igapäevaelu

Marta ja Potsataja blogi siis. Väga hea lugemine, mitmekesine ja intelligentne, soovitan soojalt ja panen linkidesse ka, et te kaugelt otsima ei peaks. Kes järgmiseks?

Täna on suht toimekas päev olnud. Mitmed vajalikud (pisi)asjad said korda aetud – viisin Starmanile modemi tagasi ja lõpetasin lepingu ära, viisin taara ära, pesin pesu… Eh, ainult kolm asja siis tegelikult, pole ma miskit nii übertubli, nagu tundub 😀

Taaraga seoses tuleb meelde mingi suht hiljutine uudis, mida lugesin ilmselt Delfist (sest mujalt ma uudiseid eriti ei loe, sealtki harva): tavaline taara äraviija on keskealine keskmisest loodusteadlikum pereisa (väikeste?) lastega. Või midagi taolist. Pugistasin natuke naerda. Lubage teavitada, et täiesti tüüpiline taara äraviija on ka Tikker – eriti siis, kui tal on raha otsas. Seekord sain ainult 30 kr, ilmselgelt on rahvas mu juures liiga vähe (klaaspudelitesse villitud alkoholi) joomas käinud. Vähemalt on köögikapp jälle tühi. Aastalõpu suurpuhastus ja nii 😉

See on muidugi omaette teema, et taarapunktid on, nagu nad on ja meie Siili Maxima nurga taga asuv küll eriti külastama ei meelita. Lahtiolekuaegu ka päris puhta kullana võtta ei saa, sestap vaatan alati enne minemist järele, kas putka on lahti, et ilmaasjata pudelikottidega ringi ei laseks, nagu ükskord juhtus 🙁

Rahaasjade hetkeseis selline, et olen kõigest 31 krooniga miinuses (ja kui poleks olnud müstilist jõuluvana ega ema toredat meest, kes mulle näiteks täna Pärnu-Tallinn bussipileti ostis, oleks see summa kole palju suurem). Üritab videomakki müüa ja üks huviline vist isegi on. Saaks Tartu piletite raha ja piskut söögi jaoks, peaks isegi palgapäevani ehk vastu. No peaasi, et aasta lõpus nullis oleks, 1. jaanuaril ma ju VÕIN krediitkaardi appi võtta.

Muide, tegin endale ise ka ühe jõulukingituse – [digi] otsekorralduse. Juba tükimat aega olen mõelnud, et hea ajakiri on, aga suurem asi poest ostja ei ole ja sõprade juures ka piisavalt tihti näppu ei satu. Igati hästi kulutatud 25 kr kuus, ma kinnitan teile. Ekspressi tellimine ilmselt mõjub, vaatame, mis järgmiseks 😉

Traditsiooniline kingipilt siis ka siia, ladusin kõik kingid kuuse alla, kus on teatavasti nende õige koht. Kole palju alkoholi. Lihtsalt südantsoojendav!

PS. Osa kinke on otse loomulikult juba ära söödud/joodud/tarbitud (kommid, šampus, kinopiletid).

PPS. Muuseas jõuti minu blogini, googeldades sellist väljendit: “mõtle positiivselt! ütlen endale igal hommikul: olen optimist”

PPPS. Olen aru saanud, et vältimaks regulaarsete blogide pidevat kontroll-läbiplõksimist uute sissekannete leidmiseks, on võimalik kasutada RSS-lugejat, mis annab mulle ilusti teada, millal keegi miskit kirjutanud on. Kuluks väga ära. Kuna endal pole selliste asjadega absoluutselt kokkupuudet olnud, ootan soovitusi, millist kasutada, sest ei oska kohe mitte valida.

Lükkasin teleka, mida ma nagunii ei vaata (ja mis enivei vist ikkagi ei tööta) nurka ning tirisin kuuse teleka asemele voodi kõrvale, et seda oma pesast (loe: voodist) kogu aeg imetleda saaks. Nüüd on lõhna ka tunda – hea, ütlemata hea.

Väljas on õnneks pimedaks läinud – kuuse tuled ja küünlad ei pääse ju muidu mõjule.

Ma ei tahaks tegelikult üksi olla. Siin on nii ilus, et patt on seda kellegagi mitte jagada. Aga ma ei tahaks olla ka võõraga. Tahaksin olla pere, mõne sõbra või tuttavaga. Juua kellegagi koos veini.

Ma tean, et võiksin minna Pärnusse, ema ootab mind. Ma vist isegi tahaksin seal olla. Aga ma ei taha minna täna välja ega loksuda kaks tundi rahvast täis bussis. Sestap jään siia.

Ja kuna ma olen üksi, siis ei joo ma vist isegi veini. Ma ei tea, mulle pole kunagi meeldinud üksi juua. Seltskonda oleks vaja…

Ja ma tõesti ei viitsi kodust välja minna, ehkki on õudne isu hiinaka järele. No lihtsalt mitte miski ei kisu mind mu mõnusest kuuselõhnalisest küünlavalgust täis pesast välja.

Niisiis on tänaõhtune menüü siiski makaronid ja piim. Ja kommid ja piparkoogid ja mandariinid – vähemalt jõuluhõngulist magusat leidub mul küllaga 🙂

Ja tegelikult ei ole ma üldse pahas tujus ega kurb. Ma olen oma vaiksel moel õnnelik, samas natukene nukker ja…

Tahaks, et keegi tuleks hiina toiduga (või miks ka mitte seapraega) külla. Et ma saaksin temaga veini juua ja juttu rääkida ja oma mõnusat kuuselõhnalist pesa jagada.

Selle asemel olen üksi ja nokitsen vaikselt oma asjade kallal, mis nagunii ammu tegemist vajasid ja mida mulle iseenesest väga teha meeldib. Ja loen võõraste inimeste blogisid. Ja võib-olla suhtlen kellegagi MSNis, kui leidub veel keegi peale minu, kes jõuluõhtu arvuti taga veedab.

Need on tõenäolisemalt kõige kummalisemad jõulud, mis mul kunagi olnud on. Ma ei kurda. Omamoodi armas.

Häid jõule kõigile! 🙂

PS. Panin Love Actually tõmbama, sest tundus, et täna õhtul oleks kohane mõnd ilusat (jõulu)filmi vaadata ja eks kõige kindlam variant ole ikka see, mille headuses juba ette veendunud oled. Mu moodne kiire internet pakub umbkaudseks tõmbamise ajaks hetkel neli-viis tundi. Hea!