igapäevaelu

Mul on siis nüüd uus äge telefon (pilti ei viitsi teha, paar posti allpool on link olemas) ja sellega seoses igasugused uued huvitavad hädad.

Menüü – mnjah. 3310 oma oli une pealt selge. Siin ikka läheb aega… Samas ma ei osanud ühtki värvilise ekraaniga Nokiat ka väga käsitseda, nii et see on ehk üldine moodsate telefonide ignorants? No aega on, eks õpin.

Kiirvalimise sain paika, telefoniraamatu leian üles, sõnumeid oskan kirjutada, äratust panna ka… Meeldetuletused ja kalender ja kalkulaator ja profiilid vaja veel üle vaadata, muud ma nagunii ei kasuta.

Aga kõige suurem jama on ikka helinaga. 3310-l piuksus mul kõik see viis aastat Pink Pantheri tunnusmeloodia ja elu oli lill. Nüüd on mu telefonis 36 moodsat polüfoonilist helinat, aga ükski eriti ei meeldi ja internetis veel moodsamatel lehekülgedel surfates ja helinaid kuulates ei leia ka midagi tõeliselt ägedat. Kuidas kõigil teistel on? Mingid looma/linnuhääled on kõige ägedamad, aga igatahes mitte need, millele ma täna peale sattusin. Tramaivõi. Lamba määgimine oleks mulle nii iseloomulik, aga see, mille leidsin, pole päris see, mida tahan. Oeh. Eks uurin edasi. Kunagi hiljem. Praegu on kopp ees.

Midagi nii keerulist, nagu sinihammas ja internet ja muu taoline ma parem ei hakka vaatamagi. Üldiselt ei viitsi ma üldse telefoni tundma õppimisega tegeleda, aga see oleks ka piinlik, kui midagi vajalikku kasutada ei oskaks. Huvitav, kaua läheb, enne kui seda samamoodi kinnisilmi kasutan?

Aga jube ilus on. Nunnu noh. Ma ikka olen naine 😀

EDIT: Ja kuradi taustapilt! Otse loomulikult pole telefonis ühtki normaalset ja üldse. Kurat, vana telefoniga oli hädasid palju vähem!

—

Ostsin palgapäeva puhul peale telefoni veel lühemad saapapaelad (aga nad on sellise vastiku lapiku, mitte ümmarguse kujuga nagu praegused, kui te nüüd mu kõverast seletusest aru saite, ma tõesti ei osanud poes sellist asja vaadata), Navitrolla kalendri ja juustu. Palju juustu. Juustupulki, sinihallitusjuustu ja kodujuustu. 64 krooni eest käisin tööl söömas kah. Jõle priiskamine tundus, isegi palgapäeval.

Ja siis ostsin kogemata emaga lobisedes Cido virsikunektari asemel multinektari. Tikker vihkab multinektarit. Urr.

Homme lähen Hansapanka kolmanda samba nõustamisele. Üleeile helistati ja pakuti lahkelt igasuguseid laene; kui mainisin, et ainus kõne alla tulev oleks eluasemelaen ja seda nad mulle ilmselgelt ei anna, nenditi tõesti, et oma praeguse palgaga saaksin laenu 160 000 – HAA HAA, võin Kapa Kohilasse korteri osta (tea, palju seal korterid maksavad? :P). Igatahes lubasin tädile lohutuseks sinna nõustamisele minna, saagu vähemalt oma 75 krooni kätte (mingi raha nad ometigi saama peavad, kui inimesi telefoni teel ahistavad ja neile igasuguseid asju pähe määrivad?).

Kolmanda samba teen millalgi raudselt, sest ma kavatsen saada rikkaks ja ägedaks pensionäriks, kes käib Egiptuses ilusaid poisse tagumikust näpistamas ja muud taolist. Ma pole muidugi sugugi kindel, kas ma teen selle just homme ja just Hansapangas (teine sammas on mul nt SEB-s), aga tarka juttu võib alati kuulata ja üldiselt on kuskile kellaaja peale minek lihtsalt kaval viis kindlustada see, et ma homme Oriflame’is ära käin, muidu võib jälle juhtuda nagu esmaspäeval, et ma ei viitsi lillegi liigutada ega toast välja minna.

Ja tra, see olematu wifi ajab mu ikka jumala rõvedalt närvi, sest läpakal on kaabli auk strateegiliselt valel pool ja kui ma tahan sellega üle voodi aeleda (ma pidevalt tahan kusjuures), siis jääb kaabel kogu aeg ette. Tramaivõi.

Aga muidu on elu lill.

PS. Liigsete roppuste kasutamine käesolevas sissekandes võib olla mõjutatud sellest, et vaatasin lühimängufilmi Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas. Kristjan saatis lingi. Vaadake teiegi, päris lõbus oli!