Täna on mu blogi 12. sünnipäev. Ja ma olen sunnitud tõdema, et ma ei jaksa antud hetkel positiivsusprojektiga mitte kuidagi senisel kombel jätkata. Lihtsalt… Liiga palju segavaid faktoreid on elus ja ma ei jõua iga päev blogida.
Ja kui ma üritan järele kirjutada, siis ei jõua ma millestki muust kunagi kirjutada. No ei osanud ma arvata, et elus kõik nii segaseks läheb 😛
Ja mul on tunne, et kui mul pole aega kirjutada ja ma üritan järele kirjutada, siis ma kirjutan üle jala ja see kõik ei tule piisavalt südamest, mis kaotab selle projekti mõtte. Või mis? Kas teile ei tundu, et ära vajunud on see kõik ja sisu kannatab viimasel ajal? On muidugi variant, et see on mu enda läbi kukkumise tunne lihtsalt, ühes ülejäänud eluga.
Seega… Ma ei tea. Jätta projekt sinnapaika? Kirjutada harvemini – siis, kui aega on? Mulle üldse ei meeldi asjade pooleli jätmine, saate aru. Ja mulle meeldib kirjutada headest asjadest 🙂
Aga… Aga… Aga…
Elu hetkel kurnab täiega ära. Ja mul on tunne, et ma ei suuda mitte midagi ära lõpetada. Kõik, mida ma alustan, jääb pooleli. Sihuke läbi kukkumise tunne on, sealhulgas kõige ootamatumates aspektides. Põhimõtteliselt IGAS valdkonnas. Suhe, lastekasvatus, kodu, töö… You name it. Ok, teate, ÜKS valdkond, milles ma ennast hetkel läbi kukkununa EI tunne, on sõber olemine. Sellega vist on hetkel okei. Mitte et mul oleks suuremat jaksu sõpradega suhelda, aga noh… Mingeid ikaldusi selles vallas pole. Kõik on okei.
Ja suuremas plaanis on kõik okei igal rindel, tegelikult. Ja ma tean, et kõik saab korda. Ja ma olen elevil. Aga samal ajal ka kurnatud.
Ma suudan täiesti adekvaatselt oma elu kõrvalt jälgida ja tõdeda, et kõik sõltubki täpselt sellest, kas läheneda asjale positiivse või negatiivse külje pealt – ainuüksi see määrab, kas kõik on p*rses või kõik on korras. Lihtsalt, kui mingid negatiivsed (pisi)asjad kõik juhtuvad ühele ajale kokku langema, siis… Siis kipub see vaatenurk paratamatult ühes kõige muu jampsiga mingiks ajaks negatiivseks muutuma. Ja niipea, kui ma suudan rahuneda, näen jälle positiivset poolt ja tean, et kõik on okei. Aga see kõik käib viimasel ajal kogu aeg aina üles-alla. Pole ammu nii ebastabiilset tunnet olnud.
Sorry, ma tean, et ma peksan segast. 12 aastat blogimist ja seis on elus selline, et õieti mitte millestki kirjutada ei saa.
Aga see muutub, ma luban 🙂 Mulle meeldib blogida ja tahan seda ka edaspidi teha. Lihtsalt praegu… Ja see projekt… Ma ei tea.
Kõik läheb mööda. Tuleb vaid rahulikult võtta.
Kõik saab korda.