Lootusetu ööloom
Kui pärast laste sündi oli pikalt periood, kus ma ei osanudki hommikul kaua magada, siis see aeg on ammu möödas. Kella kaheni magada küll enam ei oska, aga üheteistkümneni – vabalt.
Ja NII kerge on puhkuse ajal öisesse graafikusse sattuda. Algab asi süütult, magama 1-2, üles 10-11… Siis nihkub magama mineku aeg juba 3-4 peale. Üles tõusen enamasti ikka 11, see on minu jaoks viimane piir, edasi hakkab juba väga piinlik 🙂
Seekord sai kõik alguse tööst. Puhkus võib ju olla, aga kaup vajab ikka igal nädalal tellimist. Oli isegi kenasti meeles, et tuleb liikumised ja tellimused ära teha, hakkasin rõõmsalt esmaspäeva õhtul otsast pihta… No aga jõulujärgne aeg ju… Tulid õige pikad. Lõpetasingi öösel kell neli.
Järgmised kaks ööd olen kolmeni üleval olnud, sest päevad ning õhtud on möödunud seltskondlikul lainel, hilisõhtul ja öösel on hea rahulik lõpuks oma asjadega tegeleda. Aga puhkus on ju peaaegu läbi, esmaspäeval tuleb tavapäraselt kell seitse tõusta…
Kõik ajaplaneerimise õpetused räägivad, kuidas kõige maagilise võti on varajane ärkamine. No aga mis ma teha saan, kui mulle meeldib hommikuti magada ja öösel üleval olla? 😛 Samas on tõsi see, et sõltuvalt päeva raskusastmest olen õhtuks ikkagi üsna omadega läbi ja mitte just kirkaim kriit karbis. Nii et olenevalt sellest, kui asjalikke asju teha tuleks, ega öösiti alati ei jõua… Mõnikord jälle jõuab väga hästi 🙂
Ma siin teen oma harjutusi ja mõtlen oma mõtteid ja selleks on hädasti vaja rahulikku omaette olemise aega, kus keegi ei sega. Hommikuti perekond üldiselt segab. Pole senini õnnestunud ärgata nii vara, et nad veel magaks, siis on endal ka jube uni. Tööpäeva hommikutel saadan nad lasteaeda-kooli-tööle ja teen siis oma asjad ära, nädalavahetustel ja puhkuse ajal aga magame kõik kaua ja siis on juba elamine lärmi täis, rahulikust oma asjadele keskendumisest ei tule suurt miskit välja. Nii ma siis lükkangi tihti olukorra sunnil kõik need asjad õhtusse või öösse… Ehkki üht harjutust tuleks teha just hommikuti. No mis sa hädaga teed, eks.
Mõtlen siin jälle, kuidas esmaspäevaks võimalikult valutult tavapärasesse rütmi saada. Üldiselt see läheb nii vaid olude sunnil – kui on VAJA, siis ärkan kella peale, isegi kui olen väga vähe maganud. Elan päeva üle, siis tuleb juba õhtul uni varem. Ilmselt on seegi kord nii.
Või peaks võtma üheks uue aasta lubaduseks iga päev ühel ajal magama minemise ja tõusmise? Normaalsel ajal? 23 tehnika kinni ja raamatuga voodisse, 7 hommikul üles, nii iga päev? Teate, mitu korda ma seda katsetanud olen… Ja feilinud 😀 Sest hilisõhtud on kõige magusam oma aeg…
Ma ausalt ei tea, kas ma üldse PEAKS üritama seda hommikuinimeseks hakkamist. Tundub siiski, et laste pärast peab. Ebaõiglane ju, kui nemad peavad vara tõusma ja mina mitte 😀
Abikaasal veab. Temal tuleb alati uni nii kiiresti, igal ajal 😀 Ega ma ju üleval ei passiks, tikud laugude vahel – kui uni tuleks, magaks hea meelega. Asi selles ongi, et minul pole hilisõhtul mitte magamise soov, vaid oma asjadega tegelemise soov. Väsimus võib olla, und aga mitte… Tean, tean, kõik on harjutatav… Teoreetiliselt vähemalt.
Tahaks kohe teada, mitu korda ma samal teemal blogis räntinud olen – usun, et päris palju 😀 Kuna mul selle teema jaoks aga eraldi kategooriat ja sõnad on ka nii üldised, et otsing ei aitaks, siis… Ei oska öelda. Vast parem ongi 😀
