igapäevaelu

Nagu alati, pean ma kirjutamise maitse suhu saama, siis viitsin veel muliseda. Natuke viimastest päevadest siis ka teile.

Laupäeval hommikupoolikul oli äärmiselt mõnus ja päikesepaisteline ilm. Käisime üle kuu aja oma kunagises kodukohvikus Vera Cruzis hommikust söömas, astusime enne ja pärast seda Riina juurest rahapesust läbi, et temaga veidi juttu vesta ning jalutasime lõpuks pikalt kohalikus pargis, mis on päris suur ja mõnus.

Londonile omaselt jõudis vahepeal veidike vihmagi tibutada, aga see läks viie minutiga mööda ning päike tuli jälle välja. Vihmasaju ajal jõime pargi kohviku terrassil suure puu all värskelt pressitud apelsinimahla ja üldse oli kõik lill.

Pühapäeva hommik algas ka paljutõotavalt – päike säras ning Riinaga eelmisel päeval tehtud võimalikud Brick Lane’i turule minemise plaanid tundusid vägagi tõenäolised olevat. Lõunaks aga keeras ilm koledaks ning meie plaanid lendasid vastu taevast. Lõppkokkuvõttes veetsimegi terve päeva kodus.

Aga oi, see oli siiski hea päev. Ma nimelt veensin Meest endale bikiinideppi tegema (sest ise normaalselt selle piirkonnani ulatumine on ikka VÄGA komplitseeritud) 😀 Nagu ma korduvalt varem maininud olen – siin Londonis on karvaeemalduse mõttes ikka jube ikaldus elada – ühtki tegijat pole viitsinud siiani katsetada (ehkki plaan vahepeal oli) ning ise ju ka ei viitsi/ei oska/ei saa. Säärte jaoks on vähemalt epilaator (tähendab, kord tuhande aasta jooksul, kui ma seda tõepoolest kasutada viitsin), aga kaenlaalused ja bikiinipiirkond on tundlikud… Viimati sai kosmeetikult nende jaoks suhkruvaha kaasa ostetud, mis nüüd, poolteist kuud hiljem, siis lõpuks käiku läks.

Eks see üks aegavõttev möksimine oli, aga tulemus, nii uskumatu kui see ka pole, on sama hea – ehk isegi parem, kui mu kosmeetiku juurest saadav. Aega läks meil küll nii neli korda rohkem, aga operatsiooni aeglusest tulenevalt oli valu tunduvalt väiksem ja põhjalikkus suurem. Nüüd olen jälle ilus ja sile ja soeng on nagu vonks 😉

Isegi sääred epileerisin ära.

Kõige selle karvaeemaldamise kõrval suurt muud teha ei jõudnudki, ainult seljankat keeta ja paar osa Las Vegast vaadata.

Aga tõepoolest. kas keegi saaks veel öelda, et tal on nii äge mees, kes julgeb ja oskab teha bikiinideppi? Ja teeb seda sama hästi kui professionaal? Hahaa, mina küll ei usu!

See kõik ei tähendaks muidugi seda, et ma endiselt pisarsilmi oma kosmeetikut taga ei igatseks, kelle juures religioosse pühendumisega kord kuus käia ning kus kõigi protseduuridega kiiresti ja efektiivselt ühele poole saaks… Pigem maksaks talle, kui kulutaks oma mehe aega.

Aga no hea ometi, kui selline võimalus on. Ma olen sillas 😉

Täna pidi mul töö juures mingi järjekordne nõme koolitus olema, aga ÕNNEKS see mingil põhjusel tühistati, nii et sain ilusti pool neli minema. Päike taaskord säras ning tuju oli hea, seega otsustasin kohe poodi minna ja süüa osta ja puha… Teel poodi aga avastasin, et kõht on liiga tühi – tühja kõhuga pole teatavasti mõtet poes käia, nii ostab igast mõttetut jama kokku.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem – teele jäi McDonalds.

Jajah, ma käisin tõepoolest mäkis. Vabandused Maasika ees! Sõin Big Maci eine ning tõdesin, et burger oli liiga väike ning Coca ja friikad vastikud. Oleks tahtnud selle asemel Big Tasty burgerit, mis käib paraku meie mäkis hooaegade kaupa, hetkel jälle pole, ning piima 😀

Mäkis oli parasjagu käimas mingi suur mäng, mis tähendas, et kõigi joogitopside ja friikartulikarpide külge olid kleebitud papitükid, mida sai sealt ära tõmmata – osadega võitis kohe, osasid tuli kuskile kleepsulehele koguda, et siis loosimises osaleda. Võitsin puuviljakotikese 😀 Kuna need olid otsas, pakuti selle asemel porgandeid. Võtsin need ja pugisesin naerda – pärast rämpsu on ju hea vahelduseks ka miskit tervislikku süüa.

Ja enne, kui lõpuks toidupoodi jõudsin, shoppasin veel muudes kohtades, ostsin muuhulgas uued ägedad põlvpüksid ning proovisin vähemalt kuus paari kingi jalga (kõigil oli miskit viga).

Lõpuks shoppasin mõnuga Somerfieldis ning ostsin kõike head ja paremat kokku. Kuna Mees oli haige ja ei jõudnud/viitsinud suurt miskit teha, tegin MINA süüa. Ah et mida või? Makarone hakklihaga muidugi 😉 Täitsa head tulid – nii normaalsed, kui kohaliku tooraine kvaliteeti arvestades üldse teha saab.

Tegelikult olen ma ise ka kaks viimast päeva võrdlemisi tõbine olnud – see tähendab muud häda pole miskit, aga nohu ja köha on. Ja uskuge mind, jube tüütu on klientidega tegeleda, kui kogu aeg vaid köhida ja nuusata ihkaks…

Sõime täna küüslauku, ehk aitab. Mingeid ravimeid ma küll tarbida ei kavatse.

Olgu peale, kell on juba palju, nüüd tuleb küll magama minna.

Lahke naabri wifi paneb kolmandat päeva näkku. Täna andsin alla ja tulin alla – üle pika aja tsurkaputkasse. Kaua võib!

Aga tegelikult mul polegi suurt miskit öelda. Läpakas oleks paar pilti (või vähemalt üks). Suitsuvorstiga võiLEIBADEST. Aga läpakat pole siin. Nii et kannatage.

Pipsi sünnipäevakaart jõudis eile kohale, oh imede imet. Nüüd on mul väike lootus, et Vaska oma ikka ka millalgi veel jõuab. Krdi briti post…

Väljas on lõpuks ometi KEVAD. Loodetavasti jääb püsima, ammu oli aeg.

Tegelikult tahaks maale loodusesse. Rahu ja vaikust ja patareisid laadida.

Noh, saaks uue elamisegi, see korter on ikka täielik s*tamaja, oleme kõik sunnitud tõdema. Aga enne mai keskpaika ei juhtu miskit.

Ma rohkem ei viitsigi kirjutada. Võtsin kohe tunni netti, olin täiesti kindel, et üle kolme päeva kulub ära. Nüüd on 28 minutit alles ja istun siin nõutu näoga. Eks peab MSNi ette võtma ja inimesi ahistama. Seal ainult pole suurt kedagi… Mis seal ikka imestada, reede õhtu ju.