igapäevaelu

Otsin elukaaslast

/ igapäevaelu, töö / 2 Comments

Kuna Murakamari lendab jõulukuul taas Ameerikamaale ja Kaidi ei ole vist siiski päälinna poole tulemas, siis…

Detsembrist alates pakkuda välja üks tuba ägedast kahetoalisest korterist Mustamäel Siili peatuse kandis. Korter on ilus, remonditud, kõik eluks vajalik (dušš, pesumasin, telekas jms) ja muud luksused (wifi ruuter, põrandaküte vannitoas) on olemas.

Üks tuba on läbikäidav ja seal elan ma ise. Sest mulle meeldib nii. Teine tuba on täitsa eraldi ja uksega. Selle saad endale. Murakas lubas oma madratsi lahkelt sisse jätta, riidekapid on ka olemas.

Minupoolsed nõudmised on sellised:

  • sa maksad korralikult üüri (ma tõesti ei viitsi üüriraha saamiseks pidevalt peale käia ja süüdimatute tüüpidega jamada)
  • sa ei suitseta (see ei loe, mis me Murakaga köögiakna peal teeme, kui purjus oleme, ma ei viitsiks elada koos tüübiga, kes on suitsust sõltuvuses, sest sellega kaasneks paratamatult piisavalt haisu ja seda ma ei seedi)
  • sa ei ole maailma kõige lohakam inimene (no okei, mina olen tegelt päris korrafriik, aga kui ma palju tööl käin, siis ma ka ei viitsi koristada ja elan rahumeeli täieliku läbu sees, ühesõnaga sa võiks ka midagi taolist olla :D)
  • sa oled ÄGE! (sest ma absoluutselt ei kavatsegi jagada korterit mitteägeda inimesega)

Omalt poolt pakun omaenese särava isiksuse võrratu seltskonna, võimaluse õhtuti peeti juua ja muid lollusi teha ning sellises seisus Tallinna korteri kohta väga soodsa üürinumbri.

Oled huvitatud või tead kedagi, kes võiks olla? Sa tead, kes ma olen ja sul on mu kontakt. Või kui pole, siis sa tead, kust seda saada.

—

Muide, Elo läkski ära. Nii kaua, kuni meile uut topist ei saadeta, oleme Lepaga kahekesi. Nii kaua, kuni seis ei muutu, olen tööl kõik päevad nädalas v.a. pühapäevad. Raha tuleb – hea. Aega pole – halb.

Aga õhtuti olen alati valmis igasugusteks aktsioonideks! Magada jõuab kunagi hiljem ka 😉

Happy happy joy joy

/ igapäevaelu, lepp, rõõm, seltsielu / 4 Comments

Tegelikult pole sellel pealkirjal mingit sügavamat põhjust. Ma lihtsalt tulin just õuest 🙂 NII ILUS oli! Lumi oli maas ja päike paistis. Ja inimesi oli laupäevahommikule omaselt vähe. Oleks tahtnud hoopis metsa jalutama minna tööle tulemise asemel… Igatahes sain sellest paarist minutist väljas positiivse laengu terveks päevaks.

—

Liimisin kolmapäeval lõpuks selle sahtli kinni, mille esikülg juba mitu nädalat pidevalt küljest ära kukkus. Mitte et seda poleks võinud kohe teha, ega ju 🙂 Oli vaja ära oodata Kanters ja talle häda kurta, et ta saaks öelda: minge ostke PVA-d ja liimige see kuradi sahtel lihtsalt kinni.

Igatahes, sellega seoses on kahe sahtli sisu kuhjatud laua ja toolide peale. Päris kole.

Ma mõtlesin juba neljapäeval selle segaduse ära koristada, aga jõudsin tol õhtul ootamatult alles veidi enne keskööd koju.

Siis mõtlesin eile pärast tööd korralikult otse koju minna ja selle segaduse ära koristada, aga kuidagi läks jälle nii, et jõudsin koju alles peale ühtteist ja olin pealegi väga purjus. Võite kolm korda arvata, kas need asjad kuhjuvad siiani laua peal või mitte 😛

Eile oli igatahes Lepp on kõiges süüdi. Ta nimelt teatas, et ei taha üksi juua ja mina pean seega temaga jooma hakkama.

Ehk siis…

Ma jõin üle pika aja Varblasel (ok, vanal Varblasel, seal ma pole tegelikult rangelt võttes varem joonudki, sest alati on mingid idioodid ees olnud).
Ma jõin üle pika aja koos Lepaga.
Ma jõin üle pika aja Seitset.
Ma tegin üle pika aja (Lepa vastikut kanget punast) suitsu.

Ja Lepp üritas mulle muuhulgas seletada, miks kõik läks nii, nagu läks (teate küll, see oli see, mida ta on lubanud juba kuu aega teha, kui mitte rohkem).

Tegelikult ma eriti targemaks ei saanud. Mõned faktid ainult, mis on iseenesest kasulikud, aga mitte kuigivõrd seletavad. Muus osas olen sama tark (loe: loll) edasi.

Või võib-olla on asi hoopis selles, et mul on hetkel juba suhteliselt ükskõik. Läks kuis läks, mis siis ikka.

Aga tegelikult oli hästi tore üle pika aja välitingimustes juua. Ma tegin endaga mõneks ajaks soojade riiete suhtes rahu, kuna leidsin, et suur soe punane sall ja müts, kui seda veidi teistmoodi kanda, näevad piisavalt okeid välja, et ma iga kord peeglisse vaadates ei karjuks. seega oli mul SOE. Mingi ajani. Sest lõpuks külmusid sõrmed ja varbad paratamatult ikkagi ära (ühesõnaga oleks vaja villaseid sokke ja soojemaid kindaid). Aga Lepal olid sügavad taskud, kuhu mahub ära terve õllepudel ja kus oli sama hea ka käsi soojendada.

Koduteel tekkis geniaalne mõte veel alkoholi osta, seega läksin Linnu tee Rimisse. Kassasabade pikkus oli šokeeriv. Õnneks olin ma nii purjus, et mul oli täiesti ükskõik – kuulasin NINi ja ei lasknud ennast millestki häirida. Tagantjärele tundus küll, et veetsin seal kõige pikemad 18 minutit oma noorest elust.

Ja lõpuks juhtus nii, et mina üldse rohkem ei joonudki. Murakas jõi. Mina hoopis sõin. Ja sõin. Ja sõin. Alkohol teeb kuradi näljaseks.

Igatahes! Ma kougin kuskilt varasemast sissekandest välja lubaduse, et täna lähen peale tööd otse koju ja olen korralik. Homme on nimelt taas Tartus koolitus ja ma pean sellepärast jube vara tõusma, pealegi tuleb need asjad ükskord sahtlisse tagasi panna ja on muidki vajalikke asju, mille tegemist ei saa igavesti edasi lükata.

PS. Kas keegi teab midagi valgusfooride hingeelust? Me arutasime Murakaga teel bussipeatusesse, kas valgusfooril on pirnid või mingi muu värvilise valguse allikas ning mis need põlema paneb – kas patareid või elekter… Vat sellised toredad mõtted ilusal laupäeva hommikul.

Ennast kiitmast ma ei väsi

/ igapäevaelu, pikad pandavad poisid, rõõm, töö / Leave a Comment

…ma nimelt arvan, et olen täna ilgelt tubli olnud.

Kõigepealt. Ma tõusin oma vabal päeval (pool)vabatahtlikult enne kella kümmet üles.

Siis. Te ju teate mis ilm praegu väljas on – vastik tuul ja lörts. Aga ma käisin väljas. Käisin palju. Käisin noortekabinetis (ja sain pilliretsepti), käisin Oriflame’is (ja sain järgmise perioodi kataloogi), käisin Eagle Visionis (ja sain uued läätsed) ning lõpuks käisin Maximas (ja sain tünga).

Tünga sain seal tegelikult eile – nagu just avastasin, olid nad makaronid, mis ma ostsin, kaks korda läbi löönud. Mitte et 4.50 oleks eriline kaotus, aga just nüüd, kui mul eriti vähe raha on… Urr.

Siis tulin koju ja avastasin, et mul pole võtmeid. ÕNNEKS oli Murakas veel kodus. Oleks ma viis minutit hiljem jõudnud, külmetaks vist praegugi kuskil.

Võtmed, nagu välja tuleb, on ilusa poisi taskus. Ma hakkan juba kahtlustama, et ta unustas need sinna sihilikult 😀 (tegelikult ei kahtlusta, aga see lihtsalt kõlab hästi :P)

Ah, ja siis ma pesin kaks masinatäit pesu ka veel, nii et mul on nüüd palju puhtaid riideid.

Ja ma kavatsen täna isegi tavalisest natuke rohkem kokata (loe: makaronide asemel tatart või riisi keeta, selle sisse viinerit praadida ja kurgisalatit teha).

Muide, mul on see kuu täiesti mõttetu graafik – kaks vaba päeva järjest on ainult kolmel korral ja muidu kuus üksikut auku. Ehk siis: 1, 5, 7, 11-12, 16-17, 19-20, 24, 26 ja 30.

Ja 5. on Tartus koolitus, terve päev läheb selle nahka. Ja 20. lähen Pärnusse. Ehk siis polegi eriti aega puhata ja mängida 🙁

PS. Ma andsin endale pühaliku lubaduse, et ma ei tarbi palgapäevani tilkagi (enda raha eest ostetud) alkoholi.

PPS. Murakas ei tea ka liblikatest midagi (Maris ütles juba öösel, et temal sellega pistmist pole). No tõesti! KUST need tulid?

EDIT: Maris avastas, et liblikad pärinevad tema juuksekummi küljest. Müsteerium on lahendatud 😉

Vesi lirtsub varvaste vahel

/ edevuse laat, igapäevaelu, virin/urin / 4 Comments

Mingis universumis tundus sellise ilmaga vabatahtlikult välja minek hea ideena. Ma mõtlesin ümber umbes samal hetkel, kui uksest välja ja esimesse porilompi astusin 😛

Käisin Pipsiga Montonis talle mantlit ostmas. Tõdesin kolme asja:

  1. Seal müüakse ägedaid musti kaabusid, aga ma pole kindel, et see mu uue juuksepikkusega enam sobib
  2. Seal müüakse ägedat musta-valgetriibulist pesu, aga ma põhimõtteliselt ei maksa ühe pesukomplekti eest 500 krooni, isegi kui mul see raha oleks (Aga kas te teate, kui harva ma üldse näen kuskil pesu, mis mulle actually meeldib? Ma ei mäletagi viimast korda…)
  3. Ma näen oma musta talvemantliga tõeliselt kole välja (tõdemus pärast viit minutit suurte peeglitega ühes ruumis viibimist). Ma ei saa aru, mis ajendil ma selle kunagi ostsin. Must villane mantel ei kõla ju üldsegi halvasti, aga see lõige. Võeh.

Tagasi tulles tuli mul lõpuks pähe astuda läbi Kalevi kommipoest, mis asub praktiliselt mu töökoha kõrval. Ma ei saa aru, miks ma pidin mitu korda läbi kappama Kaupsi, Rimi ja Prisma, kui selline pood on nii lähedal. Muide, see šokolaad pole üldse nii hea! Täitsa okei, aga ootasin enamat.

Aga üldiselt jõudsin ma taaskord valusale tõdemusele, et mul on vaja uusi saapaid ja uut mantlit ning et tõenäoliselt tuleb need mõlemad kalli raha eest teha lasta. Saabastega on vast lihtsam, midagi taolist oleks täitsa äge.

Aga kes õmbleks mulle mantli? Ma olen loobunud mõttest, et Eesti kaubandusvõrk võiks midagi piisavalt sooja JA ilusat JA minu praeguse stiiliga sobivat pakkuda…

Ja mis kõige olulisem küsimus, kes seda kõike finantseerib?

Ilusad unistused vähemalt… Ahjaa, mütsi on ju ka endiselt vaja.

PS. Mul on ikkagi maailma kõige ägedam ema. Ta käis täna siin ja ostis mulle süüa. Ja lipsu tegi ka korda 😀

Inventuur

/ igapäevaelu, töö, virin/urin / Leave a Comment

Pöial on kaheteisttunnisest skänneri nupu pressimisest valus, kael kange, selg valutab, juhe on täiesti koos ja ma kardan, et näen öösel õudusunenägusid CD-dest, mida lugema pidin.

See skännerisüsteem on tegelikult parem küll, kiirem ja asjalikum. Nüüd on palju rohkem selline tunne, et KÕIK sai üle loetud ja õigesti ka. Aga inventuur on ikkagi pornograafia kuubis, eriti kui on nii vähe töötajaid nagu meil, üks neist on haiguslehel ja teine otsustab lihtsalt alles poolest päevast välja ilmuda.

Väljas on nii külm, et ma pidin selga panema oma musta talvemantli, mis ei sobi absoluutselt mu stiiliga ja ma tunnen ennast selles täiesti koledana. Müts on kadunud. uue mantli jaoks pole raha, isegi uue mütsi jaoks ei ole. Pealegi pole ma kindel, mis müts nii lühikese soenguga üldse sobiks.

Ja kuna mul tekkis taaskord isu selle müstilise Kalevi šokolaadi järele küpsise ja ploomiga, mida juba pikemat aega igal pool reklaamitakse, aga mina siiani kuskilt leidnud pole, ning Elo väitis, et ta olevat seda actually Kaubamaja toidumaailmast ostnud, sõitsin spetsiaalselt selle jaoks kesklinna. Võite kolm korda arvata, KAS ma sain oma šokolaadi. Küsisin igaks juhuks isegi ühe tädikese käest, kes aitas mul lugeda silte, mis ma ise juba kolm korda põhjalikult üle vaadanud olin, ning ei paistnud asjast üleüldse rohkem teadvat. Läksin läbi ka Linnu tee Rimist idiootses lootuses, et ehk sinna on tulnud, aga kus sa sellega. Läksin oma meeleheites isegi nii kaugele, et lasin Murakal ja Kantersil Prismast läbi minna ja ka SEAL polnud.

Ühesõnaga raiskasin asjatult enda ja teiste aega ning külmetasin väljas, selle asemel, et töölt otse sooja koju sõita. Olin liiga tige, et selle asemel mingit muud šokolaadi osta, nii et täielik tühikäik. Muide, pange tähele, lõpuks avastan ma selle õnnetu šokolaadi oma närusest kodupoest T-marketist, kust mul seni pole kordagi meeles olnud vaadata, sest mul on konseptsioon, et sellises peamiselt Läti-Leedu kaupa müüvas odavpoes pole nagunii midagi normaalset (ehk ma peaks oma kontseptsioonid ümber mõtlema, seal oli ju Ti amo!).

Nutt ja hala.

Sellistel kordadel tahaks nii kangesti, et oleks keegi, kelle juurde koju tulla – keegi, kes mind ootaks, teeks kuuma kakaod, masseeriks õlgu, kuulaks mu kurtmist, hoiaks kaisus ja teeks pai.

Oeh.

Scroll to Top