Käisin tööl alguses turtsudes ringi ja olin nii oma mõtetesse vajunud, et suutmatus tööle keskenduda meenutas kangesti pilves olekut (mida ma EI olnud, eks!), aga mingi aja pärast elasin rutiini sisse ja tuju läks normaalseks.
Õhtu oli õnneks vaikne ja masinate puhastamine ei ole enam ka mingi probleem. Töökaaslased olid hästi toredad ja nendega rääkimine tegi tuju kohe päris heaks.
Ometigi tahaks uut tööd. Seal, kus ma praegu olen, pole üldse nii halb, aga ikkagi kisub kuskile ära. Ikkagi on nii, et peaaegu iga kord, kui ma olen teel tööle, mõtlen terve selle aja, kui bussis loksun, et EI TAHA sinna minna. Ja iga kord läheb pärast natukest aega tööl tuju heaks ja pole viga midagi. Ma ei tea, ma ei oska seda analüüsida. Miks nii on või kas mõnel teisel tööl oleks parem…
Oeh.
Homme on vaba päev.
Mu voodi lõhnab ikka veel.
Mul on palav ja ma sõin liiga palju ja ma olen väsinud ja jälle torssis selle kõige pärast. Aga magama ometigi ei või minna. Tegelikult ei saakski ma selles palavuses magada – tuleb meelde mingi hiljutine öö, kus ma ometigi väga unisena rahutult küljelt küljele visklesin ja kuidagimoodi asu ei saanud. Peab vist ikka ukse natukeseks lahti tegema…
Verbaalne mölapidamatus on kah kallal ja kuidagi ei taha seda sissekannet siin ära lõpetada.
(Ma hakkasin mõtlema, kust kuradi kohast ma võtsin väljendi verbaalne mölapidamatus (no iseenesest trükkisin ja alles hiljem üle lugedes hakkasin mõtlema), kas on üldse kohane sellist väljendit kasutada ja kas mölapidamatus saab olla verbaalne või kas seda võib olla ka mingit muud sorti kui verbaalset. Võib-olla olen ma lihtsalt väsinud, aga ei leidnud vastust ühelegi tekkinud küsimusele ja otsustasin kirjutatut mitte muutma hakata)
*otsustavalt vasakule ära ust lahti tegema, külmkapist külma kirsimahla otsima ja modelle vaatama*
