igapäevaelu

Ma olen oma tutvusringkonnas juba üldiselt tuntud selle poolest, et jalutan tänaval omas mullis ümbritsevat tähele panemata, sealhulgas ka tuttavaid nägusid, kes vastu tulema juhtuvad. Vahel ei pane ma isegi seda tähele, kui nad mind kõnetavad, peab ikka füüsiliselt torkima tulema, et ma midagi märkaks.

Viimane juhtum siis selline, et avastasin intranetis ühe uue töötaja profiili all väga tuttava pildi ning veidike järele mõeldes tuli meelde, et olime temaga koos ju neljapäevasel koolitusel, mis kestis ca kaks tundi – arvestades seda, et inimesi oli koolitusel veidi üle kümne, oleks võinud nagu tähele panna küll või mis 😀

Ma olen ikka täiesti lootusetu. Jube piinlik on sellepärast pidevalt.

Et kui ma juhtun teist tänaval möödudes mitte välja tegema, siis tulge kindlasti näpuga torkima – ma ei ignoreeri teid, ma olen lihtsalt tuulepea ja oma mõtetega ei tea kus 😉

…koristama, tõlkima, mida iganes asjalikku tegema. Aga mõtted on nii võimatult hajevil*, et absoluutselt ei suuda keskenduda. Võin teha mida iganes, aga mitte asjalikke asju. Raske 🙂 Loodame, et läheb varsti üle.

Õhtul Tartusse.

*heas mõttes hajevil

Avastasin just, et Pärnus on Tikri tänav. Ükskord, kui ma pensionile jään, siis ostan sinna korteri. Või maja. Tehtud!

(muuhulgas peaks leidma mehe, kelle perekonnanimi on Tikker, ja temaga abielluma)

Kinnisidee, noh 😀

PS. Hakkasin mõtlema – eile ära joodud alkokoguse peale on vist suisa ime, et mul pohmakat polnud. Küll on aga tänase päeva jooksul avaldunud õgardlus – sõin ära oma kaks viimast kartuliputru ja ühe Lepa pakisupi, jõin liitri mahla, lõpuks tõi Lepp mulle veel salatit ja kohvikoort. Võrdluseks võin tuua, et tavaliselt söön tööl vaid ühe paki kartuliputru, pool aega ei viitsi sedagi teha ja ootan lihtsalt õhtut, et koju sööma saaks. Oeh. Alkohol on kurjast. Söömine on ju iseenesest tore, lihtsalt rahakotile mõjub halvasti.