igapäevaelu

Jõulud

Lükkasin teleka, mida ma nagunii ei vaata (ja mis enivei vist ikkagi ei tööta) nurka ning tirisin kuuse teleka asemele voodi kõrvale, et seda oma pesast (loe: voodist) kogu aeg imetleda saaks. Nüüd on lõhna ka tunda – hea, ütlemata hea.

Väljas on õnneks pimedaks läinud – kuuse tuled ja küünlad ei pääse ju muidu mõjule.

Ma ei tahaks tegelikult üksi olla. Siin on nii ilus, et patt on seda kellegagi mitte jagada. Aga ma ei tahaks olla ka võõraga. Tahaksin olla pere, mõne sõbra või tuttavaga. Juua kellegagi koos veini.

Ma tean, et võiksin minna Pärnusse, ema ootab mind. Ma vist isegi tahaksin seal olla. Aga ma ei taha minna täna välja ega loksuda kaks tundi rahvast täis bussis. Sestap jään siia.

Ja kuna ma olen üksi, siis ei joo ma vist isegi veini. Ma ei tea, mulle pole kunagi meeldinud üksi juua. Seltskonda oleks vaja…

Ja ma tõesti ei viitsi kodust välja minna, ehkki on õudne isu hiinaka järele. No lihtsalt mitte miski ei kisu mind mu mõnusest kuuselõhnalisest küünlavalgust täis pesast välja.

Niisiis on tänaõhtune menüü siiski makaronid ja piim. Ja kommid ja piparkoogid ja mandariinid – vähemalt jõuluhõngulist magusat leidub mul küllaga 🙂

Ja tegelikult ei ole ma üldse pahas tujus ega kurb. Ma olen oma vaiksel moel õnnelik, samas natukene nukker ja…

Tahaks, et keegi tuleks hiina toiduga (või miks ka mitte seapraega) külla. Et ma saaksin temaga veini juua ja juttu rääkida ja oma mõnusat kuuselõhnalist pesa jagada.

Selle asemel olen üksi ja nokitsen vaikselt oma asjade kallal, mis nagunii ammu tegemist vajasid ja mida mulle iseenesest väga teha meeldib. Ja loen võõraste inimeste blogisid. Ja võib-olla suhtlen kellegagi MSNis, kui leidub veel keegi peale minu, kes jõuluõhtu arvuti taga veedab.

Need on tõenäolisemalt kõige kummalisemad jõulud, mis mul kunagi olnud on. Ma ei kurda. Omamoodi armas.

Häid jõule kõigile! 🙂

PS. Panin Love Actually tõmbama, sest tundus, et täna õhtul oleks kohane mõnd ilusat (jõulu)filmi vaadata ja eks kõige kindlam variant ole ikka see, mille headuses juba ette veendunud oled. Mu moodne kiire internet pakub umbkaudseks tõmbamise ajaks hetkel neli-viis tundi. Hea!

Tikri sassis pesa

Kas ma olen teile maininud, et kogu mu kodune elu toimub peamiselt voodis (ja selle ümber põrandal)?

Täna õhtul näiteks lugesin Ekspressi, sõin kommi, üritasin arvetest sotti saada ja… MSN, nagu tavaliselt.

(Murakas lubas mul palju kommi süüa, JEE! Aga ma olen ilus ja tore ja jätan talle ka palju kommi :P)

PS. Ja diivaninurga tagant paistab pootühi makaronitaldrik… Nagu tavaliselt.

Oi kurjam

Viitsisin üle nädala aja oma väljaminekud kirja panna (neid oli ikka jõle vähe ka) ning avastasin, et järgmise palgapäevani on vaba raha 232 kr, mille eest pean peale söögi ostma veel bussipiletid Pärnusse ja tagasi ning kui aastavahetuseks Tartusse, siis ka sinna ja tagasi (rääkimata muudest paratamatutest teises linnas olemisega/pidutsemisega seonduvatest kuludest).

Khm.

Pean ikka selle videomaki müümisega tegelema hakkama. Piletiraha peaks selle eest vist ikka kätte saama. Kui hästi läheb…

Korras, vist…

Pärast kolme tundi Marta & Potsataja blogi ning hommikusööki, mille just lõpetasin, on tuju enam-vähem normaliseerunud. Olemine on uimane, pea just ei valuta, aga mingi pinge on sees ja piparkookide tegemine tundub pigem kohustus, mida aina edasi lükata, kui meeldiv jõulueelne tegevus.

Aga täna ära teha need tuleb, sest rohkem aega pole.

Mulle meeldib talvest ainult see osa, mis on detsembris. Siis, kui igal pool on jõulukaunistused, väljas on pime ja lumi on maas. Küünlavalgus ja kuusk ja piparkoogid ja nii edasi. Romantika. Aga jaanuar-veebruar võiks vahele jääda ning pärast detsembrit kohe kevad tulla.

(Ma ei tea, miks ma selle viimase osa siia üldse kirjutasin. Võib-olla sellepärast, et kogu sissekande üldmulje nii masendav ei saaks jälle? 🙂 Võib-olla sellepärast, et arutasin teemat eile ühe inimesega, kes on igasuguse külma ilma vastane ja isegi jõulud ei morjenda teda seepärast kõige vähematki. See on ka kole, jõulud on ägedad :P)

Scroll to Top