igapäevaelu

Mu number on taas muutunud – kasutan juba mitu päeva jälle seda, mille märtsi alguses lasin kinni panna. Irooniline on see, et ma täiega vihkan neid troppe, kelle telefoninumber iga paari kuu tagant muutub… Ja tundub, et olen nüüd ise ka üks nendest 🙂

Positiivse poole pealt – peale nende, kellele ma viitsisin suvel oma kõnekaardi numbri anda (ja neid oli minimaalselt, samas olid need inimesed, kellega reaalselt suhtlesin ehk need, kellel mu numbrit kõige rohkem vaja on, irw), peaks kõigil teistel endiselt õige number olema.

Eeh. Ühesõnaga palun kannatust ja vabandust ja kõike muud… Ja mu ainus vana ja uus ja õige number on taaskord Orkutis üleval (no te kõik ju olete ka seal, saate järele vaadata, kui vaja).

Ja UK telefonilt sai ka lõpuks kood maha, nii et Mehel on nüüd oma telefon ja meie numbrid on tänasest alates jälle mõlemad kogu aeg sees.

Kuivõrd ma olen jaanuari keskpaigast saati elanud tööpäeva hommikuti kuuest ärkamise režiimi peal, on mul siiani automaatsed süümepiinad liiga kaua üleval olemise pärast ning alateadlik soov mitte oma unetsüklit väga p*rse keerata.

Aga reaalsus hakkab kohale jõudma – tööl ma enam ei käi, seega vara tõusma ei pea. Paari nädala pärast on mul kodus karjuv laps, kes mind nagunii suvalistel aegadel üleval hoiab, seega pole erilist vahet, kui ma juba praegu magan, kuidas juhtub.

Nii ma siis istungi rõõmsalt öösel kell üks arvutis ja ei kavatsegi enne magama minna, kui korralik uni jälle peale tuleb (kella üheteistkümne paiku tuli, aga lasin kogemata mööda ja nüüd olen jälle täiesti ärgas). Või siis, kui Mees lõpuks koju kavatseb jõuda ja magada tahab, siis ma saan vähemalt kaissu.

Eile jõudsime nii palju käia ja teha, et tänane päev möödus selle eest ekstra laisalt.

Eile käisime kõigepealt suuremal shoppingutuuril (küll ainult Zeppelinis, aga oli vaja nii suuremal hulgal süüa kui muud nänni, alates kruvikeerajast ja prügikastist, lõpetades joogikõrtega), siis jahtisime paar minutit enne kella kolme kohti, kust veel päevapraadi saaks (ja lõpetasime taas kord Kuumas tassis), seejärel sain Haidega kokku (aah, see on pikk ja omaette jutt, mis jääb teiseks korraks) ja lobisesime pea kolm tundi Vildes ning lõpuks korjas Runn meid auto peale ja kärutas Maideni sünnipäeva tähistama, kus ma ennast tordiks sõin 🙂 Kuigi läksime enne keskööd hirmsa väsimuse tõttu koju, kadus igasugune uni veerandtunnise jalutuskäiguga ning passisime ikkagi öösel kaheni üleval, internetikaabli pärast kakeldes nagu tavaliselt, irw.

Täna hommikul ajas ELS meid juba üheksast üles ja pärast paki saamist oli uni muidugi läinud – oli ju vaja see lahti kiskuda ja kõik üle vaadata ja kohvimasinat katsetada… Aga millegi asjaliku tegemiseni me eriti ei jõudnudki.

No okei, päeval käisin Kessu ja Maideniga väljas, sai natuke jalutatud ja Looduspere pood ära nähtud ja Koduekstrast lillepotte ostetud (tähendab, Maiden ostis, mina hängisin niisama kaasas). Koduteel sattusin pargis kokku Mairega ja hämmastaval kombel olin mina see, kes tähele pani ja ära tundis, kunas tema minule omase hajameelsusega mööda kõndis. Näete, ma polegi TÄIESTI lootusetu 😉

Ja Kats käis korra läbi ning tõi meile pliidi ära, sai niisama ka natuke juttu vestetud.

Aga terve hommiku- ning õhtupooliku (no ja kogu õhtu ka) istusin lihtsalt netis, Mees vaatas järjest kolm filmi ja… Hea, et vahepeal süüagi viitsisime.

Lõpuks leidis Mees muidugi, et terve päeva kodus istumine on liiast ning juhe on koos, seega läks ta Runni juurde õlut jooma ja pole tast siiani kippu ega kõppu 😀 Oo, mobiilita olemise võlud. Mitte et ma oleks isegi tahtnud helistada ja uurida, kus ta siis nüüd nii kaua on, aga jube kohupiimakoogi isu tuli just ja iseenesest ON ju õhkõrn võimalus, et kuskil kesklinna kandis on mingi 24h pood, kust seda saab… Ääh, ma tean isegi, et see võimalus on suht olematu, seega pole vahet.

Ma ei teagi, mis nüüd edasi teha. Jõudsin MrsB blogiga umbes sinnamaale, kust ma seda kevadel regulaarselt lugema hakkasin, seega edasi lugeda ei viitsi. Vanadest asjadest blogida ka ei viitsi. Tegelikult on nälg, aga süüa teha ju ammugi ei viitsi. Magada ka ei viitsi (st ei taha, sest und ei ole). Koristada – no jumala eest, ei viitsi 😀

Üleüldiselt on täpselt kaks nädalat tähtajani, meie korteris on endiselt minimaalselt mööblit ning asjad on üle elamise igale vabale pinnale võimalikult kaootiliselt laiali pillutud (mis kuskile kukub, sinna ka jääb – õiget kohta neil ju nagunii veel pole). Me pole endiselt viitsinud teha listi kõigest sellest, mis veel enne lapse sündi ära osta ja valmis panna tuleks ning üleüldiselt ei mahu pähe, et juba paari nädala pärast on meie majapidamises juures üks tilluke karjuv elanik.

Ma tegelikult arvan, et ma lähen üle aja. Ja ma siiralt loodan, et ta ootab vähemalt senikaua, kuni me mingi ime läbi oleme mööbli ja muu vajaliku kraamiga ühele poole saanud, ehkki meie praegust tegutsemiskiirust arvestades peaks ta küll jõuludeni ootama.

Oh, well… Tuleb usinaks hakata. Kunagi homme näiteks.