…aitab väga hästi masenduse vastu. Kui oled teinud midagi eriti nõmedat ja tahaks endale selle eest jalaga anda, siis pärast veidikest Nine Inch Nailsi kuulamist tahad sa juba kõigile jalaga anda.
Tervendav, indeed.
Ja kui sinna otsa juhtuvad veel kaks nii kiiret tundi tööl, et pole aega silmagi pilgutada – see toob isegi naeratuse näole. Näis, kauaks see sinna jääb…
Ma olen olnud EMT klient 16. sünnipäevast saadik – viis ja pool aastat. Mitte kordagi ei tulnud isegi pähe operaatorit vahetada, olin nii suur fänn. Tele2 tekitas minus külmavärinaid ja Elisa tundus lihtsalt mõttetu. Mina eelistasin kvaliteeti, tahtsin parimat! Ok, mulle lihtsalt MEELDIS EMT, kõigi oma lepatriinudega ja…
Veel selle aasta algul, kui numbriliikumine võimalikuks sai, olin kindel, et MINA ei liigu küll kuskile. Milleks? Tänu lühivalikule olid mu arved nagunii enamasti tühise 200 kr ringis, üle 300 ei läinud pea kunagi.
AGA…
September oli lõppemas, tudengipakett läbi saamas. Vaikimisi tagasi tulev Delta pakett oleks nüüd nagunii olnud üks (isegi EMT) kallemaid. Niisiis hakkasin uurima, kaaluma, arvutama, mis pakett kõige soodsam tuleks. Kui olin enne mõelnud, et võtan Era, siis nüüd avastasin Priima, mis oli veel soodsam. Miinimumarve 200, kõneminut 1.99, lühivalik endiselt… Ja siis hakkasin mõtlema, et milleks peaksin ma maksma nii palju, kui võiks hakkama saada poole vähemaga. Tele2 oli ja on minu jaoks endiselt välistatud, aga… Teleyks 😀
Miks peaks ma maksma 1.99 minutis, miinimumarvet 200 ja igakuise kõnede eristuse eest (mu nõrkus, noh, saate aru, statistika :D) eest 9.99, kui ma võin maksta 88 senti, 100 kr ja üldse mitte midagi?
Muidugi kaalusin ka Diili, aga 99 senti on siiski kallim kui 88 ning nende 10-sekundilise täpsusega kõneaja arvestamine ei meeldinud mulle kohe üldse mitte. Täna helistas mulle väga kena ja viisakas tädi EMT-st, et uurida numbri liigutamise põhjuseid ning tema väitel hakkab selline arvestus kehtima alles pärast miinimumarve ületamist. Tsitaat Diili kodukalt:
Helistamisel arvestatakse kõne kestvust 10 sekundi täpsusega.
Kes siin loll on?
Teleyhe SIM on juba käes. Paari päeva pärast on mul ilmselt uus operaator. Kardan natuke levi pärast väiksemates kohtades, aga lõppude lõpuks – ma ei sidunud ennast millegagi, võin iga kell jälle tagasi minna. Seniks aga – EMT, NÄGEMIST!
Lippasin poodi, et hakkliha osta. Korjasin lifti põrandalt üles tühja suitsupaki ja viskasin selle prügikasti.
Küsisin T-marketi müüjalt 250g hakkliha. Tema arusaamine minu soovist oli esmalt pool kilo, siis 200g, siis 50g. Lõpuks sain siiski 258. Mul on tõesti tunne, et T-marketi personalipoliitikas on olemas punkt, mis KEELAB võtmast tööle ühtki eesti keelt oskavat inimest.
Millegi magusa otsinguil komistasin juustupulkade otsa. Magus jäigi ostmata. Peale kümmet on T-marketis täitsa inimlik käia. Inimtühi, ühesõnaga.
Teel koju avastasin, et Vikerlase keskuse koogipoe nimi on Magusa-onu. Pole seda kunagi varem tähele pannud, koomiline. See on muidu selline tore pood, kus kõik koogid on venelaslikult toiduvärvidega nii ebaloomulikuks tehtud, et ostma ei kutsu miski. Siiski-siiski leiab sealt ühe pärli OÜ Eddikonti (hea nimi) sefiiritordi näol, mis on tõesti hea. Nii et siis Magusa-onu. Võib-olla ka Magusaonu või Magusa onu, detailid jäid kahe silma vahele.
Üleüldse oli selline nostalgiline tunne. Kõik oli suht inimtühi. Juba ammu ei teki siin tunnet, et kedagi kardaks vms. Kõigega vist harjub. Ja kus veel oleks kodu läheduses viis suurt toidupoodi, millest vähemalt kaks (kui mitte kolm) on lahti kella 23ni. Millest kaks asub paari minuti kõndimise kaugusel, kolmas kümne minuti kõndmise kaugusel, neljas ühe bussipeatuse kaugusel, viies… No paar peatust vist. Säästukas, T-market, Rimi, Selver ja Maksimarket.
Peatuse kaugusel on korralik kaubanduskeskus, suht lähedal on ka Ülemiste. Perearstikeskus on käe-jala juures, McDonalds ja Hesburger mõlemad esindatud. Hiina toitu saab Ülemistest. Kesklinna sõidab bussiga 10-15 minutit.
Mida hing veel ihata võiks?
Ok, randa. Aga normaalset randa Tallinnas polegi. Selleks on Pärnu.
Rahu ja vaikust ja loodust. Kunagi ehk saab ka seda, aga praeguseks… On Lasnamägi üks päris mõnus koht. Ja, oh õudust, kodune koht. Ma vist hakkan segi minema.
Tegelikult peaksin ma heietama lõpetamistest ja Lätist ja Haapsalust, aga ausõna, täna ei viitsi. Ma luban, et selle nädala jooksul…
Tavaliselt ostan ma pileti bussijuhi käest ja bussijaama hoonesse pole mul üldse asja. Täna hommikul käisin aga Kaidit õnnitlemas ja A viskas mind enne eksamit bussikasse ära, mistõttu mul jäi 20 minutit vaba aega. Kassast piletit ostes märkasin väikest armsat beeži karvaga koera, kes pinkide vahel lesis. Ta tõusis ja jalutas kuskile. Istusin sinnasamasse, panin läpakakoti kõrvalpingile… Ja koer tuli peaaegu kohe tagasi – ta tuli minu juurde ja pani oma esikäpad samale pingile, kus oli mu kott. Vaatas mulle otsa, võttis hoogu, hüppas pingile ning keris ennast mu koti vastu magama.
Ma ei saanud vastu panna, pidin teda silitama ja kõrva tagant sügama. Ta oli sõbralik, lasi seda teha. Nägi küllaltki korralik välja, samas kaelarihma polnud… Ja ta värises. Tõenäoliselt oli tegemist siiski kodutu koeraga.
Ma ei saa sinna midagi teha, kodutud loomad on mulle alati hinge läinud – palju rohkem, kui kodutud lapsed. Kas ma olen sellepärast paha? Lastel on vähemalt suu peas ja inimmõistus, et abi paluda. Aga loomad on nii abitud…
Lugesin just hiljuti Õhtulehe artiklit loomade varjupaiga kohta ning tragist Soome neiust, kes sealseid koeri soomlastel päästa aitab. Kommentaarides oli küllaga mürgiseid oletusi, et ju see on ikka puhas äri ning ta saab kõva kasumit, muidu ta sellega tegeleda ei viitsiks – aga positiivseid kommentaare oli õnneks siiski rohkem 🙂 Võib-olla olen naiivne ja arvan kõigist inimestest liiga hästi, aga ma tõesti usun, et see neiu on täpselt selline, nagu seal artiklis kirjeldatud ning ta on päästnud palju õnnetuid koeri – ma TAHAN seda uskuda!!!
Kui ma üldse kunagi kellegi heaks midagi annetaks, siis oleks need kahtlemata kodutud loomad. Ma loodan siiralt, et mul õnnestub seda ka teha. Olen vist väiksest peale unistanud sellest, et olen kunagi rikas ja annetan loomade varjupaigale raha 🙂
Lugesin ajalehest ka seda, et varjupaigas saab vabatahtlikuks käia. Peaks minema, ausalt.
Aga see kuldse karvaga kutsu seal bussijaamas – esimest korda elus tekkis mul tunne, et ma tahaksin kodutu koera koju viia. Endale võtta ja üles kasvatada. Tundus, et ta tuleks minuga hea meelega… Aga olles teel Tartusse, ühikasse, ei tule sellised mõtted kõne alla. Ei tuleks ka Tallinnas – 7. korruse 1-toalises korteris pole koeral mingit elu.
Aga kui meil oleks olnud vähegi suurem elamine… Ausalt, ma ei tea, mis ma teinud oleksin. Vist tõesti koju viinud – ehkki A oleks mu muidugi naha ja karvadega nahka pannud.
Võib-olla ma teen suurt kära eimillestki, võib-olla on sellel koeral kodu olemas. Aga miks peaks ta siis ilma rihmata bussijaama ootesaalis olema?
Ja ta valis minu välja 🙂 Soovin, et oleksin saanud teda aidata. Loodan, et tal läheb siiski hästi…
A ostis üleeile oma esimese auto – sinise Volkswagen Golf 2. Ja mis mulle selle juures eriti meeldib – nelja, mitte kahe uksega. Mis siis, et minul ei tule ilmselt pea kunagi taga istuda – kahe ukse puhul oleksin olnud mina see, kes enda istme tagant kogu aeg inimesi sisse laskma peab.
Ühesõnaga – auto 😀 Ma pean tunnistama, et mulle pole see vist veel väga kohale jõudnud. Aga hea tunne on küll, ütlemata hea.
Ja sellisest asjast tekib kuradi kiiresti sõltuvus. Juba paari päevaga lähed nii kohutavalt mugavaks…
Varem pidime Citymarketist koju tulles sõitma kõigepealt ühe peatuse edasi, et siis üks peatus tagasi sõita – Lasnamäe Centrumi juures on bussipeatus nimelt ainult ühel pool teed. Ja kui on veel rasked kotid ja s*tt ilm… Oota siis seal tuule käes seda bussi ja kiru. Oh kui mõnus oli täna poes käia ja autoaknast tuisku vaadata.
A sõbra juurde saunaõhtule minemiseks oleksime pidanud mitut erinevat ühistranspordi-vahendit kasutama (mis jällegi tähendab vahepealset ootamist ja külmetamist) ning kokku vist umbes tund aega loksuma. Autoga sai külmetamata ja poole tunniga.
Käisime eile A-le jopet otsimas (pidevalt autoga sõites on mantel ju ebamugav, kipub kortsuma) – kui meil poleks olnud autot, oleksime ainult Ülemistes käigust ära väsinud, nüüd aga käisime paari tunniga nii Ülemistes kui Kristiines ja väsimust polnud ollagi. Ülišefi jope leidsime kah.
Kuna Kaidi põletas eile oma jopevarruka ära, polnud tal täna midagi õue selga panna. Kui me poleks nende juurest läbi sõitnud ja neid peale korjanud, siis poleks nad saanud kinno tulla…
Oeh – ja seda kõike vaid kolme päevaga! Tõsi ta on, inimene muutub kiiresti mugavaks. Aga pole midagi öelda – auto ruulib!