igapäevaelu

Ma nüüd ei ütle, et me Abikaasaga üldse ei oleks tülitsenud. Ikka oleme, omajagu. Aga just täpselt sellepärast, et mingid osad suhtest enam ei toiminud ja mingid iseloomujooned käisid üksteise juures kõvasti närvidele. Samas ei ole me kumbki kunagi arvanud, et teine pool oleks nõme tropp. Mina armastan teda ikka kogu südamest, lihtsalt praeguseks nagu parimat sõpra. Tema, ma usun, mind ka. Tõsi, et on iseloomujooni, mida me üksteise  juures ei seedi, aga see ongi lihtsalt see, et MEIE omavahel ei sobi.

Nii et jah, tülitsetud on küll ka, samas oleme me ikkagi üldjoontes hästi läbi saanud, koos naernud ja naljatanud, rahulikult asju arutanud.

Eile jõudis asi nii kaugele, et Abikaasa kolis välja. Esialgu üürikasse – on küll ostmise plaan, aga see on suurem ja keerulisem otsus. Ühesõnaga mina ja kass jäime koju, laste põhikodu jääb ka siia. Mingit konkreetsemat jagamist praegu ei teegi, kohtuvad nii tihti, kuidas mõlemad pooled soovivad ja kõigile sobib. Rahalise ja juriidilise poole pealt on põhimõttelised kokkulepped olemas, aga ma ei kavatse neist enne blogis rääkida, kui oleme lõplikult otsustanud ja igasugused paberid allkirjastanud 😛

Igatahes, eile oli tõsiselt nii mõnus päev, et mõnusamat ei oskaks kohe tahtagi.

Poiss pidi minema trennikaaslastega jalkaturniirile, buss väljus hommikul kell kaheksa. Ma palusin Abikaasat, et tema hommikul Poisi ära saadaks, sest magasin praktiliselt terve laupäeva, õhtul hakkasin koristama ja öösel tegelesin programmeerimiskursusega… Ühesõnaga öösse venis see kõik ja teadsin, et olen nii vara hommikul väga väsinud.

Ärkasin aga ikkagi enne kaheksat (seitsmene äratus nädala sees on teinud oma töö), poolunes voodis kuulsin nende toimetamist – mõlemal oli hea tuju, nii mõnus oli kuulata.

Kui Abikaasa tagasi jõudis, ütles ta, et läheb vanaemale külla. Tema vanaema on alati olnud minu jaoks tema suguvõsa lemmikinimene (ühtlasi elab ta meile väga lähedal), nii et kiljusin: mina ka, mina ka. Ajasime siis Plika üles ja sõime mõnusasti vanaema juures hommikust.

Tagasi koju jõudes hakkasin mina koristama, Abikaasa pakkima. Pakkimise käigus tulid välja näiteks albumid tema lapsepõlvefotodega (mina teadsin alati täpselt, kus need olid :P) – vaatasid Plikaga neid. Sõbralikult jagasime toidulisandeid, maitseaineid, jääkuubikureste ja muud köögikappides leiduvat, samuti voodipesu ja rätikuid 😀

No ja kuskil enne kahte oligi kõik koos, auto maast laeni kraami täis. Plika läks temaga kaasa, mina sain kodus rahulikult edasi koristada. Vahepeal käisid nad hiinakas, tõid mulle ka sealt süüa. Kui Poiss tagasi jõudis, läks Abikaasa talle järele – meil oli kokkulepe, et lapsed jäävad õhtuks temaga. Mina koristasin kodus katkematult kuni poole viieni välja, siis oli täpselt parasjagu aega, et duši all käia ja bussijaama kiirustada.

Kaua oodatud külaline jõudis kohale 🙂 Ta pidi esialgu tulema oktoobri alguses, aga üsna viimasel minutil tuli ootamatu plaanimuutusega pooleteistnädalane koolitus Eestis, seega õnnestus üks öö enne seda koos veeta. Pidin täna üksi tööl olema, aga kui kolleeg asjast kuulis, pakkus, et ma võtaks päeva vabaks… Nii et pool päeva anti lisaks 🙂 Võrratu 🙂

Ja ma nüüd ei teagi, oleks ju jälle nii palju kirjutada, aga see tundub jällegi olevat ühe teise postituse teema.

Igal juhul – mul on nii hea meel, et me Abikaasaga nii hästi läbi saame. Ma pean nüüd tõesti tema bloginime ära muutma, sest noh… Ei ela ju enam isegi koos 😀 Aga samas 6. oktoobrini on veel aega, äkki senini võib olla ikka Abikaasa?

Mul on eriti hea meel selle üle, et ka tema kõrval on hetkel keegi. See on küll suhteliselt uus, nii et vara on veel mingeid järeldusi teha, aga nii vähe, kui ma sellest tean, tundub tegu olevat väga ägeda inimesega – nii et mul on rõõm suur ja hoian pöidlad pihus, et jääkski nii õigeks ja toredaks kui praegu tundub… Ühesõnaga, et jääks kestma.

Täna õhtul tegin esimest korda ise lasanjet – helistades kõigepealt Abikaasale, et temalt juhtnööre küsida 😀 Plika läks Abikaasale uude koju külla, Poiss mängis sõpradega väljas, mina toimetasin rahus omaette.

Õhtul tõi Abikaasa Plika koju, samuti õuest ära nööril kuivava voodipesu, mille olin sinna unustanud ja mis olekski muidu ööseks välja jäänud. Maitses lasanjet ja kiitis heaks, soovitas ainult järgmisel korral veisehakklihaga teha, sest seguhakklihaga jääb liiga rasvane. Tõsi, nüüd tuleb meelde küll 😛 Pannkooke toodi meile kah 😛

Nii see eluke siin veereb. Ma olen nii õnnelik ja elevil ja ootan põnevusega kogu ülejäänud elu.

Ma ei taha mitte kõige vähematki hakata diskuteerima teemal, kas kogu inglimajandus on esoteeriline kräpp või ei. Igaüks arvaku, mis tahab 🙂

Lihtsalt jäi FB-s silma Väikese Ingli sõnum oktoobrikuuks. Jäin lugema ja kaasa noogutama. Ja mõtlesin, et kopeerin siia ka.

Oktoobris saame me tunda hoopis uut tasandit armastuses. Me ei teadnudki, et nii sügavalt ja võimsalt on võimalik tunda. Nii detailselt, nii värviliselt, nii kirkalt.
Meid oleks nagu pehme vikerkaarevärvilise pilvevati sisse visatud ja kuu esimese poole me ei saagi õieti aru veel, mis toimub. Lihtsalt uneleme ja hõljume.
Kuu teisel pool tabab mõnda paanika, et mis siis saab, kui see oligi ainult korraks…
No ma võin kinnitada, et ei ole ainult korraks, selliseid üllatusi tuleb veel ja veel!
Need paarid, kes leidsid teineteist mõne aasta eest ja on ehk jõudnud abielludagi, saavad nüüd alles päris tõelisi mesinädalaid tunda. Siiani aimati, et koos on hea ja oligi iga argipäev täitsa kena, aga nüüd on magusad pühapäevad ees, väga magusad.
Kuu lõpus võib mõni isegi ohata, et on sellest roosast romantikast täitsa väsinud ja tahaks natuke tööd rügada ja hallis argipäevas vedeleda.
Halli argipäev tulebki ka, aga ainult õues ilma näol, meie sees ja meie toas on ikka roosa romantika ja kärtspunane armastus. Sädelust, särinat ja imedehõngulist koosolemist saab tunda nii mõnigi meist aasta lõpuni välja, õnnelikumat aga aastaid.
Mõni jahe päev eksib kuu sisse ka, aga ainult selleks, et me „puhata“ saaks, et taas mürinal nautima ja unelema hakata.

Rahaasjad hakkavad nüüd enamusel klaaruma. Kõik, mis aasta algul paigast loksus ja sihitult laiali valgus, saab uuesti süsteemi kätte ja vajalik raha laekub regulaarselt, korrektselt ja piisava varuga.
Oktoobri lõpus sätikski aasta end justkui lõpetama juba, kuigi aega on omajagu. Mingeid otsi hakatakse kokku tõmbama ja kui satute olukordadesse, mis liiguvad jõuliselt lõpetamise suunal, siis ega vastu võitlemine ka aita. Kes ja mis minema peavad, lähevad niikuinii. Suhe, mis näitab ammendumist, seda ka on, olgu selleks eraeluline või tööalane.
November tuleb kohe kuu esimestel päevadel uute pakkumiste ja värskete ideede ning inimestega, nii, et muretsemiseks põhjust pole- loodus tühja kohta ei salli. Piltlikult vahetatakse katkine toidutaldrik teie ees laual välja nii sujuvalt, et üks käsi võtab vana ja teine asetab kohe uue- kõht tühjaks minna ei jõua.
Ja kui toidust edasi rääkida, siis aasta viimased kuud sellised tulevadki, et meie kõhud on süüa täis, soojad riided seljas ja tuba ka soe- meil on olemas kõik eluks vajalik ja natukene rohkemgi veel.
Selleaastane sügis hellitab ja hoiab meid. Kui muutume rahutuks, siis võtab embusesse ja rahustab, kui tahame magustoitu, siis saamegi, seda parimat. Kui tahame puhata ja mängida, siis meil on parim uni ja parimad mängukaaslased. Aasta lõpetab enda hästi kenasti ja hoolivalt.

Nii, et soovitused neile, kes plaanivad muutusi:

• jah, on õige aeg kolida
• jah, on õige aeg minna uut rada
• jah, on õige aeg alustada uusi ettevõtmisi ja neid laiendada
• jah, on õige aeg vahetada töökohta
• jah, on õige aeg selg sirgu lüüa ja enda eest seista
• jah, on õige aeg minna tundmatusse riiki ja tundmatusse keskkonda- olete hoitud
• jah, on õige aeg tulla ära töölt, kus olete töötanud aastakümneid, see on ammendunud
• jah, on õige aeg abielluda pöörase kiirusega ja teha kõike spontaanset
• jah, on õige aeg minna õppima hambaarstiks, kuigi olete seni tahtnud seni olla maastikuarhitekt

Jne, jne. Kõige jaoks on aeg õige, mida teie hing ihaldab. Aeg on küps ja ajastus perfektne!

Minu elus hakkasid muutused toimuma tegelikult juba üsna ammu, eelmisel kevadel. Selle 1,5 aastaga on jõudnud toimuda nii palju, et ise ka ei usu. Mitmed asjad on jõudnud selle aja sees alata ja lõppeda. Mitmeid asju on katsetatud ning otsustatud, et siiski ei tööta.

Viimane jada algas aga nüüd juulis. Siis toimus kohe nii palju ja nii põhjalikult, et muutus kogu elu. On olnud muutuses viimased kaks kuud, aga igasugustel tasanditel saab see muutus reaalseks just oktoobri alguses, seejärel lõplikult novembri alguses.

Väikese Ingli sõnumit oli mõnus lugeda. Vanad lõpud, uued algused, uus tasand armastuses, kolimised (teise riiki), toimimine igasuguste ühiskondlike normide vastaselt, ebakindlus tuleviku suhtes ja samas täiesti kindel teadmine, et hoolimata kõigest sellest on meie otsus ainuõige ja parim. Kõrvaltvaatajad ilmselt kergitavad kulmu ja mõtlevad salamisi, et olen hulluks läinud. Need, kes teavad rohkem, saavad paremini aru.

Nii et on hea, kui keegi kinnitab – aeg on küps kõige jaoks, mis tundub südames õige. Ei ole vaja tunda ebakindlust tuleviku pärast, sest kõik loksub suurepäraselt paika ja puudust ei pea millestki tundma.

Minu elu jätkub paljuski samamoodi, aga paljuski kardinaalselt erinevalt. Ma ei jõua ära oodata… Kõigepealt homset õhtut, siis oktoobri algust ja siis novembrit 🙂

Ei tea, millal jõuab kätte see hetk, mil mul on piisavalt aega ja samas ka vaim valmis, et kirjutada ära see blogipostitus, mida paljud ilmselt ootavad… Peate veel kannatama ja ümbernurga juttu lugema 🙂