igapäevaelu

Kaks päeva

On endiselt tuhandeid tüütuid pisiasju, mis vajavad korda ajamist ja tunne on selline, et aega on väga-väga vähe. Aga ma ei taha neile mõelda. Ma ei suuda neile mõelda. Ma ei taha nendega tegeleda. Ma tahan, et kõik need oleks minu eest korda aetud.

Tahaks istuda rahus arvuti taga, ilma et mul vasardaks kuklas tuhat kokkusaamist ja kirjutada sulle laupäeva õhtust.
Tahaks minna välja, jalutada ringi, keerata nägu päikese poole ja mitte mõelda.
Tahaks… Midagi, millele pole absoluutselt kõige vähematki mõtet praegu mõelda, aga eks mõtted peavad ju alati olema seal, kus neid kõige vähem vaja on.

Tegelikult mul ei ole paha tuju kui selline. Lihtsalt… Tahaks rahulikult OLLA. Aga pean selle asemel hoopis tubli olema. Oeh.

Tegudele…

Energiapomm

Täna on üks ütlemata hea päev. Päike, ma ei oska muud öelda 😀 Hommikust saadik on äärmiselt mõnus ja energiline tuju olnud.

Ühtlasi on üle pika aja selline päev, kus mul ei ole pohhui. Tööalaselt siis. viimased… Pool nädalat? Nädal? On ikka nii ükskõik olnud kõigest, et tegin vaid hädavajalikku. Täna oli aga jälle selline… Teeme-kõike-paremaks-tuju. Ja hästi kurb ja kummaline tunne, kui mõelda, et neli päeva veel ja siis ongi kõik.

Ja nüüd, õhtul kell üheksa, pole ma surmväsinud nagu tavaliselt, vaid ikka energiat täis. Saaks ainult teha ja korrastada. Pesen pesu ja olen muidu asjalik. Ja ma usun, et nt riidekapp saab täna läbi sorteeritud. Ja kindlasti muidki ägedaid asju tehtud.

Ja siis ma sain oma esimese sünnipäevakaardi. Päris kaardi päris ümbrikus päris margiga ja postkastis:

Äge! Suur-suur aitäh sulle, Kanters! 🙂

Hommik ja hommik

Eile hommikul sadas taevast p*ska ja tuul puhus ja oli külm ja kole ja masendav. Ja minu tuju oli nii s*tt kui üldse olla sai.

Täna hommikul paistis päike ja ilm oli mõnusalt soe. Metsa vahel (no see park mu maja taga) oli jää, mille peal ma libisesin ja kukkusin – tulemuseks porine kott (see riidest, mustavalgetriibuline), porine püksipõlv (aga need on tööpüksid, keda huvitab) ning peaaegu marraskil põlv.

Aga keda huvitab? Kes suudaks sellise asja peale vihastada, kui ilm on nii ilus?

Eh. Kontrast on lihtsalt suur.

Peab endale lõunapausi ajal poest väljapoole mingit asja tegema. Järve keskuse Oomipoes ära käima näiteks. Jala, kui vähegi võimalik. Võtsin isegi ruuteri toitejuhtme kaasa, et asi blondikindel oleks.

*Tikker ohkab õndsalt ja naudib kevadet*

Oleks vist pidanud greipi ostma

(mandariinide asemel)

Ma väsin viimasel ajal õhtuti jube kiiresti ära. Kell on üksteist ja mul on surmauni. See pole ju normaalne!

Oleks ilus, kui ma jõuaks koristada – nii julgeks äkki kedagi külla ka kutsuda.

Äkki homme hommikul. Ma võin vähemalt üritada. Võin rahus kasvõi kaks tundi kella kinni taguda, sest Annika tuleb alles neljapäeva õhtul 😛

Oomipoodi pean minema. Millal küll?

Muuseas jõuti minu blogini otsingutega: paljas tibi, tüdruk sponsorit

Khm!

Kohvrisaaga

Et noh. Kuivõrd nädal tagasi välja valitud ilus punane paraja suuruse ja normaalse hinnaga kohver, mida eile rõõmsalt Kaubamajja ostma läksin, oli ära ostetud, kolistasin täna erinevates Tallinna kaubanduskeskustes ja otsisin sellele väärilist alternatiivi. Tuju oli juba kole s*tt (punane ja seejuures ILUS punane oli mu kinnisidee, kõik ilusad olid kallid ja kõik normaalse hinnaga olid koledad), kui lõpuks Ülemiste teise korruse kotipoest täpselt samasuguse avastasin. Irooniline on muidugi see, et Kaupsist jäi 1199.- maksev kohver ostmata sünnipäevasoodustuse (5% asemel 10%) pärast, Ülemistes maksin aga täishinna 1349.-

Aga mis seal ikka. Vähemalt on olemas. Kõrgust teisel 67 cm ja mahutama peaks 60 liitrit. Maris kiitis heaks. Maris on pool maailma läbi reisinud, tema peaks teadma 😛

Tänastest saavutustest veel nii palju, et tellisin ära Euroopa ravikindlustuskaardi (kolm klikki internetis, jõupingutus missugune), sorteerisin ära kolm sahtlitäit asju – prügikasti, Pärnusse, Londonisse ja ära anda – ning varustasin ennast poole aasta beebipillidega. Lisaks varustasin ennast täiesti plaanimatult uue pesukomplektiga. Oi oi, nii see raha kokkuhoidmine käib. Aga mis teha. Kevad 😛

Nüüd tuleks kuskilt teada saada, kas Easyjet lubab lennukisse võtta ühe ühiku käsipagasi PLUSS läpakakoti (pidavat olema palju lennanud Muraka ja Annika sõnade järgi kirjutamata reegel) või mitte (Easyjetiga palju lennanud Iirise väitel). Peaks vist lennujaama helistama või midagi.

Ja siis on vaja veel riidekapp ette võtta. Ma absoluutselt ei viitsi sellega tegeleda. Aega veel on… Irw.

Eile ma olin muidu Pipsil ja Markol külas. Jumal tänatud, et mul läpakas kaasas olema juhtus – kuradi ajakirjanikud, pühapäeva hommikul kell kümme söögilaua taga mõlemad oma läpakatega… Mul oleks jõle igav hakanud, ütleme nii 😀 Aga üldiselt oli chill üle pika aja juttu rääkida ja veini juua nendega.

Täna hommikul ärkasin ma täitsa iseseisvalt pool kümme üles (okei, sellepärast, et miski müstiline asi korraga toksis ja nagises katusel – neil on kodukäija, raudselt!) ja päike paistis ja tuju oli jube hea. Oleks ma paar tundi kauem maganud, oleks juba ärgates sombust taevast vaadanud ja poleks teadnudki, kui ilus hommik oli…

Ühesõnaga produktiivne päev oli. Rahulolu.

Scroll to Top