igapäevaelu

Mis kell teie ärkate?

/ igapäevaelu / 20 Comments

Ütlen kohe alguses ära, et see küsimus EI ole suunatud neile, kel lapsed veel nii väikesed, et ärkavad öösiti üles… Või siis ebaviisakalt vara ja ei oska endaga üksi hakkama saada. Ma küsin neilt, kel lapsed suuremad ja magavad normaalselt või üldse majapidamisest puuduvad 🙂

Ma olen ennast terve septembrikuu kannatlikult harjutanud seitsmest üles tõusma. Olen sellest varem kirjutanud ka – ma üldse enam ei lubagi endale, et lähen igal õhtul kell üksteist magama, sest tean, ma ei suuda sellest kinni pidada. Nii on mul reegel – ideaalis üksteist, kaksteist on ka okei, üks on absoluutselt tagumine piir ja tegelikult juba liiga hilja.

No ja ikka juhtub, et ma lähen magama näiteks pool kaks. Aga enamasti kaksteist-pool üks isegi toimib. Ja kui ühel õhtul olen liiga hilja läinud, siis teine õhtu katsun sellevõrra varem. Viimased näited: pühapäeval pool kaks, esmaspäeval üksteist, eile…. Kolmveerand üks 🙂 “Läksin” küll magama juba kella kaheteistkümnest alates (st olin pestud hammastega voodis teki all), aga ikka läks jutustamisega kauem 🙂

Ühesõnaga. Ma tõusen kell seitse, sest ma PEAN. See on lihtsalt elu, lapsed on väikesed, peavad õigeks ajaks kooli jõudma, mis tähendab, et nad peavad kaheksast lahkuma.

Aga mulle ÜLDSE ei meeldi nii vara tõusta. Minu tööaeg algab siis, kui ma tahan, üldine reegel on 10 (ehkki pole harvad need juhud, kus ma kell kaheksa või üheksa hommikul arvutiga voodis lesin ja töömeilidele vastan või tellimusi teen – kõik vastavalt olukorrale) – seega, kui asi oleks ainult minus, võiksin ärgata kaheksast või isegi üheksast – vastavalt sellele, kas ma tahan hommikul näiteks koristada või midagi muud asjalikku teha.

Kas millalgi saabub aeg, mil lapsed on suutelised ise kella peale tõusma, riietuma, sööma ja kooli minema – ilma, et ma peaks kõike suunama? Saan aru, et ilmselt mitte lähiaastatel 🙂 Mul on küll ähmane mälestus sellest, kuidas ma ärkasin nädala sees kella peale ebanormaalselt vara ja tegutsesin üksi – mis omakorda tähendab, et õde pidi olema juba ära kolinud, mis omakorda tähendab, et see ei saanud olla varem kui põhikooli keskpaik 😛

Mulle tegelikult meeldib vara tõusta… Siis on kohe tunne, et nii palju jõuab tehtud. Aga mulle meeldiks ise ärkamine. Ja no seitse, minge kah. Kui ma saaks süümepiinadeta minna magama kell üks ja tõusta kell üheksa, see oleks juba imeline. Või magada kahest kümneni. Kauem ei tahakski 🙂

Nojah, nädalavahetustel ja puhkuse ajal võiks ju põhimõtteliselt ka kauem üleval olla ja kasvõi lõunani välja magada 🙂

Ühesõnaga jah. Mind lihtsalt hakkas huvitama… Peaks ju olema küllalt ka neid nö hommikuinimesi, kes ärkavadki iseenesest ja rõõmuga vara ning lähevad normaalsel ajal magama?

Nagu öeldud, ma oleks täiesti rahul sellega, kui ma võiks ärgata 9-10 – ma ei soovi pidevalt tervet ööd üleval olla, et siis järgmisel päeval kaheni põõnata. Mind pole võimatu üles äratada, ma pole varahommikul meeletult torssis, ma ei vaja hommikul funktsioneerima hakkamiseks suuremas koguses kohvi. Mul on raske ärgata, kui olen vähe maganud ja see võib ka mu tuju mõjutada ning mulle maitseb väga mu hommikukohv, aga see pole see – ma tean NEID inimesi küll.

Aga kui mult küsitaks, kas ma olen hommiku- või õhtuinimene, siis ma vastaks kahtlemata, et ma olen ööinimene 🙂 Ma võin olla õhtul väsinud, aga kui kell on üheksa läbi ja lapsed magavad, on suurem osa väsimusest ja unest maagiliselt kadunud ning ometigi võimalus rahulikult oma asjadega tegeleda. Kui ainult saaks, siis vähemalt ühe-kaheni öösel 🙂

Seniks, kuni lapsi hommikuti juhendama peab, saan aga lihtsalt rõõmu tunda sellest, et pärast seitsmest äratust ja kaheksani erinevate tegevuste suunamist on mul seejärel ligi kaks tundi õndsat segamatut oma aega, et hommikust süüa, koristada, nõusid või pesu pesta… Mis iganes tegemist vajab.

Tänulikkus

/ auto, elu pärast lahutust, igapäevaelu, rõõm, waldorfkool / Leave a Comment

Eile möödus terve ülejäänud päev sama kõrgel lainel kui hommik.

Käisin Poisil koolis järel. Klass, mis nägi kooliaasta alguses nii puhas ja klanitud välja, oli nüüd kõigi riiete, koolikottide ja joonistustega seinal hoopis teistmoodi… Elavam 🙂

Õpetaja ütles, et Poiss on imetore ja klassi poistest üks rahulikumaid – oskab keskenduda ja ei sega tundi. Ma kuulasin, suu ammuli. Plika on meil see vaikne ja kohusetundlik, eks, Poiss aga ei püsi pudeliski paigal. Olin valmistunud halvimaks. Saada teada, et ta on ÜKS RAHULIKUMAID – no tõsine šokk. Imeliselt meeldiv muidugi 😀

Eile ja täna õnnestus lapsed lõpuks üheksast magama saada, töövõit. Ise läksin ka eile juba pool kaksteist magama.

Tänane päev ei olnud üldse nii kõrgelennuline. Ilm oli hall ja tuju… No selline… Keskpärane. Mitte sugugi nii vaimustav kui eile. Tööl oli jube kiire, päeval koolilogistika korraldamine võttis ka aega ja nii edasi.

Aga õhtupoole ma ikka mõtlesin, kui mõnus on ja olin nii tänulik.

Nii mõnus on, et Pärnus on waldorfkool. Ma ju käisin noil kõige esimestel asutamiskoosolekutel, kus alles plaaniti… Ei olnud küll asutamise juures, sest elu viis vahepeal Pärnust eemale, aga siiski… Esimene kooliaasta oli sisseelamine, samuti olid mu enda elus parasjagu segased lood, seega polnud jaksu suuremat kooliasjade üle rõõmu tunda. Sel sügisel olen aga palju erksam ja koolimuljed on nüüd veel intentsiivsemad. Eks kindlasti aitab tublisti kaasa ka see, et Poisil vähemalt esialgu nii hästi läheb ja tema õpetaja on lihtsalt oivaline… Aga jah… Lihtsalt istusin täna lastevanemate koosolekul ja mõtlesin, et nii äge – nii äge, kuidas nad õpetavad ja õpivad… Sajaga teistsugune “tavakoolist” ja mulle sobib see NII hästi. Need vahakriidid ja valged vihikud ja muinasjutud ja käsitöö ja maalimine ja liikumistunnid, kus liikumisest tuntakse lõbu ja… Nii põnev on näha, kuidas kool areneb. Ja on tunne, et kõik on omad. Hea ja kodune ja õige tunne on.

Teine asi, mille üle ma olen viimastel päevadel ääretut tänulikkust tundnud, on auto. Jalgratas on suurepärane, aga ma olen meeletu külmavares ja juba praegu on ilmad, mil autoga sõitmine on minu jaoks palju meeldivam tegevus. Mul on lihtsalt nii imeliselt hea meel, et ma elan nii suurepärases asukohas, seega sõidan tööle viis minutit, kodust kesklinna/kooli samuti viis minutit, töölt kesklinna kümme… Elu ja kogu laste / koolilogistika korraldamine on nii palju lihtsam…

Ja lapsed on nii iseseisvad! Lähevad hommikul koos bussiga kooli. Olen nüüd käinud Poisil kaks päeva koolis järel. Auto pargin bussipeatuse lähedusse, jalutan kooli, seejärel Poisiga tagasi bussipeatusesse – lasen temal ees minna, et näha, kas ta oskab minna õiges suunas ja teed ületades autosid vaadata… Ja bussipeatusest ta ongi mõlemad päevad omal soovil ise mu ema juurde sõitnud. Mina sõitsin autoga tööle tagasi 😀 Eks see on nädalate või isegi päevade küsimus, mil ta üksi sõitma hakkab.

Ja perekond, turvavõrgustik… Kui palju lihtsam on elu tänu sellele, et mu ema nii palju aitab… Või kui tema ei saa, siis on Abikaasa perekond… Kui häda on käes, siis keegi ikka saab!

Mul on nii hea meel, et Plika hakkas pärast aastast pausi oma parima lasteaiasõbrannaga taas jalkatrennis käima. Loodan, et vaimustus püsib. Ja eriti hea meel on mul selle üle, et ma selle sõbranna ema eelmisel sügisel endaga veinitama kutsusin. Nii hea on, et Pärnus on nüüd veel üks sõber! Kes on ühtlasi ka sel nädalal mind trennilogistikaga aidanud, sest minul olid mõlemad trenniõhtud täiesti kinni…

Ma olen nii tänulik, et Abikaasa on nii imeline inimene. Tõsi, meie suhtest ei saanud asja ja veel praegugi koos elades tülitseme aeg-ajalt nende vanade mustrite pärast, mida me ei suutnudki lahendada… Aga samas me ka endiselt naljatame ja naerame koos… Ja ma tean, et lahku kolides lähevad meie suhted vaid paremaks. Parim inimene, kellega harrastada kärgperendust. Ma tean, et ta armastab lapsi kogu südamest ja tean, et me saame asjad rahulikult ja meeldivalt aetud. Lahkuminek ei ole kunagi meeldiv, aga meie oma on… Noh, nii meeldiv, kui üldse olla saab, ma ütleks.

Ja muidugi on mu elus Üks Inimene. See on nii uskumatu, kuidas ta minu ellu tuli ja siia jäi. Ja ma olen selle üle nii tänulik, et seda ei ole võimalik isegi mitte sõnadesse panna. Aga see on juba ühe teise postituse teema…

Hommikune idüll

/ elu koos kassi(de)ga, igapäevaelu, rõõm / 1 Comment

Kolmas koolipäev. Esimene neist, kus mina ärkasin hommikul ilma ühegi lapseta oma voodis, Poisi voodi oli kuiv ja mõlemad lapsed olid küll unised, aga tõusid suurema nurinata ja võrdlemisi heatujuliselt.

Sain nad esimesel kahel hommikul ka rahulikult uksest välja, aga ütleme nii, et MINULT nõudis see tunduvalt enam närve. Tänane hommik oli puhas rõõm. Sain muudkui lapsi kiita selle eest, mida nad nii hästi teinud on. Eriti Poissi. Aga tegelikult ka, pole ma varem näinud, et tal sama pluus kolmanda päeva hommikul ikka veel täiesti puhas oleks (enamasti on esimeseks õhtuks plekid rinnal) või et ta suudaks nii õhukese kihi pasteeti leivale määrida (vanasti oli pigem ühel leivaviilul pool pakki).

Ööl vastu esmaspäeva ei saanud ma peaaegu üldse magada, ööl vastu teisipäeva magasin korralikult, eile õhtul läksin magama küll veidi hiljem, kui oleksin tahtnud, aga magasin siiski hästi. Olin nädala alguses kaks päeva letis, mis võttis omakorda jaksu vähemaks, nüüd saan kaks päeva “normaalset” tööelu nautida ja kell kuus koju tulla, kuni nädala lõpus jälle käest ära läheb. September tähendab minu jaoks neli nädalat puhkuseasendamisi ehk 10 päeva x 10h üksi letis. Seda enam on oluline korralikult välja puhata, nii et mu südameasi on korralik uni. Lapsed voodisse kell üheksa ja ma ise – ideaalis üksteist, hiljemalt kaksteist. Ideaalini on veel mõningane tee minna – lapsed said esimesed kaks õhtut magama kümnest ja eile pool kümme, mina üleeile vist millalgi enne keskööd, eile pool üks. Arenguruumi jagub.

Igal juhul on idüll. Iseseisvad lapsed kooli saadetud, Abikaasa tööle, seega on käes mu lemmikosa ehk aeg iseenda jaoks. Ja kass, muidugi kass 🙂 Nautis alguses päikest, hiljem tuli mu sülle magama. Nii ma siis nüüd olengi arvuti taha “aheldatud”. Sest kass on ju nii nunnu, et ei raatsi liigutada 😀

Ilmselt siiski peaks, sest mul oleks veel parasjagu aega, et enne tööle minekut oma neli uut seelikut ära triikida 😛

Vähemalt ei hakka igav

/ igapäevaelu, kodumajandus, rõõm, seltsielu / Leave a Comment

Olin nädala sees mitu päeva Tallinnas, kus ma:

  • tegin kaks pikka päeva tööd
  • käisin ühel tööalasel kohtumisel, kus ma tõdesin, et mind erutavad koodid
  • veetsin ühe äärmiselt intrigeeriva õhtu, millest ajalugu vaikib
  • ja siis teise mõnusa õhtu, kus ma sattusin lauluväljakule Kasabiani kontserdile, millele järgnes VÄGA PIKK JALUTUSKÄIK öises Tallinnas (appi, ma vaatasin Google Mapsist järele, üle 6km, täiesti kreisi!)
  • ja siis kolmanda õhtu, mil ma pidin tegelikult koju minema, aga ei jaksanud bussi peale minna, väikestviisi kolleegi sünnipäeva tähistades
  • seejärel ühe unetu öö lakke vahtides, sest magada lihtsalt ei saanud – ja ei saanudki, hommikuni mõtlesin elu üle järele

Nädalavahetus pidi tulema lastega, vaikne ja kodune – plaanisin magada, koristada ja niisama rahulikult kulgeda, aga:

  • koristasin hullunult pool laupäeva ja saavutasin üle mitme kuu kodus sellise seisundi, kus ma ei taha ükskõik kuhu vaadates karjudes minema joosta (mul on pildid, ma kunagi äkki näitan teile – see oli ikka väga karm, mis läbu siin oli) – aga palju on veel teha ja lõppkokkuvõttes pole sellest suurt kasu, sest kõik on ikkagi nii vana, katki, väsinud ja räpane
  • tundsin esimest korda selle suve jooksul, et tõepoolest ON suvi, sest ilm oli vastav
  • käisin õhtul Meie küla peol ja panin seal ilmselt nii mõnegi kulmu kergitama, sest… noh, ka sellest ajalugu pigem vaikib
  • veetsin huvitava õhtu ja öö seltskonnas, millest ajalugu jällegi vist pigem vaikib
  • olin täna koju jõudes väga väsinud, aga koristasin lapsi oodates autopiloodil ära Abikaasa riidekapi ning sorteerisin ja tühjendasin ka enda oma
  • misjärel väsisin nii ära, et siiani ei saa aru, kas tuli hilinemisega pohmakas või andis tunda vahele jäänud öö vastu reedet, igal juhul lihtsalt kudesin voodis ja ei teinud tükk aega mitte midagi asjalikku
  • küpsetasin õhtul lastega vahvleid, õigemini juhendasin ja lasin maksimaalselt neil toimetada – Poisil jagus kannatlikkust vaid alguses muna kaussi löömiseks ja selle vahustamiseks suhkruga, Plika tegi kõik ülejäänu ja küpsetas täitsa ise
  • alustasin pärast seda uuenenud jõuvarudega kaosekummuti koristamist, mis tähendab, et megasuur hunnik oma kohale ootavaid asju on nüüd veidi viisakamalt ja kompaktsemalt kokku kuhjatud
  • nautisin üle meeletult pika aja seda tunnet, kus ma toimetan kodus automaatpiloodil, koristan ja sätin JOOKSVALT, sest korda on hea HOIDA
  • vaatasin lõpuni Sõprade viimase hooaja – nüüd on kõik poolikud sarjad läbi ja ma motiveerin ennast uue sarja ette võtmise asemel õhtuti programeerimist õppima

Töönädal algab täie hooga – kahe 11h päevaga letis, sest mu müüja on puhkusel. Will be fun.

Kas nüüd jäävad need ilmad? Kas ma nüüd võin oma kahenädalase puhkuse ka välja võtta? Ma muudkui ootan ja ootan ja ootan…

Insert random title here

/ blogimine, igapäevaelu, virin/urin / 2 Comments

Ma igatsen aegu, kui blogisse sai kõigest filtrita kirjutada. Millal see oli? Siis, kui ma olin 20? Kas see ongi elukogemus? Täiskasvanuelu?

Ei ole saladus, et minu privaatsuse piir on enamiku inimeste omadest valgusaastate kaugusel. Aga mida vanemaks ja targemaks saad, seda vähem sa jagad. Sest kõik need teised inimesed su ümber.

Ma nii väga tahaks kirjutada. Kõigest, mis meelel ja keelel. Kõigest, mille kohta tahaks nõu. Aga ma ei julge, isegi mitte parooli alla. Sest ma olen seda parooli üsna vabameelselt jaganud ja selle muutmine tekitaks liigselt… Midagi.

Oeh. Raske on olla vastutustundlik täiskasvanu.

Scroll to Top