Naistepäevast niisiis. Teatavasti olin siis mugavalt kruiisil ning Rootsis ei peeta seda püha vist eriti… Vähemalt tähele küll ei pannud.
Ma juba valentinipäeva paiku mõtlesin kirjutada terve postituse, miks mul sellest kõigest nii pohhui on, aga ei viitsinud. Sest noh, pohhui oli. Ma enne naistepäeva mõtlesin ka, aga samuti ei viitsinud. Samal põhjusel. Ma vanasti olin ikka ka selline tüdruk, kellele oli jube oluline, et valentinipäevaks lilli ja naistepäevaks lilli ja… Et jõle kurb, kui meest pole või kui ta ei too lilli või mis iganes. Aga ma olen suvest saati teatavasti väga palju muutunud ja noh… ON täiesti pohhui! Kui pärast taolisi pühi Delfi naistelehe halva kogemuse foorumisse satun ja näen mees-ei-toonud-mulle-lilli-ving-ving teemalist posti, millel on nii saja lähedale vastuseid, siis ma naeran õelalt. Jube kerge on elada nii.
Ühesõnaga ma ise olin täitsa rahul sellega, et ma naistepäeva ajaks lihtsalt sinna läksin, kus seda päeva üldse polnud. Ja ühtlasi olen ma täiesti kindel, et kui mul ükskord on nende pühade ajaks jälle püsisuhe, küll ma siis vingun ka kolme eest, kui mees lilli ei too. Ma arvan vähemalt. Sest valentinipäev kui selline tekitab minus hetkel ainult judinaid. See selleks.
Aga naistepäeva kohta siis nii palju, et käisin täna Raineriga õhtust söömas ning ta tuli mulle hiljem Rontsiga külla, et natuke mu läpakat näppida (sest ta tahab endale ka miskit taolist osta).
Ja nii ma sain siis neli päeva hiljem naistepäeva puhul lilli. Jube naljakas, noh. Sealt, kus sa seda kõige vähem oodata oskad. Aga teate, mul oli hea meel küll. et ma siiski olen naine, jah 😀 Üldiselt mulle lihtsalt meeldib, kui mind üllatatakse. See on palju ägedam, kui mingi kohustuslik õis mõnel Hallmark holidayl. Aga neli päeva hiljem juba täitsa võib.
(Mu meelest on kõige ägedam, kui lilli tuuakse täitsa niisama. lambist. Mitte millegi puhul. Või noh, selle puhul, et täna on ilus ilm näiteks. Sünnipäevad muidugi ka. Sünnipäev pole päriselt Hallmark holiday, eks :P)
Pildi peal on siis minu ja Annika lilled. Ronts tõi veini kah. Äge.
Muidu veel nii palju, et käisin täna hommikul taas hambaarsti juures. Eemaldasid närvi, toppisid uue rohu sisse, tegid pilti ja kasseerisid selle eest 530 krooni. Ühtlasi polnud neil enne 28. märtsi ühtki vaba aega pakkuda, nii et pean nüüd Tallinnast mingi muu hambaarsti leidma, kelle juurde rutem saaks. Ja ta peaks odav olema! Noh, normaalse hinnaga. Kas keegi teab kedagi soovitada? Ma oleks väga tänulik. Seis on tõsiselt nukker.
Ja siis ma rääkisin täna MSNis M-iga suht pikalt seksi teemadel ning tõdesin, et on äärmiselt lohutav, et mu tutvusringkonnas on olemas vähemalt üks naissoost inimene, kes saab aru, mida ma tunnen (kui nüüd järele mõtlema hakata – ma ei tea, kas mehedki väga aru saavad). Ülejäänud vahivad mu jutu peale lamba näoga ja kommenteerivad, et asi ei saa ometi nii hull olla. Saab küll, tõesti. Aga noh, see selleks, ma pikemalt seda teemat ei lahka. Lihtsalt tore, et mul on mõttekaaslane.
Elu on lill ja kevad on südames ja moraalsed dilemmad kummitavad. Eks ma pea nendega kiiremas korras midagi ette võtma.
Ma olen eelmise postituse pildi kohta juba mitu komplimenti saanud.
16 päeva…