(mandariinide asemel)
Ma väsin viimasel ajal õhtuti jube kiiresti ära. Kell on üksteist ja mul on surmauni. See pole ju normaalne!
Oleks ilus, kui ma jõuaks koristada – nii julgeks äkki kedagi külla ka kutsuda.
Äkki homme hommikul. Ma võin vähemalt üritada. Võin rahus kasvõi kaks tundi kella kinni taguda, sest Annika tuleb alles neljapäeva õhtul 😛
Oomipoodi pean minema. Millal küll?
Muuseas jõuti minu blogini otsingutega: paljas tibi, tüdruk sponsorit
Khm!
Et noh. Kuivõrd nädal tagasi välja valitud ilus punane paraja suuruse ja normaalse hinnaga kohver, mida eile rõõmsalt Kaubamajja ostma läksin, oli ära ostetud, kolistasin täna erinevates Tallinna kaubanduskeskustes ja otsisin sellele väärilist alternatiivi. Tuju oli juba kole s*tt (punane ja seejuures ILUS punane oli mu kinnisidee, kõik ilusad olid kallid ja kõik normaalse hinnaga olid koledad), kui lõpuks Ülemiste teise korruse kotipoest täpselt samasuguse avastasin. Irooniline on muidugi see, et Kaupsist jäi 1199.- maksev kohver ostmata sünnipäevasoodustuse (5% asemel 10%) pärast, Ülemistes maksin aga täishinna 1349.-
Aga mis seal ikka. Vähemalt on olemas. Kõrgust teisel 67 cm ja mahutama peaks 60 liitrit. Maris kiitis heaks. Maris on pool maailma läbi reisinud, tema peaks teadma 😛
Tänastest saavutustest veel nii palju, et tellisin ära Euroopa ravikindlustuskaardi (kolm klikki internetis, jõupingutus missugune), sorteerisin ära kolm sahtlitäit asju – prügikasti, Pärnusse, Londonisse ja ära anda – ning varustasin ennast poole aasta beebipillidega. Lisaks varustasin ennast täiesti plaanimatult uue pesukomplektiga. Oi oi, nii see raha kokkuhoidmine käib. Aga mis teha. Kevad 😛
Nüüd tuleks kuskilt teada saada, kas Easyjet lubab lennukisse võtta ühe ühiku käsipagasi PLUSS läpakakoti (pidavat olema palju lennanud Muraka ja Annika sõnade järgi kirjutamata reegel) või mitte (Easyjetiga palju lennanud Iirise väitel). Peaks vist lennujaama helistama või midagi.
Ja siis on vaja veel riidekapp ette võtta. Ma absoluutselt ei viitsi sellega tegeleda. Aega veel on… Irw.
Eile ma olin muidu Pipsil ja Markol külas. Jumal tänatud, et mul läpakas kaasas olema juhtus – kuradi ajakirjanikud, pühapäeva hommikul kell kümme söögilaua taga mõlemad oma läpakatega… Mul oleks jõle igav hakanud, ütleme nii 😀 Aga üldiselt oli chill üle pika aja juttu rääkida ja veini juua nendega.
Täna hommikul ärkasin ma täitsa iseseisvalt pool kümme üles (okei, sellepärast, et miski müstiline asi korraga toksis ja nagises katusel – neil on kodukäija, raudselt!) ja päike paistis ja tuju oli jube hea. Oleks ma paar tundi kauem maganud, oleks juba ärgates sombust taevast vaadanud ja poleks teadnudki, kui ilus hommik oli…
Ühesõnaga produktiivne päev oli. Rahulolu.
Tahate teada, mille peale Tikker hommikuti väga kergesti vihastab? Kui tal midagi süüa pole.
Ehk siis. Mulle (erinevalt paljudest teistest) meeldib hommikul süüa. Just siis, kui ma olen rahulikult üksi kodus ja mul on aega duši all käia ja pärast arvuti taga istuda ja kohvi juua. See on… Traditsioon. Kuskil mujal ööbides pole mul tavaliselt hommikuti üldse isu, hea kui kohvigi tahan. See selleks, eks. Sest PRAEGU olen ma kodus.
Esiteks avastasin ma, et mul on ainult kaks viilu saia alles (arvasin, et ikka neli vähemalt).
Teiseks kõrvetas röster need ära, ehkki kuumus on täpselt sama, mis alati.
Kolmandaks avastasin, et mul on suhkur nii otsas, et tavalise 2,5 lusika asemel jätkub seda kohvi sisse nii 1,5… Ja mulle lihtsalt EI MAITSE kohv, kui see piisavalt magus pole.
Neljandaks hakkasin jälle hajameelsusest kohvile koore asemel piima kallama. Seekord sain küll oma veast enne aru, kui kõik lõplikult rikutud ja enivei maitseb see mittemagus kohv s*tasti, et vahet pole vist.
Viiendaks sattusin ma jälle ühe armuvalus teismelise blogi peale ja tahaks karjuda. Kas ma olin ka tõesti kunagi selline? Kardan küll. Jumal olgu tänatud veelkord, et siis blogisid polnud. Eks ma oma isiklikku päevikusse midagi kirjutasin, aga vähemalt ei jõudnud see teiste silmade ette.
Mulle ei meeldi, kui hommikud koledasti hakkavad.
Urr.
Vihjeks kellelegi. Mul oleks ühte lahkumiskinki vaja. Uut vooluadapterit ruuterile. 5,5V (oli vist?) ja teises otsas on selline pisike ümmargune junn. Praegune on nii p*rses, et ma imestan, et mul üldse veel mingi wifi on.
Oli blond jutt, jah? Ma arvan küll. Aga äkki kellelgi vedeleb kuskil. Mul pole aega ega energiat mõeldagi, kust seda saada võiks.
Note to self: Iirisele tuleb ka üks pikendusjuhe viia.
Üldse peaks kirjutama sissekande kõigist asjadest, mis enne äraminekut veel korda ajada tuleb, aga ma ei viitsi sellele mõelda, samas süümepiinad närivad ja kõik asjad tulevad järjest viieks minutiks meelde, et siis jälle ununeda. Homme ehk…
Ma lõin uniselt pool tundi kella kinni nagu alati (no see on lihtsalt mu kiiks, ma olen sellega arvestanud, ma panengi kella vajalikust pool tundi varem helisema). Ja siis… Vaatasin ma akna poole.
Ilma prillideta on pilt ikka väga udune (Kui udune? Tule proovi mu prille ja saad aimu!), aga ma nägin selgesti. PÄIKE! Pool kaheksa hommikul oli akna taga imeilus päike.
Selle peale sain hoobist voodist välja 🙂 Varem, kui tavaliselt.
Ja nüüd olen ma puhas ja hästi lõhnav ja joonud ära tassi kohvi. Ja lugenud hommikusöögi kõrvale suvalisi kohti Daki blogist (siit, siit ja siit). Ei tea, miks ma just selle viimase postituse valisin. Sellepärast, et ma mõtlesin veel täna hommikul, mida teha enne kolimist oma päevituseelsete ja -järgsete kreemidega, mis on praeguseks kaks aastat vanad? Londonis ma ilmselt eriti ei päevita ja neil on mingi kehtivusaeg ka… Hm. Aga see Daki jutt oli hea. Väga hea.
Ja Ultramelanhooli “Talvehommik” on laul, mida ma viimased paar päeva olen hommikuti esimesena kuulanud. Kevadhommik on, aga mulle meeldib UM… Ja kohvitassi taga uueks sündida.
Ja siis ma kuulasin veel Bark Psychosist. See on eelmise kevade muusika. Ja mul tuli palju ilusaid asju meelde eelmisest kevadest.
Maagiline on olla. Päikesepaistelised ilmad lihtsalt mõjuvad mulle nii.