Läksin täna tööle ja mida mulle teatatakse? Nokamütsi peab nüüdsest kandma ainult siis, kui delis võileibu teed, muidu pole enam vaja. Juhhei! Ma poleks elu seeski uskunud, et selline asi juhtuda võiks! Üks klient täna juba mainiski, et te näete nii erinevad välja nüüd, ma vastasin, et jah – me näeme nüüd poole paremad välja, nagu inimesed.
Leidsin staff roomist 10 suuruses suheliselt uue väljanägemisega vormipluusi (tõenäoliselt oli keegi seda korra selga proovinud ja siis mingil põhjusel ära põlanud, originaalpakendis ja voltimisjäljed olid sees) – kuna see oli juba mitu päeva seal riiulis olnud, siis järeldasin, et võin selle omastada. Proovisin selga ja no täiesti paras oli. Põhimõtteliselt täpselt samasuguse lõikega, kui mu omaaegne Eesti vormipluuski, ainult tumelilla ja ilma logota. Võtsin endale ja loodan teise samasuguse veel välja kaubelda.
Tegin eksperimenti ja jätsin pluusi põlle sisse toppimata, mitte keegi ei öelnud mitte midagi. No see oli küll pärastlõuna ja kohvikus, kus on rohkem omaette, päeval ja suure saali peal oleks vast ütlema tuldud… Igatahes kavatsen seda eksperimenti homme korrata, olen homme terve päeva kohvikus.
Ühtlasi kavatsen eksperimendi korras suured kõrvarõngad kõrva unustada, kohvikus ja omaette olemine tuleb jällegi kasuks. Kui keegi peaks midagi ütlema tulema, siis vastan lihtsalt, et oih, unustasin, ja võtan ära. Ehk ei öelda midagi…
Paar päeva tagasi, kui Ben küsimas käis, kuidas mulle 8.30-17 vahetus meeldib, vastasin talle, et mulle meeldib igasugune vahetus, kus ma saan kogu aja kohvikus olla. Selle peale ta mainis, et tal on midagi mõttes… Ja jättis siis jutu sinnapaika. Huvitav, kas ta arvab, et ma ei tea, et Tracie ära läheb? Ilmselt ta siis mõtleb mind isegi kohvikusse panna… Ma eeldan. Ja noh, loodan siis raha ka juurde saada.
Ühesõnaga uuenenud asjaolude valguses võiks ma sinna küll mõneks ajaks pidama jääda – kui saaks täiskohaga kohvikusse ja veidi palka juurde. Sest NOKAMÜTSIST sain ma lahti!!! Me peaks ju iga poole aasta tagant boonust ka saama, juuni lõpuni võiks seega vähemalt ära olla.
—
Aga nüüd oleks veel teist suurt imet vaja, sest me peame homme õhtul kella kuueks välja kolima ja uut korterit veel leidnud pole. Swamm ja Antti käisid eile mingeid kohti vaatamas, aga kõik olid urkad, homme läheb Swamm veel ühte kohta vaatama, niisiis pöidlad pihku.
Ega ma üleliia ei muretse, sõpru on, kelle juures mõnda aega kämpida, lihtsalt jube tüütu on, eriti võttes arvesse seda, et meil (eriti mul) on palju asju ja kõigele lisaks on veel voodi ka…
Mis seal ikka. Hoidke pöialt, et see homne korter oleks korralik ja me saaks valutult ümber kolida.
—
Mark kutsus meid eile õhtul pubisse, et pärast oma Eesti keele tundi klaasike juua. Neil on nimelt jube bitch õpetaja, kes kogu aeg iga pisivea peale karjub (ja no te kujutate ette, kui raske välismaalastel eesti keelt õppida on!), nii et Marki sõnade kohaselt on need pikimad kaks tundi tema nädalas ja tal on pärast seda kolme õlut vaja, et jälle normaalseks saada.
Üks teine tüüp tema tunnist oli ka meiega pubis – vanem mees, kes on (oli?) abielus prantslannaga. Huvitav tegelane.
Lõbus õhtu oli ja ühe ägeda jalaga siidriklaasi panin pihta (õigemini lasin Markil kotti panna, sest mul endal oli liiga väike kott) ja mõnus oli ennast üle pika aja üles lüüa ja ilusana tunda – ma ju ei viitsi üldse väljas käia…
Noh, teisipäeval on Eesti pubiõhtu jälle, sinna tuleb ikka minna – kasvõi sellepärast, et Markilt oma siidriklaas kätte saada!
—
Aga nüüd pean pakkima hakkama. Võeh.