igapäevaelu

Kõigepealt peaks vist ära mainima, et sealt fotopoest mulle tagasi ei helistatud. Ma ausalt öelda väga kurb ei olnud ka. Või noh, otse loomulikult olin, sest tööd oli hädasti vaja, aga see asus siiski nii kuradi kaugel.

Möödunud nädala kohta peab ütlema, et see sai suhteliselt maha luuserdatud. Nädala alguses oli sada erinevat tervisehäda ja üldse s*tt olla, kolmapäeva sisustasin töövestlusel käimisega, mis võttis oma pool päeva kenasti ära… Krt, mida ma neljapäeval ja reedel tegin, seda ei mäletagi. Kole lugu.

Aga noh, reede õhtul oli vaja Swammiga paha peale minna jälle ja nädalavahetus möödus… Muig… Süüdimatult.

Aga olulistest asjadest rääkides (mitte et minu jaoks ei oleks ka süüdimatu läbustamine äärmiselt oluline, ärge saage must valesti aru, eks! See on VÄGA oluline, aga hetkel ei tasu vist taolisi väärtusi rõhutada, kui tööd pole ja raha otsas…) – eile me kolisime.

(Tegelikult me pidime laupäeval kolima, aga õhtuks olime väsinud ja ei jõudnud, nii et pakkisime ainult asju. Et siis alles eile õhtul. Poole ööni välja)

Korter asub meie eelmisest elukohast ca 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Ja keldrikorrusel. Esiteks on selline köök-esik-natuke tuba. Seal pesitsen mina. Ja siis on magamistuba. Ja noh, vannituba+wc. Mida ei pea teiste korteritega jagama. Äge.

Halb on see, et keldris on väikesed aknad ja vähe valgust. Halb on see, et mul pole voodit ja ma magasin täna öösel Iirise mantlite ja muude taoliste asjade otsas. Aga kõik muu on supersuhkrune – ruumi on palju rohkem ja kohti, kuhu asju panna ja nii edasi. Ja polnud üldse kõva magada. Võib-olla ma olin lihtsalt väsinud. Vaatame, kuidas järgmine öö möödub.

(Tegelikult ma kohalikus bussipeatuses nägin üht madratsit ka, lähen äkki seda nillima, kui pimedaks läheb. Siinsel rahval on ju kombeks mööblit tänavale tõsta)

Ja see korter on ikkagi ajutine, eks. Ma päriselt kavatsen nii kiiresti kui võimalik saavutada selle, et mul on päris oma tuba suure voodi ja wifiga 😛 Aga selleks, et normaalsem korter üürida, on rohkem raha vaja. Ja raha mul teadupärast pole.

Sellega seoses siis jõuame asjani, mis on kõige olulisem. Eile, kui ma pahaaimamatult pargis vedelesin ja ei olnud üldse mitte kõige, khm, selgemas konditsioonis, mulle helistatati.

Ma ei kuulnud, kust, sest lisaks veidike eemalviibivale meeleseisundile inimesed ka lärmasid ümberringi. Sellest sain aru, et tööd pakuti. Kirjutasin püüdlikult koha nime ja aadressi üles. No MITTE midagi ei ühendanud. Ei mäletanud, et sellenimelisse kohta oleks midagi saatnud.

Igatahes lubasin siis rõõmsalt järgmisel hommikul kella kümneks töövestlusele minna. Endal ainult mingi nimi ja aadress, mis LOODETAVASTI õigesti kirjas, teadmine, et see asub kuskil Angeli metroojaama juures mingi panga kõrval ning et ma olen suhteliselt purjus ja ma pean õhtul veel kolima. Aga no kuna ma olin (nagu juba mainitud) täiesti süüdimatus tujus, siis mul oli pohhui ja ma mõtlesin, et eks õhtul vaatab.

Õnneks läks hästi. Olin kõik täitsa õigesti üles kirjutanud. Nime ja aadressi googeldades sain targemaks. Kohvik nimega Tinderbox niisiis. Asub Angelis, suht samas kandis, kus Kay töötab.

Ma suutsin oma mälusoppidest meelde tuletada ainult ühe CV, mis ma taolisse kohta saatnud olin, baristat otsiti (enamasti olen saatnud baari- ja hotellitöödele, paari poodi ka). Et see pidi siis see kohvik olema, ma eeldan. Aga nimi tõesti ei tule tuttav ette. Tegelikult pole oluline ka.

Ma sain öösel alles kahe-kolme paiku magama ja tõusin seitsmest. Läksin varuga kohale, nagu ikka, magasin bussis ja sõitsin õigest peatusest mööda (aga vähemalt nägin, et see läks mööda ja sain järgmises maha tulla, nii et polnud hullu), siis otsisin kohta taga… Leidsin ka. Kümme minutit enne kümmet. Päris hästi.

Igatahes on siis nii, et ma lähen homme proovipäevale. Selle eest makstakse kah. Ja kui ma sobin, siis ongi töö olemas. Aga no mida ma seal ikka p*rse keerata saan? Ma olen ju teada-tuntud tubli 😛 Ühesõnaga ma olen suht positiivselt meelestatud selle suhtes.

Palk on esialgu muidugi miinimum, aga pidavat veidi tõusma kohe, kui ma endaga ise hakkama saan (noh, oleneb siis sellest, kaua keegi mul kõrval seisma ja näpuga näitama peab). Ja palka makstakse kord nädalas. Halleluuja! (jube s*tt oleks olnud, kui ma oleks töö leidnud ja palka alles kuu aja pärast saanud, sest noh, raha on ikka jube otsas ja krediitkaart ka varsti ribadeks)

Töö on viis päeva nädalas ja kaheksa tundi päevas. Vahetustega muidugi. Koht on avatud hommikul seitsmest õhtul kümneni. Aga varahommikusi vahetusi olevat nädalas ainult 1-2.

Ahhaa, sellepärast mind üldse vestlusele kutsutigi, et ma elan lähedal. Pool tundi bussiga. Sest varased vahetused on ja kui kaugelt tulla, siis peaks jube vara tõusma ja nii.

Mis veel… Ahjaa, kaks pooletunnist pausi on päeva jooksul, mille eest ei maksta, aga selle eest saab kaks korda päevas tasuta süüa, mis on väga hea mu meelest. Palju parem, kui et lõunatunni eest saaks raha, aga söögi peaks ise ostma. See läheks kallimaks.

Tegelikult ma ei saa üldse aru, miks ma sellest tööst siin nii pikalt vahutan, sest ma pole seda ju veel saanud. Kõik sõltub homsest päevast – siis vaadatakse, kas ma sobin ja kas mulle sobib.

Aga nagu ma juba mainisin, siis mul on suured lootused. Ma olen optimist ja usun, et ma meeldin sealsetele inimestele ja nemad meeldivad mulle ja et ma olen jube töökas ja tubli ja usin ja saan aru sellest, mida kliendid räägivad 😀 (sest kui nad kiiresti ja/või vaikselt räägivad, siis läheb osa juttu vahel mööda, aga seda ma mingis postis juba mainisin ka. Saabki seda va praktikat kohe kapaga :P)

Kui hommikul olin ma surmväsinud ja ilm oli ka jama, vihma tibutas jne, siis pärast vestlust oli tuju hea ja ilm veidi soojem, nii et ma ei tahtnud kohe kuidagi kodus passida (üks põhjus oli kindlasti ka see, et meil pole uues kohas netti, on ainult üks wifi võrk ja see paraku turvatud… Kay AOL tuleb temaga kaasa ja loodetavasti juhtub see kiiresti :P)

Läksin korraks koju tagasi, lasin Murakal endale helistada (sest minu krediit oli peaaegu otsas) ja lobisesin temaga pool tundi. oioi. Ja siis võtsin läpaka kaasa ja läksin wifit otsima.

Murakas arvas, et äkki Angelis ühes raamatupoes on, kus ta olevat näinud inimesi läpakatega. No ei olnud. Ainult mingi kõrval asuva kohviku turvatud võrk ja kuna see kohvik nägi kallis välja, siis sinna ma minna ei tahtnud.

Jalutasin suvaliselt ümbruskonnas ringi ja kiikasin vaateaknaid, kas äkki keegi pakub kuskil wifit. S*ttagi. £1 pood jäi ette, ostsin sealt lõpuks selle adapteri ära, mis Eesti pistikust kohaliku teeb. Siiani saime Iirise omaga hakkama, sest pikendusjuhe oli ka, aga nüüd, kus meil on kaks tuba, on mul ikka enda oma vaja ju 😛 £1.99 maksis küll, aga savi – odavam ikka, kui Eestis.

Netti ei leidnud tükimat aega. Olin juba päris tige. Seksi ja linna temaatikast lähtudes oleks tahtnud kangesti küsida: who do I have to screw around here to get wifi? Lõpuks avastasin mingi ilmselgelt mitte töötava restorani ukse pealt kleepsu, et seal on mingi kohaliku linnaosavalitsuse (või mille iganes, eksju) poolt pakutav tasuta wifi. Restost üle tee oli park. Läksin istustasin ennast sinna ja halleluuja – oligi wifi.

Siis oli mul otse loomulikult vaja blogisid lugeda ja muud moodi aega raisata, nii et kui ma oma blogi kirjutamisega poole peale jõudsin, sai aku tühjaks. Oi, ma olin tige. Mõtlesin, et äkki sealsamas asuvas Starbucksis saab kuskile juhtme seina torgata, aga tutkit. Hädasti oli vaja ikka sissekanne lõpuni kirjutada. Seega jalutasin tagasi raamatupoodi, otsisin mööda poodi kontakte taga, leidsin lõpuks ühe enam-vähem sobivas kohas, küsisin luba, kas ma võin seda kasutada – lahkelt lubati. Ja nii ma siis istungi siin põrandal, laen läpaka akut ja kirjutan blogi. Üldiselt peaks seda akut vist juba olema kah piisavalt, nii et kui ma parki tagasi lähen, saan jutu üles riputada ja siis vist koju ka.

Ahjaa, kuna ma vist nüüd siis töö sain, oli hädasti pangaarvet vaja. Ma mõtlesin, et seda ei anta niisama, kui address proofi pole (mingi arve, kus on peal aadress ja sinu nimi, gaasi või telefoni vms), aga Murakas ütles, et tema sai. läksin siis esimesse ettejuhtuvasse panka ja küsisin, kas saab. Põhimõtteliselt saab küll, aga paraku ei piisanud ID kaardist ja nad tahtsid passi, mida mul otse loomulikult kaasas polnud (kui järele mõelda, siis mul pole õrna aimugi, kus see on… Saab lõbus otsimine olema). Homme pärast proovipäeva lähen siis uuele katsele. Pangakaardi kätte saamisega läheb muidugi kümme päeva ja ma tahaks, et oleks pühapäeval millegagi juba raha välja võtta (KUI ma muidugi selle töö ikka saan, irw). Huvitav, kas neil mingeid ajutisi kaarte on…

Ma vist nüüd lõpetan lobisemise ja lähen vean oma kondid tagasi parki. Ja kuni meil kodus netti pole, hakkan iga jumala päev seal pargis istuma ja oma netivajadust rahuldama. Ime üldse, et ma Londonis tasuta wifi leidsin, eks 😛

Aga jah, uus elamine ja suhteliselt kindel tööots (mõlemad küll loodetavasti ajutised, plaanis on muidugi veel paremad leida, aga iga asi omal ajal, eks) – tuju on tõesti supersuhkrune (ma tegelikult ei saa aru, miks ma seda väljendit täna kasutada tahan kangesti, ei ole just eriti minulik, aga täna kuidagi on keelel, no olgu siis).

Julgesin isegi oma telefoni top uppida. Huvitav oleks tõesti teada, palju mu krediitkaardil raha alles on… Ma sellest avalikust wifi võrgust ei julge Hanzanetti minna, paljugi mis, eks. Aga kui töö on, siis saan nädala lõpus mingi £200. Või vähem. Oleneb, kas see nädal saab viis päeva täis või ei. Ja siis on elu lill.

Et hoidke mulle pöialt homme. Ma küll arvan, et ma ei suuda seal midagi p*rse keerata, aga noh, nii kindluse mõttes.

Eks ma homme pärast tööd lähen parki ja kirjutan teile, kuidas läks 😉

EDIT pargist: kolm asja veel.

1) Kuna mul on teatavasti nõrkus klassikaliste lasteraamatute vastu, nagu kõik Burnetti teosed, “Päikeseoja Becky” jms, ma võiks neid tõesti lõputult üle lugeda, siis ostsin endale £1.50 eest “Pollyanna” – see on mul juba pikemat aega kummitanud, aga Eestis ei jõudnud raamatukokku. Tegelikult kummitab mul juba pikemat aega ka Louisa May Alcotti “Väikesed naised” ja seda oli seal ka suht odava hinnaga, ühes köites järjega “Good Wives”, mille kohta ma pole isegi kindel, kas ma seda lugenud olen, sest eestikeelsetest on mul olemas ainult “Little Men” ja “Jo’s Boys” (ma vähemalt arvan, et need kaks). Aga ma lihtsalt unustasin selle ära, kui ostmiseks läks. No loen “Pollyanna” läbi kõigepealt ja siis vaatan järgmist. Ahjaa, üks raamat, mis veel kummitanud on kõvasti, on Burnetti “Kahe väikese palveränduri teekond”, aga seal poes ma seda kahjuks ei näinud.

2) Nagu paljud teist ilmselt teavad, siis mul on äge mantel, millel on nõmedad nööbid, mis lihtsalt järjest ja lambist eest ära kukuvad. Täna kukkus neljas. Kuuest. Ime, et ma kõiki neid kukkumisi olen tähele pannud – kogun taskusse nööpe, ei viitsi ette õmmelda. Aga nüüd vist oleks aeg.

3) Tegelikult on siin isegi kaks tasuta wifi võrku ja see teine, mida ma enne ei maininud, on isegi parem, kui ta ainult ära kaduma ei kipuks. Vinge.

Nüüd küll poodi piima ostma ja siis koju. Ainult kaks tundi võttiski aega see sissekanne 😀