Kas ma olen teile maininud, et kogu mu kodune elu toimub peamiselt voodis (ja selle ümber põrandal)?
Täna õhtul näiteks lugesin Ekspressi, sõin kommi, üritasin arvetest sotti saada ja… MSN, nagu tavaliselt.
(Murakas lubas mul palju kommi süüa, JEE! Aga ma olen ilus ja tore ja jätan talle ka palju kommi :P)
PS. Ja diivaninurga tagant paistab pootühi makaronitaldrik… Nagu tavaliselt.
Viitsisin üle nädala aja oma väljaminekud kirja panna (neid oli ikka jõle vähe ka) ning avastasin, et järgmise palgapäevani on vaba raha 232 kr, mille eest pean peale söögi ostma veel bussipiletid Pärnusse ja tagasi ning kui aastavahetuseks Tartusse, siis ka sinna ja tagasi (rääkimata muudest paratamatutest teises linnas olemisega/pidutsemisega seonduvatest kuludest).
Khm.
Pean ikka selle videomaki müümisega tegelema hakkama. Piletiraha peaks selle eest vist ikka kätte saama. Kui hästi läheb…
Pärast kolme tundi Marta & Potsataja blogi ning hommikusööki, mille just lõpetasin, on tuju enam-vähem normaliseerunud. Olemine on uimane, pea just ei valuta, aga mingi pinge on sees ja piparkookide tegemine tundub pigem kohustus, mida aina edasi lükata, kui meeldiv jõulueelne tegevus.
Aga täna ära teha need tuleb, sest rohkem aega pole.
Mulle meeldib talvest ainult see osa, mis on detsembris. Siis, kui igal pool on jõulukaunistused, väljas on pime ja lumi on maas. Küünlavalgus ja kuusk ja piparkoogid ja nii edasi. Romantika. Aga jaanuar-veebruar võiks vahele jääda ning pärast detsembrit kohe kevad tulla.
(Ma ei tea, miks ma selle viimase osa siia üldse kirjutasin. Võib-olla sellepärast, et kogu sissekande üldmulje nii masendav ei saaks jälle? 🙂 Võib-olla sellepärast, et arutasin teemat eile ühe inimesega, kes on igasuguse külma ilma vastane ja isegi jõulud ei morjenda teda seepärast kõige vähematki. See on ka kole, jõulud on ägedad :P)
…et mu tujud ausalt vahelduvadki ühe minutiga. Eriti armas on see muidugi siis, kui need lähevad halvast heaks 😛
Täna hommikul on elu kohe tõsiselt lill. Ärkasin isegi natukene ENNE kella (mis siis, et üles tõusin ikka alles pärast poolt tundi telefoni vaigistamist) ja väljas oli pime ja elektriküünlad aknal olid ilusad. Ja mul pole enam süda paha, nii et ma sain endale harjumuspärase suure taldrikutäie võileibu ja tassi kohvi teha (ma OLEN üritanud hommikuti putru sööma hakata, aga mnjah), et need rahus voodis teki all, läpakas süles, ära tarbida.
Ja kui mu tuju järgmise tunni ajaga jälle halvaks ei lähe, siis kirjutan teile tööl oma nunnust pühapäevast. Tööl sellepärast, et seal on Lepa tehtud hindamatu väärtusega pildid, mis on oluline illustreeriv materjal.
So long, my dears!