igapäevaelu

Pildipost

/ igapäevaelu, london/UK, rõõm, töö / 5 Comments

Eile leidis aset väga oluline ja teretulnud edasiminek – Kay installis omal algatusel minu läpakasse AOLi ja see hakkas seal tõepoolest kohe tööle, nagu ma kogu aeg kahtlustanud olingi. Mul on nüüd oma arvutis nett. Juhhuu. Muidugi on nüüd järgmine probleem sellega, et mingi kaabel vist jamab, aga selle saab uue osta.

Viimased päevad on õnneks vaiksemad olnud. Muidugi on endiselt suuremal hulgal (varjatud) pingeid ja endiselt ei tea, kuidas kõik päriselt funktsioneerima hakkab, aga mina hoian ohukoldest eemale ja nii see siis läheb… Anname aega, las asjad rahunevad.

See muidugi ei takista mul (kui ettevõtlikul inimesel) liiga palju mõtlemast sellele, mida peaks tegema, et asjad paremini toimiks. Midagi väga välja ei mõtle, v.a. paar põhimõttelist plaani, mis nõuavad aga suuremat planeerimist ja… Üldiselt ma lihtsalt mõtlen üle, nagu mul kombeks. Eks ma annan oma parima, et lihtsalt olla.

Olla on hea 🙂

Kaks uudise moodi asja on ka. Tööl on piima tegemine juba piisavalt käpas, et ma seda enam ei kardaks ja nüüd on mul täiesti pohhui, mis on väga hea. Otse loomulikult pole ma veel perfektne, kaugel sellest, palju on õppida, aga mul on jumala suva ja ma eeldan, et see tuleb lihtsalt praktiseerimise käigus. Praegused oskused käivad täpselt nii palju, et ma ei muretse, ei tunne ennast halvasti ja saan hakkama. Kui nüüd veel sulgemise ja masinate puhastamise ka käppa saaks, siis oleks kohe eriti tore.

Ja siis tegin ma lõpuks endale pangaarve ära. Ütleme ausalt, asi oli kinni puhtas laiskuses. Oli muude asjadegagi tegemist. Lloydsis käisin tegelikult ju esimesel tööpäeval küsimas, kas nad teeks mulle ilma address proofita ja tookord oli takistuseks vaid passi puudumine. Hiljem tuli HSBC jama ja siis ma enam ei viitsinud… Nüüd on arve igatahes olemas. Kaart saadetakse postiga koju. Iiris tegi arve päev varem kui mina ja tema sai juba kaardi kätte. Äge. Järgmine palk tuleb MINU pangaarvele.

Nüüd peaks veel national insurance numberi ära tegema. Ja siis tuleks veel Eesti lahtised otsad korda ajada. Ja võlad ära maksta. Ja oma eluga midagi peale hakata…

Oot-oot, nüüd läks käest ära. Ma elan siin üks päev korraga, mäletate? 😀

Tegelikult on selle postituse mõte hoopis piltides. Polegi ammu sellist korralikku pildiposti olnud, aga nüüd tegi õeke oma edeva kaameraga palju ägedaid pilte. Mina tegin oma seebikarbiga ka paar tükki.

Enjoy!

Laupäeval käisime Camdenis:

No okei, noh, vaadake see kole karp… Ptui, vabandust, Buckinghami palee ikka, ka siis ära:

Üks natuke selgem pilt Big Benist (meenutuseks vaata siit). Loojuva päikese valguses on see ka päris kena, peab tunnistama 😉

Leidsin omale uue mehe 😛 Poleks elu sees uskunud, et ta nii pikk on!

Muuseas jõuti minu blogini Google’i otsingutega: kisa london 2007, sukahoidja

Ehk siis…

/ igapäevaelu, suhted / 1 Comment

…kuna ma pean nagunii tegevusetult ootama, kuni ma välja minna saan, võin ju sama hästi ennast siin välja elada.

Kõigepealt tuleb edastada sügavaimad vabandused mu õele, kelle kahepäevane Londonis käik minu idiootse eraelu tõttu tugevasti kannatada sai. Ma küll andsin endast parima, aga hetkel polnud see parim kuigivõrd hea.

Eilse päeva veetsime Camdenis. Õhtupoolikul saime kokku Iirise ja poistega. Paar vaatamisväärsust sai üle vaadatud ja üles pildistatud…

Õhtul läksid Iiris ja õeke koju ning jätsid mind poistega kahekesi. Ma poleks seda elu sees uskunud, aga asi kujunes veel tunduvalt inetumaks, raskemaks ja segasemaks, kui seda oli teisipäeva õhtu.

Hommikuks tundusid asjad olevat jälle miskitpidi korda räägitud. Läksin pärast suhteliselt magamata ööd õekesega Madam Tussaud’s vahakujude muuseumisse (mille pilet oli £25, f*cking hell, te ju teate, KUI vähe mul raha on?) – seal oli tegelikult hästi tore ja nii edasi, paar pilti on ka, aga hetkel olen liiga kärsitu, et nendega mässata.

Ülejäänud päeva shoppasime Oxford Streetil (loe: õeke otsis asju ja ma käisin niisama kaasas, sest raha mul ju pole). Kuna eelmine öö oli (nagu juba mainitud) võrdlemisi ränk ja võrdlemisi magamata, tekkis mul juba poole päeva pealt tunne, et ma ei suuda enam püsti seista ja jään sinnasamasse magama. Muidugi ei juhtunud kumbagi, sain endaga vapralt hakkama.

Koju jõudsime õhtul üheksa paiku. Pidime minema pimedas Tower Bridge’i pildistama, aga õeke väsis ära ja mina olin vahepeal tänu oma idiootsele eraelule jällegi üliväga närvi läinud.

Ma olen siin Londonis erinevate inimestega väga lühikese aja jooksul rääkinud selgeks rohkem asju, kui oma f*cking ülejäänud suhete jooksul kokku. Ma olen korduvalt arvanud, et nüüd on kõik piisavalt selge ja küll kõik see keeruline ja valus asi kuidagi laheneb, sest lihtsalt peab nii minema.

Aga tänasest õhtust ma järeldan, et on läinud käiku pigem see variant, ainus vahe on nüüd selles, et me ei saa rääkida ühest asjast päevas, neid tuleb iga päeva jooksul kümneid ja kümneid.

Ma tunnen ennast korraga järsku väga vana, väga väsinu ja väga elukogenuna.

Ma teatan ametlikult, et praegune situatsioon on tunduvalt hullem kõigist eelmistest seebiooperlikest jamadest. Ma olen ametlikult täiesti meeleheitel, mul pole enam mingit illusiooni, et asjad on selgeks räägitud ja laabuvad kuidagi, mul on vaid karm teadmine, et kõik läheb iga sekundiga veel keerulisemaks (ehkki ma ausalt ei saa aru, kuidas see võimalik on).

Aga kurat, ma kavatsen võidelda. Ja ükskord saab see asi korda. Mingu kõik nii keeruliselt ja valusalt, kui tahes, aga see saab korda.

Ja ma ei lase sel p*rse minna.

Niisama

/ igapäevaelu, töö / Leave a Comment

Ärkasin eile alles kell 12 ja veetsin tööleminekuni jäänud 2,5h krediitkaardi väljavõtteid puurides. Mulle nimelt kunagi tundus, et sealt on palju rohkem raha maha läinud, kui mu enda arvutuste kohaselt oleks pidanud. Muidugi tuli välja, et Excelis oli kogemata üks valem valesti läinud ja minu arvutused seega veidi valed. Vähemalt sai selgust. Hea seegi.

Mul polnud kodus mitte midagi süüa ja nurga taha poodi ei viitsinud ometigi minna, seega nälgisin ja ostsin teel tööle newsagent’sist ühe muffini, et mitte päris nälga surra.

Kartsin jubedalt seda tööpäeva, sest sulgesin koos kõige sitema iseloomuga supervisoriga ja pidin masinaid tegema, mida mulle ainult korra varem ette näidatud oli ja tookord tehti see põhimõtteliselt minu eest ära, nii et ma ei mäletanud suurt midagi.

Kõik läks aga supersuhkruselt, sest supervisor oli sõbralikus tujus ja juhendas ning ma ise käisin nagunii pool päeva totralt naeratades ringi ja ei lasknud ennast suurt millestki häirida. Isegi sellest mitte, et piim pidevalt p*rse läks.

Ei, tegelt ma oskan juba natuke paremini. Arenen.

Kuna eelmisel ööl sain korralikult välja magada (nii 12h), siis läks täna hommikul jube vara uni ära. Põhimõtteliselt ärkasin siis, kui Kay kuuest tööle läks, ajasin Iirisega juttu, kuni tema enne seitset tööle läks, nillisin siis natuke unist meest oma voodis, aga kuna peale seksi midagi saada ei õnnestunud, sest tema oli eelmisel ööl minust poole vähem maganud, siis tulin lõpuks ikkagi ära netti.

Ehk siis ma olen poole kaheksast saati arvutis istunud. Ma arvan, et ma pole normaalne.

Aga tegelikult on mul ka jälle uni, nii et ma vist lähen voodisse tagasi… Tööle vaja alles kolmeks minna 😛

*haigutab*

Rahutus

/ edevuse laat, igapäevaelu / Leave a Comment

Hirmsasti tahaks veel midagi siia kirjutada, aga ei ole nagu midagi asjalikku. Tegelikult on külm ja nälg ja uni, aga riidesse panna ei viitsi, süüa ei ole (sest poodi minna ei viitsinud) ja magama minna ka millegipärast ei taha, ehkki jumal teab, et eilne öö jäi lühikeseks ja ometi võiks ju.

Rahutus on hinges.

Muide, käisin eile lõpuks ometi shoppamas. Siinmaal esimest korda. Alguses polnud raha, hiljem aega. Aga eile käisime Iirisega Camdenis ja Oxford Streetil. Mul on nüüd kaks uut lipsu, kaks paari põlvikuid, SUUR õlakott, äge vöö, kaks uut salli, pluus ja kõrvarõngad (millest ühe ma küll eile öösel Brixtonisse ära kaotasin ja pean vaid lootma, et poisid selle kuskilt üles leiavad).

Ja siis on veel üks ilus ja mitte eriti odav pesu, mille ma kõigest hoolimata Dorothy Perkinsist ära osta kavatsen. Sest eile polnud ühes poes võimalik proovida, järgmises minu numbrit ja kolmas pandi nina ees kinni. Pidin täna Iirisega linna minema, aga kuna tööl oli graafikut minu teadmata muudetud, ei töötanud ma mitte 7.15-15.15, vaid 11-20. Ei jõudnud ühesõnaga. Homme äkki.

Oeh, tibijutt. Ei ütle teile suurt midagi. Pilti oleks vaja teha, aga ma olen selleks liiga väsinud.

(Tuleb meelde, et avastasin eile fotokast mingid pildid, mis ma juba mitu aega tagasi ühes vahvas pargis tegin, aga ei viitsi neid arvutisse tõmmata. Võiks ometi. Kunagi ikka)

Raha on jubevähe tegelikult ja Eesti võlgu peaks hakkama tagasi maksma ja ma ei oska üldse selles rahas veel nii hästi orienteeruda, et saaks aru, palju ma kulutada võin, mis on odav ja mis kallis.

Aga äärmiselt rahuldustpakkuv oli üle pika aja ASJU osta. Tegelikult oleks veel vaja üht ja teist ja kolmandat. Raha õnneks pole ja aega ka eriti mitte. Sest ma üksi ei viitsi ja Iirisel pole kunagi minuga samal ajal vaba enam ilmselt ja Murakas on kaugel.

*tibijutu lõpp*

*mõtleb sügavalt, kas sellel postitusel nüüd ÜLDSE mingi mõte oli*

Ah, las ta olla, mis seal ikka, kui juba valmis kirjutet, siis tuleb ju ikka üles ka riputada 🙂

Rahutus… Rahutus on hinges.

Ma nüüd siiralt üritan magama minna.

Püsiühendus!

/ igapäevaelu, rõõm / Leave a Comment

Näed siis, oli ainult vaja öösel kurta, et dial up käib närvidele ja täna oligi püsiühendus olemas 😀 Endiselt küll ainult Iirise arvutis, aga keda huvitab… Kiire internet, juhhuu!

Tegelikult on kell juba nii palju, et kiiresti peaks Camdenisse minema, enne kui nad oma putkad seal kinni panevad. Saabki mõtted mujale. Ma olen päris närvis nimelt.

Oeh. Ära netist. Ühendus on nii kiire, et kõik asjad said viie minutiga aetud.

Scroll to Top