igapäevaelu

Lasnamägi – kodune koht

/ igapäevaelu, rõõm / Leave a Comment

Lippasin poodi, et hakkliha osta. Korjasin lifti põrandalt üles tühja suitsupaki ja viskasin selle prügikasti.

Küsisin T-marketi müüjalt 250g hakkliha. Tema arusaamine minu soovist oli esmalt pool kilo, siis 200g, siis 50g. Lõpuks sain siiski 258. Mul on tõesti tunne, et T-marketi personalipoliitikas on olemas punkt, mis KEELAB võtmast tööle ühtki eesti keelt oskavat inimest.

Millegi magusa otsinguil komistasin juustupulkade otsa. Magus jäigi ostmata. Peale kümmet on T-marketis täitsa inimlik käia. Inimtühi, ühesõnaga.

Teel koju avastasin, et Vikerlase keskuse koogipoe nimi on Magusa-onu. Pole seda kunagi varem tähele pannud, koomiline. See on muidu selline tore pood, kus kõik koogid on venelaslikult toiduvärvidega nii ebaloomulikuks tehtud, et ostma ei kutsu miski. Siiski-siiski leiab sealt ühe pärli OÜ Eddikonti (hea nimi) sefiiritordi näol, mis on tõesti hea. Nii et siis Magusa-onu. Võib-olla ka Magusaonu või Magusa onu, detailid jäid kahe silma vahele.

Üleüldse oli selline nostalgiline tunne. Kõik oli suht inimtühi. Juba ammu ei teki siin tunnet, et kedagi kardaks vms. Kõigega vist harjub. Ja kus veel oleks kodu läheduses viis suurt toidupoodi, millest vähemalt kaks (kui mitte kolm) on lahti kella 23ni. Millest kaks asub paari minuti kõndimise kaugusel, kolmas kümne minuti kõndmise kaugusel, neljas ühe bussipeatuse kaugusel, viies… No paar peatust vist. Säästukas, T-market, Rimi, Selver ja Maksimarket.

Peatuse kaugusel on korralik kaubanduskeskus, suht lähedal on ka Ülemiste. Perearstikeskus on käe-jala juures, McDonalds ja Hesburger mõlemad esindatud. Hiina toitu saab Ülemistest. Kesklinna sõidab bussiga 10-15 minutit.

Mida hing veel ihata võiks?

Ok, randa. Aga normaalset randa Tallinnas polegi. Selleks on Pärnu.

Rahu ja vaikust ja loodust. Kunagi ehk saab ka seda, aga praeguseks… On Lasnamägi üks päris mõnus koht. Ja, oh õudust, kodune koht. Ma vist hakkan segi minema.

Tegelikult peaksin ma heietama lõpetamistest ja Lätist ja Haapsalust, aga ausõna, täna ei viitsi. Ma luban, et selle nädala jooksul…

Bussijaama kutsu

/ igapäevaelu / Leave a Comment

Tavaliselt ostan ma pileti bussijuhi käest ja bussijaama hoonesse pole mul üldse asja. Täna hommikul käisin aga Kaidit õnnitlemas ja A viskas mind enne eksamit bussikasse ära, mistõttu mul jäi 20 minutit vaba aega. Kassast piletit ostes märkasin väikest armsat beeži karvaga koera, kes pinkide vahel lesis. Ta tõusis ja jalutas kuskile. Istusin sinnasamasse, panin läpakakoti kõrvalpingile… Ja koer tuli peaaegu kohe tagasi – ta tuli minu juurde ja pani oma esikäpad samale pingile, kus oli mu kott. Vaatas mulle otsa, võttis hoogu, hüppas pingile ning keris ennast mu koti vastu magama.

Ma ei saanud vastu panna, pidin teda silitama ja kõrva tagant sügama. Ta oli sõbralik, lasi seda teha. Nägi küllaltki korralik välja, samas kaelarihma polnud… Ja ta värises. Tõenäoliselt oli tegemist siiski kodutu koeraga.

Ma ei saa sinna midagi teha, kodutud loomad on mulle alati hinge läinud – palju rohkem, kui kodutud lapsed. Kas ma olen sellepärast paha? Lastel on vähemalt suu peas ja inimmõistus, et abi paluda. Aga loomad on nii abitud…

Lugesin just hiljuti Õhtulehe artiklit loomade varjupaiga kohta ning tragist Soome neiust, kes sealseid koeri soomlastel päästa aitab. Kommentaarides oli  küllaga mürgiseid oletusi, et ju see on ikka puhas äri ning ta saab kõva kasumit, muidu ta sellega tegeleda ei viitsiks – aga positiivseid kommentaare oli õnneks siiski rohkem 🙂 Võib-olla olen naiivne ja arvan kõigist inimestest liiga hästi, aga ma tõesti usun, et see neiu on täpselt selline, nagu seal artiklis kirjeldatud ning ta on päästnud palju õnnetuid koeri – ma TAHAN seda uskuda!!!

Kui ma üldse kunagi kellegi heaks midagi annetaks, siis oleks need kahtlemata kodutud loomad. Ma loodan siiralt, et mul õnnestub seda ka teha. Olen vist väiksest peale unistanud sellest, et olen kunagi rikas ja annetan loomade varjupaigale raha 🙂

Lugesin ajalehest ka seda, et varjupaigas saab vabatahtlikuks käia. Peaks minema, ausalt.

Aga see kuldse karvaga kutsu seal bussijaamas – esimest korda elus tekkis mul tunne, et ma tahaksin kodutu koera koju viia. Endale võtta ja üles kasvatada. Tundus, et ta tuleks minuga hea meelega… Aga olles teel Tartusse, ühikasse, ei tule sellised mõtted kõne alla. Ei tuleks ka Tallinnas – 7. korruse 1-toalises korteris pole koeral mingit elu.

Aga kui meil oleks olnud vähegi suurem elamine… Ausalt, ma ei tea, mis ma teinud oleksin. Vist tõesti koju viinud – ehkki A oleks mu muidugi naha ja karvadega nahka pannud.

Võib-olla ma teen suurt kära eimillestki, võib-olla on sellel koeral kodu olemas. Aga miks peaks ta siis ilma rihmata bussijaama ootesaalis olema?

Ja ta valis minu välja 🙂 Soovin, et oleksin saanud teda aidata. Loodan, et tal läheb siiski hästi…

Ratastel

/ igapäevaelu, rõõm / Leave a Comment

A ostis üleeile oma esimese auto – sinise Volkswagen Golf 2. Ja mis mulle selle juures eriti meeldib – nelja, mitte kahe uksega. Mis siis, et minul ei tule ilmselt pea kunagi taga istuda – kahe ukse puhul oleksin olnud mina see, kes enda istme tagant kogu aeg inimesi sisse laskma peab.

Ühesõnaga – auto 😀 Ma pean tunnistama, et mulle pole see vist veel väga kohale jõudnud. Aga hea tunne on küll, ütlemata hea.

Ja sellisest asjast tekib kuradi kiiresti sõltuvus. Juba paari päevaga lähed nii kohutavalt mugavaks…

Varem pidime Citymarketist koju tulles sõitma kõigepealt ühe peatuse edasi, et siis üks peatus tagasi sõita – Lasnamäe Centrumi juures on bussipeatus nimelt ainult ühel pool teed. Ja kui  on veel rasked kotid ja s*tt ilm… Oota siis seal tuule käes seda bussi ja kiru. Oh kui mõnus oli täna poes käia ja autoaknast tuisku vaadata.

A sõbra juurde saunaõhtule minemiseks oleksime pidanud mitut erinevat ühistranspordi-vahendit kasutama (mis jällegi tähendab vahepealset ootamist ja külmetamist) ning kokku vist umbes tund aega loksuma. Autoga sai külmetamata ja poole tunniga.

Käisime eile A-le jopet otsimas (pidevalt autoga sõites on mantel ju ebamugav, kipub kortsuma) – kui meil poleks olnud autot, oleksime ainult Ülemistes käigust ära väsinud, nüüd aga käisime paari tunniga nii Ülemistes kui Kristiines ja väsimust polnud ollagi. Ülišefi jope leidsime kah.

Kuna Kaidi põletas eile oma jopevarruka ära, polnud tal täna midagi õue selga panna. Kui me poleks nende juurest läbi sõitnud ja neid peale korjanud, siis poleks nad saanud kinno tulla…

Oeh – ja seda kõike vaid kolme päevaga! Tõsi ta on, inimene muutub kiiresti mugavaks. Aga pole midagi öelda – auto ruulib!

In memoriam: Edelaraudtee

/ igapäevaelu, reisimine / Leave a Comment

Kui me 2003 kevadel A-ga Raplas tema juhilubade järel käisime, siis sõitsin ma üle kümne aasta rongiga – aga see oli elektrirong ja koht oli lähedal. Ja noh, A õel käisime ka kogu aeg rongiga külas, jällegi siis elektrirongiga. Pikemateks sõitudeks polnud mul aga kunagi pähegi tulnud rongi kasutada, kuna need on ju nii aeglased ja mõttetud. Seda senimaani, kui Hansapank andis sel sügisel kõigile õppelaenu võtjatele 10 tasuta sõitu Edelaraudteel. Mis tasuta saadud, tuleb ju ometi ära kasutada 😉

Uurisin siis Tartu ja Tallinna vahelise rongiliikluse kohta ning sain teada, et kiirrongid pidavat ühed ütlemata lahedad asjad olema – sõidavad sama kiiresti kui bussid, aga ruumi on tunduvalt rohkem.

See, kuidas ma esimest korda rongi peale läksin, oli ikka päris naljakas. Uurisin netist kaardi pealt, kustkaudu üldse jaama saab ja leidsin selle ka kenasti üles. Siis hakkasin mõtisklema, millise perrooni pealt rong minna võiks, õigemini milline neist perroonidest esimene on. Vaatasin kahtlustava näoga Elva rongi, mõtlesin, kas peaks ehk sellele minema… Ei läinud. Kui Tallinna rong ette sõitis, siis ei teadnud ma, kummale poole istuda, et näoga sõidusuunas olla, sest ei teadnud, kuhu poole rong sõidab. Istusin loomulikult valesti.

Aga istmed olid rongis tõesti ülimõnusad, paremad kui bussis. Ja ruumi oli ka palju rohkem, nagu räägiti.

Niisiis sai minust paadunud rongifänn – kiire, odav ja mugav. Asja juures oli ainult üks aga – JAAM asus nõmeda koha peal. Kui ühikast bussijaama läheb umbes viis minutit, siis rongijaama 20. Kui rasked kotid ka kaasas, nagu mul enamasti, pole see just eriti mugav. Tallinnas saab ka bussijaamast kiiremini koju kui Balti jaamast.

Nojah, pluss veel see, et rong käib 2x päevas, bussid iga poole tunni tagant.

Aga kui tasuta saab, siis võib ju käia viie asemel 20 minutit ja seada ennast rongi aegade järgi.

Kõige toredam oli see, et sain oma kümne tasuta sõiduga 12 korda sõita. Üks kord polnud piletimüüjal augurauda kaasas ja ta lubas hiljem tagasi tulla. Ei tulnud ja mina teda ka otsima ei läinud. Nii jäigi sõit alles.

Ja teine kord, kui ma oma kõige viimase tasuta sõiduga kaarti näitasin, ütles tädi: “Ainult üks kord ongi jäänud? Noh, teeme ühe korra veel.” Andis pileti tagasi ja auku ei teinud. Ma olin ikka tõsiselt üllatunud sellest, meeldivalt muidugi.

Kõik need tädid on üldse alati nii viisakad ja sõbralikud seal, et lausa lust sõita. Nende 12 korra jooksul ei näinud ma vist kordagi nende näol mossis ilmet.

Aga täna sõitsin ma oma viimase sõidu ära ja… See tähendab, et Edelaraudtee ja minu vahel on nüüdseks kõik läbi. Sest ainuüksi mugavate istmete ja rohkema ruumi pärast ma küll 20 minutit kõmpida ja päeva ainsat rongi oodata ei viitsi (teine läheb päris ebanormaalsel ajal). Hinnad läksid ka selle aasta alguses kallimaks, nii et bussipiletitega pole enam erilist vahet.

Selline lugu siis. Oli tore, Edelaraudtee. Kes teab, ehk kohtume veel kunagi. Seniks aga soojendan üles oma vahepeal maha jahtunud suhte Sebega.

Eurovisioon ja muidu elu

/ igapäevaelu, TV/sarjad, virin/urin / Leave a Comment

Mh, ma pean tunnistama, et minu arust olid selle aasta Eurovisiooni laulud jamad. Valdavas enamuses tädikesed, kes tammuvad laval ja laulavad armastusest. Boring!

Ok, mõned jäid siiski silma. Isiklik lemmik on kahtlemata Cardinals – nad meenutavad mulle ERAt ja ERA ruulib. Pealegi oli neil seda liikumist-show‘d, mis Eurovisioonile nii hädavajalik. Show poolest jäid meelde veel kolm laulu – üks neist oli viimane (need neli diskopeput), teiste kahe nimesid ei mäleta, aga ühes oli veidike idamaist hõngu ja satsides laulja-taustatantsijad, teise taustaks ülkonnas kutid, kes robotit teha üritasid. Aga pean tunnistama, et viimati mainitud laul ise oli minu arust nii nüri kui veel vähegi olla andis.

Niisiis hoian mina pöialt Cardinalsile.

Tänane päev on üldse mõttekas olnud – magasin üheni ja olin terve päeva netis või lugesin. Nüriks muutub, krt. Nii ootasin seda vabadust ja nüüd… Miks on nii, et kui on kiire, unistad ainult kohustustevabast nädalast ning asjadest, mida siis teha võiks, aga kui see nädal lõpuks käes, siis ei viitsi enam midagi teha ja kõik tundub igav?

Nojah, küllap ma mõtlen siiski midagi tarka välja lugemisele-netile lisaks. Homme. Näiteks telekat võiks vaadata. IRW.

Scroll to Top