igapäevaelu

Tänase imekauni päeva esimene sissekanne on inspireeritud järgmistest faktidest:

• Murakas kolib täna välja
• T-marketis olid eile nii pikad kassasabad, et poes jäi käimata

Seega. Kui ma täna õhtul koju lähen, valitseb seal tühjus. Pole Murakat, pole tema asju, pole telekat. Siiani pole ka kedagi, kes tahaks Muraka asemele kolida.

Ja veelgi suurem tühjus valitseb köögikappides. Mul on jahu, mannat, riisi ja neljaviljahelbeid, kohvi, veidike suhkrut ja mett, kaks präänikut, kaks saiakontsu, kaks muna (toorest), kolmandik pakki võid, kolmandik purki maasikamoosi, kolmandik pudel Ti amot, kolmandik pudel merlot’d, pool pakki keefiri (mida ma ei joo – Pips ostis pühapäeval), pool pudelit mingit mullivett (vt märkust keefiri kohta), peaaegu liiter majoneesi ja peaaegu tühi ketšupipudel. Ahjaa, mingeid räime rollmopse marinaadis vist ka kuskil kolm tükki.

Piima pole. Isegi makarone pole.

Põhimõtteliselt võiks keegi mulle täna õhtul (söögiga) külla tulla. Põhimõtteliselt võiks ta tulla ka oma asjadega ja minu juurde elama kolida (veel tervitatavam).

Põhimõtteliselt võin ma süüa ise ka osta, aga külla võiks ikkagi tulla (veinipudeliga) ja minu juurde kolida võiks keegi kohe definitely.

Ma suudaks paar nädalat üksi üüri maksta, aga see oleks lihtsalt raha tuulde loopimine.

Miks keegi minuga koos elada ei taha???

(Äkki sellepärast, et ma pole viitsinud eriti otsida. Hmm, indeed, that might be the case. Ma pean ikka EKA foorumisse kirjutama…)

Seoses Muraka väljakolimisega otsustasin välja vahetada meie interneti teenusepakkuja või vähemalt paketi, sest praegu maksame 300 krooni 1 Mbps alla/256 Kbps üles ühenduse + lauatelefoni + sati eest, millest kahte viimast ma absoluutselt ei kasuta ja kui ma midagi tõmban, siis netis praktiliselt olla ei saa, sest see uimerdab meeletult.

Tahtsin  normaalset teenust ja teenusepakkujat, eks. Aga kõigi Tallinna internetiühenduste pakkujate kohta võib mu arust öelda vaid: üks hullem kui teine.

Lootsin saada 190.- eest majaneti 3 Mbps ühenduse, mida reklaamib kleeps meie trepikojas. Sel numbril helistades teatati mulle aga, et “no me aasta tagasi panime selle reklaami, aga tahtjaid oli nii vähe, et ei läinud läbi.” No mida fakki, tõmmake siis oma reklaam ka maha, see on täiesti üheselt mõistetav ja eksiteele viiv.

Elion oli mõttetult aeglane ja kallis, STV kodulehekülg oli esiteks segane ja teiseks nii kohmakas eesti keeles, et kohe ei kutsunud edasi uurima, Starmanilt oleks olnud võimalik saada 300.- eest 2 Mbps/256 Kbps ühendus, aga lõpuks otsustasin ikkagi Elisa kasuks, sest no kurat, maksan 50.- peale, aga ühendus on 5 Mbps/1 Mbps.

Veidi murelikuks teeb see, et nad pole oma teenusega just eriti kaua turul olnud ja see ei pruugi veel korralikult sisse töötatud olla (ma tõesti ei viitsi tegeleda mingite jamadega, kus nett pidevalt kaob ja ma pean tunde mobiil kõrva külge kleebituna klienditeeninduse ootejärjekorras rippuma ja Elisa tunnusmeloodiat kuulama), aga ütleme nii, et tundus kõigist võrdlemisi kahtlastest variantidest kõige normaalsem valik olevat. Kiire ühendus ja eestikeelne teenindus vähemalt.

Teleyhe kliendistaatus tuli kasuks, sain vist järjekorras ettepoole, igatahes 6. detsembril tuleb onu kaablit vedama ja siis on mul äge kiire internet. Oi, kuidas ma igasuguseid asju tõmbama hakkan 😛

PS. Lubasin endale pühalikult, et ei võta oma blogis enam kunagi sõna kahel liiga äraleierdatud teemal. Nii äraleierdatud, et ma ei ütle neid enam välja ka. Jõle hea lubadus mu arust.

PPS. Mul on nädala pärast uut korterikaaslast vaja ja ei paista, et keegi kuskilt tulemas oleks. Oh, viitsiks ma selle pärast siis muretsedagi! Süüdimatu olen, vaat mis.

Aga siiski! Kas sa tõesti ei tea kedagi, kes minuga kokku kolida tahaks? Eriti võttes arvesse fakti, kui kiire internet meil olema saab 😉