igapäevaelu

Palju (toredaid) mõtteid

/ igapäevaelu, jõulud, töö / 1 Comment

Ma kardan, et me saame endale varsti mingi topise. Ei taha topist. Tahan normaalset inimest, kes actually jagaks midagi sellest alast. See on lihtsalt masendav. Aga ma ju ei taha tegelikult tööasjadest rohkem rääkida – süda on niigi paha kõigest.

Mis veel?

Olen kuidagi äkitselt ja ootamatult jõuluvaimustuses. Täiesti sobival ajal, homme algab ju jõulukuu 🙂 Olen täna terve päeva jõululaule kuulanud (noh, okei, hommikul ja õhtul, tööl mitte, seal on kõige tavalisem muusika “Paljad naised duši all” jms :D)

Huvitav, kas jõulutunne tuleb sel aastal (pole teine käinud juba 2002. aastast saati)? Tahaks… Aga kui ka mitte, siis küünlad ja jõulumuusika saavad sellegipoolest iga päev olema ja piparkoogid tulevad ka. Ja kuusk. Otsustasin selle tuua 17. detsembril, et veidigi rohkem nautida saaks – olen ju nii vähe kodus.

—

Ületöötamist ja kõike muud arvesse võttes otsustasin mingi aeg tagasi, et hoian eraeluliselt madalat profiili ja igasugustest ilusatest poistest eemale. Järjekordne seitsmekuune tsölibaat tundus täiesti aruka ideena.

Kuni eilseni, mil mind tabas täiesti suvalisel ajal keset päeva tööl ilma igasuguse põhjuseta tungiv soov mõne ilusa pika poisiga meeletult suudelda. Jah, suudelda. Ja kui mul oleks olnud actually võimalus seda teha, oleks need tahtmised raudselt kuskile edasi läinud.

Jõuame siis jälle selle paratamatu tõsiasjani, et ma vajan aeg-ajalt füüsilist lähedust. Aga seda pole kuskilt võtta. Ma EI TAHA otsida. Mul POLE AEGA kusagil käia, kus oleks võimalus mõni ilus pikk poiss ära skoorida. Ma EI VIITSI selle mõttega kuskile välja minna – ma ei arva, et sellest midagi head tuleks.

Nutt ja hala ühesõnaga.

—

Ja jõuluvaimustusest ajendatuna tahaksin ma kedagi, kellega käsikäes advendiajal pühapäeva õhtuti vanalinnas jalutada ja jõulumeeleolu nautida, jättes kõrvale kogu ümbritseva kommertsi ja muu jama. Sel ajal on vanalinnas hästi ilus.

Oh jah. Mis teha, mul on ka see oma (kiiksuga?) romantiline pool olemas. Ja lööb vahel välja. Häda ja viletsus, kui nii ebasobivatel momentidel.

—

Ja mitte keegi ei taha siia kolida. Äkki sellepärast, et ma pole ikka viitsinud EKA foorumisse kirja saata? (mitte et ma oleks kindel, kas sellestki mingit tolku oleks)

—

Natuke liiga masendav jutt sai vist. Sest üldine konditsioon ei ole tegelikult üldse nii halb 🙂 Tuksun siin vaikselt, kuulan jõululaule, teen jõuluplaane, naudin ajutist päris üksi elamist ja mõtlen, et peaks suurpuhastust tegema. Enne Muraka lahkumispidu peab see igatahes toimuma. Pühapäev kõlab päris hästi.

—

Kas keegi ei taha mulle 24. detsembril külla tulla ja jõule mängida? Ma ei kavatse enne 25. detsembrit Pärnusse minna. Võin siin üksi ka Rimist ostetud seapraadi ja hapukapsaid soojendada (ahjukartulitega saaksin vist isegi hakkama), piparkooke näksida ja jõululaule kuulata… Aga kellegagi koos oleks ikka toredam. On üldse olemas keegi, kes ei ole jõuluõhtul oma pere/kallimaga?

—

Kas keegi pikk ilus poiss ei tahaks ennast minu vajaduste rahuldamiseks välja pakkuda? 😛 Teeks mu elu lihtsamaks…

Tühjus

/ igapäevaelu / Leave a Comment

Tänase imekauni päeva esimene sissekanne on inspireeritud järgmistest faktidest:

  • Murakas kolib täna välja
  • T-marketis olid eile nii pikad kassasabad, et poes jäi käimata

Seega. Kui ma täna õhtul koju lähen, valitseb seal tühjus. Pole Murakat, pole tema asju, pole telekat. Siiani pole ka kedagi, kes tahaks Muraka asemele kolida.

Ja veelgi suurem tühjus valitseb köögikappides. Mul on jahu, mannat, riisi ja neljaviljahelbeid, kohvi, veidike suhkrut ja mett, kaks präänikut, kaks saiakontsu, kaks muna (toorest), kolmandik pakki võid, kolmandik purki maasikamoosi, kolmandik pudel Ti amot, kolmandik pudel merlot’d, pool pakki keefiri (mida ma ei joo – Pips ostis pühapäeval), pool pudelit mingit mullivett (vt märkust keefiri kohta), peaaegu liiter majoneesi ja peaaegu tühi ketšupipudel. Ahjaa, mingeid räime rollmopse marinaadis vist ka kuskil kolm tükki.

Piima pole. Isegi makarone pole.

Põhimõtteliselt võiks keegi mulle täna õhtul (söögiga) külla tulla. Põhimõtteliselt võiks ta tulla ka oma asjadega ja minu juurde elama kolida (veel tervitatavam).

Põhimõtteliselt võin ma süüa ise ka osta, aga külla võiks ikkagi tulla (veinipudeliga) ja minu juurde kolida võiks keegi kohe definitely.

Ma suudaks paar nädalat üksi üüri maksta, aga see oleks lihtsalt raha tuulde loopimine.

Miks keegi minuga koos elada ei taha???

(Äkki sellepärast, et ma pole viitsinud eriti otsida. Hmm, indeed, that might be the case. Ma pean ikka EKA foorumisse kirjutama…)

Absurdne

/ igapäevaelu, naljanurk / Leave a Comment

Ühistranspordiga (tööle) sõites lõbustan end alatihti nende reklaamide jälgimisega, mida uutel ja poppidel LCD ekraanidel näidatakse: tule tööle mäkki, hessi, Kalevisse, Falcki, Tallinna piimatööstusesse, kuhu iganes; kas sa tahad, et Vabaduse väljak näeks välja SELLINE? (peakski vaatama, mis peitub aadressil www.healiikleja.ee) jpm.

Täna nägin reklaami, millest polnud kuni viimaste sekunditeni aru saada, MIDA see siis õieti promob. Sisu järgmine: kas sa armastad merd, loodust, loomi, sporti, kultuuri, … (veel asju, mida ma ei mäleta) …, ajalugu, tulevikunägemust? …

…

… siis sa armastad Tallinna!

Tule, registreeru oma lemmiklinna elanikuks.

HAA HAA HAA!

Et nagu. Pakkuge siis vähemalt raamatupoe või ujula vms kinkekaarte, nagu Tartu omal ajal tegi. Vat siis tekkis tõsine tahtmine ennast taas Tartu elanikuks registreerida (olin seda umbes poolteist aastat ülikooli alguses, kui sots toetust anti), mida ma ikkagi teinud, sest oleksin pidanud siis Tallinna raamatukogust laenutades iga kord 200 krooni tagatisraha maksma.

Mis tuletab meelde, et ma olen endiselt A juurde sisse kirjutatud (tegelikult tuletas seda mulle meelde Elisa teenindaja, kes minuga interneti jaoks lepingut sõlmis, tahtis seda alguses A-le  panna :D). Khm. No kunagi oli vaja ju odavamalt ID piletit osta, enam pole ammu vahet, aga no kuhu ma ennast ikka mujale kirjutan, Pärnusse või? No ei näe mõtet. Mind ei huvita, mis maakond mu maksud endale saab. Jumal teab, et rikkaks ma neid ei tee.

Ja veel, huvitav oleks teada, palju mu postist ikka veel A juurde tuleb… Halensid ja igasugused pangateated vähemalt. Krediitkaardi väljavõte näiteks, kui ma sellest just paberkujul loobunud pole (ei mäletagi). Igatahes arvan ma, et ta loobib kõik mu posti mõnuga prügikasti. Põhimõtteliselt peaks aadressid ju ümber tegema, aga üürikorter tundub selleks ebasobiv koht ja jällegi, Pärnusse ei näe ka mõtet, ehkki sealt saaksin oma posti ilmselt suurema tõenäosusega kätte, kui A juurest.

Nojah. Tallinna elanik ma igatahes juba olen. Ammu. Ja see reklaam lõbustas mind.

Tegus hommik

/ igapäevaelu, rõõm / 1 Comment

Ma läksin suht hilja magama (nii pool kolm), aga ma EI maganud sisse. Ma tõusin õigel ajal. Ma käisin duši all. Ma tegin endale kohvi ning hunniku muna ja majoneesiga saiu. Ma mõtisklesin selle üle, kui mõnus on omada nii vähesel määral juukseid, sest isegi külmade ilmadega ei pea muretsema “mis-saab-kui-ma-hommikul-duši-all-käin-ja-ei-viitsi-juukseid-fööniga-kuivatada”. Ma kahtlen, kas ma enam juukseid kunagi oluliselt pikemaks kasvatan (häh, keda ma petan, miski hetk saab mul kõrini ja raudselt hakkan jälle kasvatama :P).

On laupäev ja tööpäev on kaks tundi tavalisest lühem ja nädalasisestest vaiksem, nii et ma saan rahus teise poole hiiglaslikust riiulist ka ära koristada.

Tore on.

Aga miks ma üldse seda postitust kirjutama tulin – lugedes hommikusöögi kõrvale oma viimase paari kuu ainsat lektüüri – Daki blogi (demit, sa kirjutad liiga palju, ma ei jõuagi kunagi algusesse… Või siis lõppu? 😀 Aga kui endal elu pole, on jube hea kellegi teise omale kaasa elada), leidsin jälle ühe tema mõtteavalduse, mis minu vaadetega nii perfektselt kokku sobib. Homoseksuaalsusest sedapuhku. Loe siit.

Scroll to Top