igapäevaelu

Ma tõesti arvasin, et pääsesin :D

/ hambaarst, igapäevaelu, rõõm / 1 Comment

Naistepäevast niisiis. Teatavasti olin siis mugavalt kruiisil ning Rootsis ei peeta seda püha vist eriti… Vähemalt tähele küll ei pannud.

Ma juba valentinipäeva paiku mõtlesin kirjutada terve postituse, miks mul sellest kõigest nii pohhui on, aga ei viitsinud. Sest noh, pohhui oli. Ma enne naistepäeva mõtlesin ka, aga samuti ei viitsinud. Samal põhjusel. Ma vanasti olin ikka ka selline tüdruk, kellele oli jube oluline, et valentinipäevaks lilli ja naistepäevaks lilli ja… Et jõle kurb, kui meest pole või kui ta ei too lilli või mis iganes. Aga ma olen suvest saati teatavasti väga palju muutunud ja noh… ON täiesti pohhui! Kui pärast taolisi pühi Delfi naistelehe halva kogemuse foorumisse satun ja näen mees-ei-toonud-mulle-lilli-ving-ving teemalist posti, millel on nii saja lähedale vastuseid, siis ma naeran õelalt. Jube kerge on elada nii.

Ühesõnaga ma ise olin täitsa rahul sellega, et ma naistepäeva ajaks lihtsalt sinna läksin, kus seda päeva üldse polnud. Ja ühtlasi olen ma täiesti kindel, et kui mul ükskord on nende pühade ajaks jälle püsisuhe, küll ma siis vingun ka kolme eest, kui mees lilli ei too. Ma arvan vähemalt. Sest valentinipäev kui selline tekitab minus hetkel ainult judinaid. See selleks.

Aga naistepäeva kohta siis nii palju, et käisin täna Raineriga õhtust söömas ning ta tuli mulle hiljem Rontsiga külla, et natuke mu läpakat näppida (sest ta tahab endale ka miskit taolist osta).

naistepäevJa nii ma sain siis neli päeva hiljem naistepäeva puhul lilli. Jube naljakas, noh. Sealt, kus sa seda kõige vähem oodata oskad. Aga teate, mul oli hea meel küll. et ma siiski olen naine, jah 😀 Üldiselt mulle lihtsalt meeldib, kui mind üllatatakse. See on palju ägedam, kui mingi kohustuslik õis mõnel Hallmark holidayl. Aga neli päeva hiljem juba täitsa võib.

(Mu meelest on kõige ägedam, kui lilli tuuakse täitsa niisama. lambist. Mitte millegi puhul. Või noh, selle puhul, et täna on ilus ilm näiteks. Sünnipäevad muidugi ka. Sünnipäev pole päriselt Hallmark holiday, eks :P)

Pildi peal on siis minu ja Annika lilled. Ronts tõi veini kah. Äge.

Muidu veel nii palju, et käisin täna hommikul taas hambaarsti juures. Eemaldasid närvi, toppisid uue rohu sisse, tegid pilti ja kasseerisid selle eest 530 krooni. Ühtlasi polnud neil enne 28. märtsi ühtki vaba aega pakkuda, nii et pean nüüd Tallinnast mingi muu hambaarsti leidma, kelle juurde rutem saaks. Ja ta peaks odav olema! Noh, normaalse hinnaga. Kas keegi teab kedagi soovitada? Ma oleks väga tänulik. Seis on tõsiselt nukker.

Ja siis ma rääkisin täna MSNis M-iga suht pikalt seksi teemadel ning tõdesin, et on äärmiselt lohutav, et mu tutvusringkonnas on olemas vähemalt üks naissoost inimene, kes saab aru, mida ma tunnen (kui nüüd järele mõtlema hakata – ma ei tea, kas mehedki väga aru saavad). Ülejäänud vahivad mu jutu peale lamba näoga ja kommenteerivad, et asi ei saa ometi nii hull olla. Saab küll, tõesti. Aga noh, see selleks, ma pikemalt seda teemat ei lahka. Lihtsalt tore, et mul on mõttekaaslane.

Elu on lill ja kevad on südames ja moraalsed dilemmad kummitavad. Eks ma pea nendega kiiremas korras midagi ette võtma.

Ma olen eelmise postituse pildi kohta juba mitu komplimenti saanud.

16 päeva…

Ma olen tegija

/ igapäevaelu, reisimine, rootsi, töö / 2 Comments

Et siis Rootsist.

Üldiselt oli kruiis mõttetu nagu ikka. Ma olen lihtsalt nii palju kordi Rootsis käinud, kruiisidel ja muidu, et üks päev võrdlemisi jaheda ilmaga sombuses Stockholmis ei tekita enam erilisi emotsioone. Seda enam, et Eestis oli samal ajal kolm korda ilusam ilm.

Aga muidugi oli tore õekest näha ja nii edasi. Et selles mõttes läks asja ette.

Tegija olen sellepärast, et suutsin unustada maha enamik asju, mis õele viima pidin. Oriflame’i nänn nt, mille talle juba ammu tellisin ja spetsiaalselt laua peal hoidsin kogu aeg, et jumala eest maha ei unustaks. Ja kartulivahvleid pidin ostma ja… Aga kuna kolmapäeval alles hommikul koju jõudsin, läks kuradi kiireks ja… Oijah. Nüüd tuleb leida keegi, kes võimalikult varsti Rootsi läheks. Anyone?

Märkimist väärt on ehk see, et lõunastasin Mongoolia restoranis… Väga hea oli, aga oleks ilmselt veel parem olnud, kui kõht oleks jõudnud pärast rikkalikku laeva hommikusööki ja vastlakuklit ning lattet uuesti tühjaks minna. Aga tore ikkagi, eks.

Ja siis veel seda, et ma katsetasin eile esimest korda elus epilaatorit. Senini pole julgenud, sest töötav epilaator nägi niivõrd verejanuline välja ja tegi jubekoledat häält. Üle kahe aasta olen sellepärast religioosse pühendumusega kosmeetikut külastanud. Aga Londonis tuleb odavamalt hakkama saada, seega… Noh, ma olen jube rahul, ütleme nii. Epilaator ruulib. Ja ma ei pidanud ennast isegi täis jooma 😀 (seda soovitatakse, vähem valus ja nii)

Kui täna kolmest tööle jõudsin, suruti kohe veinitass pihku. Avel oli nimelt eile sünnipäev. Pudel kästi tühjaks juua, nii ma siis tinistan siin vaikselt ja noh… Päris kaine enam pole. Aga kliente ka eriti pole, nii et mina vahet ei näe. Ülemused ei pidavat mu blogi lugeda viitsima – ma loodan, et see tõesti nii on. IRW.

Ei, tegelt on kõik jumala viisakas. Lihtsalt väikse veiniauruga. Aga reede õhtul võib, eks. Vähemalt siis, kui tegemist on sünnipäevaga.

Ma kunagi (loe: õhtul või homme) räägin teile pikemalt tänasest silmaarstil… Või noh, tegelikult lihtsalt prillipoes käigust. See on lihtsalt nii hea kogemus, et tahab eraldi sissekannet ja ma praegu ei viitsi.

Palgapäev on. Ilus.

(Vabandan, kui tekst ei ole kõige ilukirjanduslikum. Vein, noh)

Vaade

/ igapäevaelu / Leave a Comment

rõdultSelline siis. Hetkel mu Pärnu rõdult. Ootan endiselt suve. Kui järele mõelda siis kevad kõlbaks ka päris hästi 😛

Mis saab piimast?

/ igapäevaelu, kolimised / 5 Comments

Lugesin just Delfist tõepoolest äärmiselt sisutühja uudist. Jah, olen minagi kuulnud, et need protsendid peavad ELi pärast muutuma, aga ei mäleta enam, mis suunas. Põlise piimajoojana olen aga natukene mures. No tõesti, piim ON mu konkurentsitu lemmikjook.

Seni olen ostnud tavalist 2,5% piima ning ühtlasi seda, mis parasjagu kõige odavam on. Nagu ma aru saan, siis paari aasta pärast võin suu puhtaks pühkida. Mis edasi? Tegelikult ütlen ausalt, mina eriti poepiima maitsel vahet ei tee, olgu see 1,5, 2,5 või 3,5%. Ja poepiim maitseb mulle muide rohkem kui maapiim (mida ma ka vabalt juua võin). Linnalaps, mis teha 😉

Nüüd aga tuleb juba psühholoogiline faktor – 1,5% kõlab lurrina, 3,5% on aga kindlasti kallim. Hmm. Raske juhus!

Ühtlasi jõudsin lõpuks järeldusele, et enne kolme aastat ma sellepärast pead murdma ei pea. See fakt seab kogu käesoleva postituse mõtte küsimärgi alla 😀 Aga olgu peale, las ta siis olla.

Piim ruulib.

—

Eile oli tööl jube kiire ja jube produktiivne päev. Õhtul väsisin nii ruttu ära, et ei viitsinud teile enam midagi kirjutada ja läksin pool üksteist ära magama (minu puhul on see ikka VÄGA imelik).

Täna ma enam ei mäletagi, mida eile rääkida tahtsin.

Headest uudistest nii palju, et Annika sõbranna käis korterit vaatamas ja otsustas, et tahab siin elada. Ta kavatseb osta ka läpaka, nii et nett jääb. Omanikule on juba teada antud ja üürilepingu teeme siis teisele nimele ümber.

Eile õhtul Raineriga rääkides sain teada, et juhtumisi liigub ta autoga pühapäeval Pärnusse, nii et saan küüti ja mis kõige olulisem – raskeid ja/või palju ruumi võtvaid asju ära kolida. See lahendas teise suure probleemi.

Kõik sujub nii libedalt, et see on suisa naeruväärne.

26 päeva…

Mõnus

/ igapäevaelu, töö / Leave a Comment

Ma mõtlen, millal viimati välja magada sain… Üle-eelmisel pühapäeval vist.

Eile oli ikka tõsiselt huvitav päev. Ma ei mäleta, et ma kunagi varem oleks suutnud tööl sellist seisundit saavutada. Olin terve päeva nagu peksa saanud, istusin lihtsalt ja vahtisin enda ette, midagi asjalikku eriti teha ei suutnud (koristada või kaupa vastu võtta näiteks). Kliente oli õnneks vähe, nemad said ära teenindatud. Viimane kolmandik päevast möödus küll nii omas mullis, et isegi klientide jutt ei jõudnud kohale – nemad muudkui räägivad, räägivad, räägivad ja mina lõpuks avastan, et ei kuulnud sõnagi. Piinlik.

Kusjuures see polnud sellist sorti uni, mis haigutama või silmi kinni vajuma paneb. See oli lihtsalt… Letargia. Ma ei tea. Väga kummaline igatahes.

Lisaks muidugi igasugused valud (kurk, pea, jalad endiselt – kurguvalust sain tänu teele õhtuks lahti, aga muule ei aidanud ei ussi- ega püssirohi) ning fakt, et meie maja haldaja oli otsustanud radikad viimase vungi peale keerata – rõvedalt palav oli ja see ainult suurendas letargiat.

Koju jõudmisel on aga tervendav mõju nagu tavaliselt, seega ei vajunud üldsegi hoobilt voodisse, nagu terve päeva unistasin, vaid jõudsin veel süüa ja Nannyt vaadata ja… Magama läksin alles pool üks.

Üllatavalt kombel ärkasin täna juba enne ühteteist (oleks eeldanud surmaund kella kaheni vms) ja elu on jälle lill. Peale nohu pole muid tervisehädasid täheldanud ja tuju on ka normis.

Jumal olgu tänatud, et ma tööle minema ei pidanud – ma oleksin tõsiselt läinud ka, sest raha on enne Londonit vaja ja suuremates kogustes, aga õnneks leiti keegi teine. Praegu nendin ausalt ja rõõmsalt, et välja magamist oli mulle ikka tunduvalt rohkem vaja.

Ma olen tähele pannud, et sellised asjad loksuvad lõpuks ikka ise paika – kuni ma veel lisapäevi teha suudan, nii kaua neid ka teen ja kui enam mitte, siis lõpuks keegi leitakse. Ilus.

Täna on vaja jube asjalik olla – raamatukogus ja Oriflame’is käia, ostlemisega seoses üks käik ja… Koristada, enne kui mingid inimesed kõlbab õhtul uksest sisse lasta.

Krt, kell saab juba üks… Ongi vist paras aeg liigutama hakata. Õhtuni siis, mu noored vastutustundlikud kodanikud. Tulge valima! Ma arvan, et nii umbes kaheksast alates on päris hea aeg 😛

Scroll to Top