Oi oi
37,7 ja ääretult palju ebaterveid mõtteid seoses inimesega, kellega neid kohe üldse olla ei tohiks. Kähku magama ära.
PS. Palju õnne sünnipäevaks, õeke!
igapäevaelu
Niisama
Mulle kangesti meeldib see foto… Ilmse(lgel)t on sel midagi tegemist lipsuga.
Annika punus mu harja prantsuse patsi. Homme hommikul vaatame, kas mu enam kui kahtlane soeng näeb ehk lokkis kujul väheke pandavam välja (raske uskuda). Praegu olen küll võrdlemisi koomilise välimusega.
Eile õhtul tuli meelde, et pole ammu Gilmore Girlsi tõmmanud. Ühtlasi võtsin lõpuks ette America’s Next Top Modeli palju kirjutud 7. hooaja ning pärast segaste failinimede ja osade numeratsiooni korrastamist avastasin, et palju kirutud finaalosa on (ilmselt juba üpris ammu) Torrentis olemas.
Ehk siis. Mul on nüüd terve modellide 7. hooaeg olemas (sellest kolm viimast osa vaatamata) ning neli värsket Gilmore Girlsi osa ka.
Palju rõõmu väikestest asjadest.
See pole oluline, et ma ei jõudnud ei eile ega täna midagi vaadata, sest olen lihtsalt liiga väsinud. Isegi mitte ühte osa Nannyt. Asi on halb…
Arvuti ja wifi töötavad siiani nagu nalja.
*sülitab kolm korda üle vasaku õla ja viib läpaka siiski ülehomme läbivaatusele*
Lootusetu!
Ma olen oma tutvusringkonnas juba üldiselt tuntud selle poolest, et jalutan tänaval omas mullis ümbritsevat tähele panemata, sealhulgas ka tuttavaid nägusid, kes vastu tulema juhtuvad. Vahel ei pane ma isegi seda tähele, kui nad mind kõnetavad, peab ikka füüsiliselt torkima tulema, et ma midagi märkaks.
Viimane juhtum siis selline, et avastasin intranetis ühe uue töötaja profiili all väga tuttava pildi ning veidike järele mõeldes tuli meelde, et olime temaga koos ju neljapäevasel koolitusel, mis kestis ca kaks tundi – arvestades seda, et inimesi oli koolitusel veidi üle kümne, oleks võinud nagu tähele panna küll või mis 😀
Ma olen ikka täiesti lootusetu. Jube piinlik on sellepärast pidevalt.
Et kui ma juhtun teist tänaval möödudes mitte välja tegema, siis tulge kindlasti näpuga torkima – ma ei ignoreeri teid, ma olen lihtsalt tuulepea ja oma mõtetega ei tea kus 😉
Täna
Kuulan: Fort Minor – Right Now
Vaatan: eelmise aasta fotod
Räägin: Kaidi, Maris, Iiris
Loen: Daki ja Iirise blogid
Sätendan: kuldne juukselakk, mis harjalt iga liigutusega pudeneb
Naudin: tolmpuudrit
Mõtlen: elust
Olen: õnnelik
EDIT: Nagu näha, õnnestub mu plaan valentinipäeva täielikult ignoreerida suurepäraselt. Aga siiski. Kaidi on nunnu.
Edev
Ema ostis mulle eile käekella. Ma olen kole rahul sellega. See on… Huvitav. Silmatorkav. Ma ei saaks ometi kanda mingit tavalist ja igavat asja.
Tegelikult oleks vaja veel teist samasugust, kus valge asemel oleks punane. Siis oleks kõikvõimalikud riietused kaetud. Aga noh, valge sobib punasega, selge see 😉 Eks vaatame, kuidas numbrite puudumine mind mõjutab. Harjumatu on küll.
—
Kas teile ei tundu pärast igasuguseid kohtumisi või mingi projekti lõpetamist või mingi ülesande täitmist, et oleks võinud paremini minna? Et said täitsa normaalselt hakkama, aga oleks ikkagi paremini saanud? Mulle küll tundub. Aga noh, ma olen siiral arvamusel, et alati SAABKI paremini. Arenemisruumi on ju elu lõpuni. Mis ikka. Ma olen ühelt poolt perfektsionist, aga teiselt poolt ka optimist. Niisiis ma eeldan, et minu normaalne ongi piisavalt hea. Vaatame…