igapäevaelu

Tegin mina pahaaimamatult arvuti lahti, et lihtsalt sissekanne valmis kirjutada ja see üles riputada, kui kunagi lõpuks netti saama peaks (kohalikku netti saab kasutada ainult AOLi brauseriga, mida mul pole ja ma ju ei saa seda installida, kui mul pole netti – tegelikult tuli lõpuks välja, et Kayl on mingi installiplaat, et sellega siis ilmselt).

Enivei. Järsku vaatan, et MSN logib sisse. Hakkan lähemalt uurima – kellelgi on siin majas turvamata wifi võrk. Halleluuja! Ainult üks pulk küll, aga MSNi ja blogide lugemise-kirjutamise jaoks piisab täiesti. Loodan, et kuskile ära ei kao.

Olen siis praeguseks õnnelikult tagasi Londonis. Päeva jooksul midagi asjalikku teha ei jõudnudki… Terve hommiku istusin niisama arvutis, lõuna paiku tulid vanemad ka koju, siis ma kirjutasin oma CV-le viimase osa ära ja lasin Murakal neid 10 tk välja printida (ise olen süüdi, et varem ei viitsinud tegeleda, oleks enne vanemate tulekut valmis saanud, oleks ilmselt kolm korda rohkem printinud…). Alustuseks hea küll.

Ilm oli võrratu, käisime lastega kiikumas, päike paistis ja tõsiselt soe oli. No lühikesed käised ikka ja nii. Tuult kohati küll vähe palju, aga siiski. Peaaegu nagu suvi!

Pidin neljase rongiga Londonisse minema. Jõudsime jaama, seal teavitatakse valjuhääldist, et kuskil on miski katki ja see lihtsalt ei lähe. Järgmine siis pool viis.

Mis seal ikka, Murakas aitas mul pileti ära osta ja läks ise lastega koju tagasi, parkimispiletit ta ei ostnud ja ei saanud seega pool tundi minuga hängida.

Istusin siis väljas ja lugesin raamatut, kuni rong tuli. Rongis tuli jube uni, oleks äärepealt peatuse maha maganud. Ok, Victoria Station on lõpp-peatus, et ses mõttes poleks enivei eksimist olnud. Ehmatasin ärkvele, kui rong seisma jäi.

Siis pidin leidma koha, kus oma Oysterit laadida. Oysterit ma olen vist maininud ka kuskil varem, see on põhimõtteliselt plastikkaart, kuhu peale sa siis ostad oma päevapileti või nädala pileti ja seda saab teha suht kõigis ajaleheputkades ja nii.

Aga see jaam oli nii kuradi suur ja ükski newsagent’s silma ei jäänud ja nii ma siis jalutasin seal suht nõutu näoga ringi, inimesi oli jube palju ja kõigil oli nii kiire…

Lõpuks silmasin mingit travel information centerit, mõtlesin sealt küsida, kust ma saan Oysterit laadida, aga sealsamas saigi.

Kui tüüp küsis mu käest, kas ma tahan oma nädala piletit tänasest alates, siis ma sain alguses aru, et ta küsib, kas ma olen esimest päeva Londonis ja hakkasin talle mingit mõttetut juttu vastu ajama. Oi oi, ma ikka oskan.

Murakas oli mulle enne üksikasjalikult ette näidanud, kuhu ma minema pean ja see isegi oli meeles. Leidsin suht kiiresti õige bussi ja see oli ees ka ja sõitis kohe välja ja kõik oli lill.

Bussis tuli muidugi jälle uni. Tipptund oli ka. Tavaliselt läheb Iirise juurde sõitmiseks nii tund või rohkem. Seekord läks küll mingi… Peaaegu kaks tundi. Raisk. Sest see sõitis kesklinnast läbi ja iga nurga peal passis pool tundi.

Murakas helistas ja kontrollis, kas ma olen õnnelikult koju jõudnud, ma olin muidugi ikka veel bussis. Lobisesin temaga natuke aega ja kohe pärast kõne lõppu hakkasin vaatama, et kuidagi tuttav maja… Vaatan teisele poole – krt, ongi egg store. See oli põhimõtteliselt ainus asi, mida nimepidi teadsin selles kandis, peatuse nime kah muidugi, aga seda ma ei näinudki. Hüppasin maha. Läks õnneks.

Järgmiseks avastasin, et Muraka antud Kay number on vale. Liisu on ka praegu siin ja ma mõtlesin just talle helistada (mul mingi vana number oli miskist ajast, ta hiljem ütles, et see ikka on tal veel), kui üks suht nunnu kutt tuli ka ja ma sain temaga koos sisse 😛

Ühesõnaga ma jõudsin elusalt ja tervelt kohale. Ja olen enda üle jube uhke!

Eks me siis homme vaatame, mis edasi saab. Nüüd olen tagasi Londonis ja CV on lõpetatud… Pole enam mingeid ettekäändeid. Tööd otsima!

Ühtlasi tuleb võimalikult kiiresti osta:
1) adapter, mis teeb Eesti pistikust kohaliku ehk kahest kolm
2) raamat kõigi Londoni kaartidega
3) mingi asi oli veel, aga näe – olengi juba unustanud

Wish me luck…!

Sellest postist: