle aga eriti ahvatlevana. Ma võin vabalt loobuda toitudest, mis mul endal koledaid gaase tekitavad, hapukapsast ja muust taolisest, õunad ja must leib pidavat ka tekitama (ma pole küll täheldanud). Arstide sõnul ei või ma muidugi suurt midagi süüa, sest kõik VÕIB gaase tekitada, aga piima joomise ära keelamine on mul juba päevi frustratsiooni tekitanud, ma pole seda lihtsalt suutnud. Pole suutnud ka tavapärast kahte liitrit kahele tassile kahandada, liiter päevas läheb ikka ära. Ma ei tea, mulle ikka ei jõua kohale, kuidas saab piim, mida ma terve elu liiter-kaks päevas joonud olen (Mees samamoodi), meie lapsele kuidagi halvasti mõjuda – meil piim igatahes gaase ei tekita ja varjatud piimatalumatust ei saa meil selliste koguste juures ka olla. Grr.

Teine variant on profülaktika mõttes õhtuti Sab Simplexi sisse söötmine – pidavalt ohutu ja piisavalt looduslik rohi olema.

No ja siis oleks veel mõttekas üritada last rohkem päeval üleval hoida, et ta ööseks ära väsiks – täna see igal juhul ei õnnestunud, sest mina olin lapsega tegelemiseks liiga läbi, seega on ta terve päeva vahetpidamata õndsat und maganud.

Nüüd on kell üheksa ja me üritame teda veidikenegi üleval hoida, siis proovime teist korda elus vanni teha (esimene kord päevi tagasi lõppes kaunis dramaatiliselt, tõenäoliselt vanematele rohkem, kui lapsele endale – vannituba on liiga väike, ei osanud last korralikult hoida ja vannist välja tulles oli niii külm, et kisa oli oi-oi kui kõva), siis saab enne viimast tissi 15 tilka Sab Simplexit ja… Ehk aitab.

Homsest proovime siis teda rohkem üleval hoida. Eeldusel, et ma täna öösel viisakal määral magada saan 😉

Jajah, ma tean – mu blogis pole enam muud kui titejuttu. Aga nii see paraku juba on – hetkel on mu elu laps ja ainult laps. mingil hetkel peaks asi paremaks minema – noh, kuude pärast või nii. Ükskord tekib mulle ju ikka jälle mingisugune oma elu 🙂 Aga seni saan ma täitsa aru, kui paljud teist mu blogi ajutiselt hülgavad – ausõna, mina poleks ka viitsinud aasta tagasi meetrite kaupa mingit titejura lugeda.

Kirjutama pean ikka – harjumus on sees ja närve rahustab ja te ju annate nõu ka 🙂