igapäevaelu

Ütlen kohe ära – sellest postist te midagi asjalikku teada ei saa. Lihtsalt jätan endast kohustusliku elumärgi.

Tegelikult oli võimalus internetti saada ka eile ja üleeile. Miks ma seda ei kasutanud? Esiteks olin pidevalt väsinud ja muude asjadega hõivatud (võõras maa ja uue elu alustamine, saate aru küll), teiseks tahtsin netti OMA läpakasse. Iirise juures ei saanud. Õigemini oleks vist saanud, aga siis oleks pidanud AOLi kasutama ja see on k*pp. Võib-olla oleks teistmoodi ka saanud, aga mul polnud energiat, et sellele mõelda.

Ehk siis. Ma olen elus. Ma olen nüüd kolm päeva Muraka juures. Lähen tagasi pühapäeva õhtul või esmaspäeva hommikul. Selle aja jooksul on mul piiramatu interneti kasutamise võimalus jne. Ilus.

Kas teate, see on ajab suisa meeleheitele, kui oled kaks päeva netist eemal olnud. Sulle on 12+5 uut maili (jah, minu kohta on see palju, sest ma ei kirjuta kellegagi ja junki ei tule ka), üheaegselt algatatakse seitse MSNi vestlust ning blogid… Blogid! Andis ikka lugeda, ütleme nii ja suhteliselt üle jala sai seda tehtud. Süvenemiseks pole aega.

Üldse on kogu aeg selline tamp peal… Tahaks aja maha võtta. Ma tean, et saan seda siin ilmselt teha. Aga praegu on ikka veel tunne, et vaja teha-teha-teha. Noh. Et on KIIRE.

Tegelikult on siin chill. Lihtsalt jah. Puhata tahaks.

Murakas läks E-ga M-ile kooli järele ja mina jäin siia, et oma netiasjandusega otsa peale saada. Ma ei tea täpselt, kaua neil läheb, aga karta on, et siis oleks kena olla seltskondlik, ega ma lõppude-lõpuks siia arvutisse ei tulnud 😀 Aga pagan, tahaks ikka ennast selle blogivärgindusega otsa peale saada.

Okei, sellest pidi tulema lühike post. Nii palju siis sellest, jah. Mis teha, kaks päeva pole kirjutanud, vajadus on. Ja ma luban, et kirjutan hiljemalt õhtuks pikemalt ka. Lohepikalt kohe. Kõigest, mis viimastel päevadel juhtunud.

EDIT: Muutsin ajavööndi ära, nii et vanade postituste kirjutamise kellaajale võite mõtteliselt +2 tundi arvestada… Kui kedagi peaks huvitama 😀