Vaade
Selline siis. Hetkel mu Pärnu rõdult. Ootan endiselt suve. Kui järele mõelda siis kevad kõlbaks ka päris hästi 😛
igapäevaelu
Mis saab piimast?
Lugesin just Delfist tõepoolest äärmiselt sisutühja uudist. Jah, olen minagi kuulnud, et need protsendid peavad ELi pärast muutuma, aga ei mäleta enam, mis suunas. Põlise piimajoojana olen aga natukene mures. No tõesti, piim ON mu konkurentsitu lemmikjook.
Seni olen ostnud tavalist 2,5% piima ning ühtlasi seda, mis parasjagu kõige odavam on. Nagu ma aru saan, siis paari aasta pärast võin suu puhtaks pühkida. Mis edasi? Tegelikult ütlen ausalt, mina eriti poepiima maitsel vahet ei tee, olgu see 1,5, 2,5 või 3,5%. Ja poepiim maitseb mulle muide rohkem kui maapiim (mida ma ka vabalt juua võin). Linnalaps, mis teha 😉
Nüüd aga tuleb juba psühholoogiline faktor – 1,5% kõlab lurrina, 3,5% on aga kindlasti kallim. Hmm. Raske juhus!
Ühtlasi jõudsin lõpuks järeldusele, et enne kolme aastat ma sellepärast pead murdma ei pea. See fakt seab kogu käesoleva postituse mõtte küsimärgi alla 😀 Aga olgu peale, las ta siis olla.
Piim ruulib.
—
Eile oli tööl jube kiire ja jube produktiivne päev. Õhtul väsisin nii ruttu ära, et ei viitsinud teile enam midagi kirjutada ja läksin pool üksteist ära magama (minu puhul on see ikka VÄGA imelik).
Täna ma enam ei mäletagi, mida eile rääkida tahtsin.
Headest uudistest nii palju, et Annika sõbranna käis korterit vaatamas ja otsustas, et tahab siin elada. Ta kavatseb osta ka läpaka, nii et nett jääb. Omanikule on juba teada antud ja üürilepingu teeme siis teisele nimele ümber.
Eile õhtul Raineriga rääkides sain teada, et juhtumisi liigub ta autoga pühapäeval Pärnusse, nii et saan küüti ja mis kõige olulisem – raskeid ja/või palju ruumi võtvaid asju ära kolida. See lahendas teise suure probleemi.
Kõik sujub nii libedalt, et see on suisa naeruväärne.
26 päeva…
Mõnus
Ma mõtlen, millal viimati välja magada sain… Üle-eelmisel pühapäeval vist.
Eile oli ikka tõsiselt huvitav päev. Ma ei mäleta, et ma kunagi varem oleks suutnud tööl sellist seisundit saavutada. Olin terve päeva nagu peksa saanud, istusin lihtsalt ja vahtisin enda ette, midagi asjalikku eriti teha ei suutnud (koristada või kaupa vastu võtta näiteks). Kliente oli õnneks vähe, nemad said ära teenindatud. Viimane kolmandik päevast möödus küll nii omas mullis, et isegi klientide jutt ei jõudnud kohale – nemad muudkui räägivad, räägivad, räägivad ja mina lõpuks avastan, et ei kuulnud sõnagi. Piinlik.
Kusjuures see polnud sellist sorti uni, mis haigutama või silmi kinni vajuma paneb. See oli lihtsalt… Letargia. Ma ei tea. Väga kummaline igatahes.
Lisaks muidugi igasugused valud (kurk, pea, jalad endiselt – kurguvalust sain tänu teele õhtuks lahti, aga muule ei aidanud ei ussi- ega püssirohi) ning fakt, et meie maja haldaja oli otsustanud radikad viimase vungi peale keerata – rõvedalt palav oli ja see ainult suurendas letargiat.
Koju jõudmisel on aga tervendav mõju nagu tavaliselt, seega ei vajunud üldsegi hoobilt voodisse, nagu terve päeva unistasin, vaid jõudsin veel süüa ja Nannyt vaadata ja… Magama läksin alles pool üks.
Üllatavalt kombel ärkasin täna juba enne ühteteist (oleks eeldanud surmaund kella kaheni vms) ja elu on jälle lill. Peale nohu pole muid tervisehädasid täheldanud ja tuju on ka normis.
Jumal olgu tänatud, et ma tööle minema ei pidanud – ma oleksin tõsiselt läinud ka, sest raha on enne Londonit vaja ja suuremates kogustes, aga õnneks leiti keegi teine. Praegu nendin ausalt ja rõõmsalt, et välja magamist oli mulle ikka tunduvalt rohkem vaja.
Ma olen tähele pannud, et sellised asjad loksuvad lõpuks ikka ise paika – kuni ma veel lisapäevi teha suudan, nii kaua neid ka teen ja kui enam mitte, siis lõpuks keegi leitakse. Ilus.
Täna on vaja jube asjalik olla – raamatukogus ja Oriflame’is käia, ostlemisega seoses üks käik ja… Koristada, enne kui mingid inimesed kõlbab õhtul uksest sisse lasta.
Krt, kell saab juba üks… Ongi vist paras aeg liigutama hakata. Õhtuni siis, mu noored vastutustundlikud kodanikud. Tulge valima! Ma arvan, et nii umbes kaheksast alates on päris hea aeg 😛
Oi oi
37,7 ja ääretult palju ebaterveid mõtteid seoses inimesega, kellega neid kohe üldse olla ei tohiks. Kähku magama ära.
PS. Palju õnne sünnipäevaks, õeke!
Niisama
Mulle kangesti meeldib see foto… Ilmse(lgel)t on sel midagi tegemist lipsuga.
Annika punus mu harja prantsuse patsi. Homme hommikul vaatame, kas mu enam kui kahtlane soeng näeb ehk lokkis kujul väheke pandavam välja (raske uskuda). Praegu olen küll võrdlemisi koomilise välimusega.
Eile õhtul tuli meelde, et pole ammu Gilmore Girlsi tõmmanud. Ühtlasi võtsin lõpuks ette America’s Next Top Modeli palju kirjutud 7. hooaja ning pärast segaste failinimede ja osade numeratsiooni korrastamist avastasin, et palju kirutud finaalosa on (ilmselt juba üpris ammu) Torrentis olemas.
Ehk siis. Mul on nüüd terve modellide 7. hooaeg olemas (sellest kolm viimast osa vaatamata) ning neli värsket Gilmore Girlsi osa ka.
Palju rõõmu väikestest asjadest.
See pole oluline, et ma ei jõudnud ei eile ega täna midagi vaadata, sest olen lihtsalt liiga väsinud. Isegi mitte ühte osa Nannyt. Asi on halb…
Arvuti ja wifi töötavad siiani nagu nalja.
*sülitab kolm korda üle vasaku õla ja viib läpaka siiski ülehomme läbivaatusele*