igapäevaelu

Töö, ikka töö. Kui tavaliselt on minu tööpäevad tundide arvult pigem lühemad ning ma ei ole tööl kunagi üksi, siis täna oli uus kogemus – asendasin ja olin terve 10h päeva üksinda. Mul ei olnud mingeid erilisi ootusi, aga ma ei osanud arvata, et ma seda nii väga naudin – olin isegi veel õhtuse sulgemise ajal energiat täis.

Üks klient uuris, kus ma enne töötasin ning mu vastuse peale küsis – ja tulid sealt siia? Ma ütlesin, et jah – ehkki eelmine töö meeldis mulle ka väga, siis siin tunnen end veel paremini. Ta ütles, et seda on näha, ma sobin siia 🙂 Et ta on palju käinud teistes sarnastes kohtades, kus on näha, et töötaja on vaid töötaja. Aga seda tööd saab teha tõeliselt hästi vaid siis, kui ise usud. Ja minu silmist paistab see välja, et ma usun. Ja see on see, mis eristab ning paneb kliendid tagasi tulema.

Mis te arvate, kas mul oli pärast tema lahkumist tükk aega suu kõrvuni või mitte 😛 Ma olen selle kliendiga igati nõus, igas punktis – ma tunnen, et olen ise selline ja valisin ka oma töötajad vastavalt sellele. Sära silmis, usk, tahe oma teadmisi teistega jagada, soov informeerida ja aidata teha parim valik. Ja nii me siin olemegi kõik kolmekesi koos, sära silmis. Ja NII HEA on tööl käia. Sest me tahame teha just seda tööd ja me saame omavahel nii hästi läbi. Tõeline nauding!

—

Aga nüüd teisel teemal – kas teie magate piisavalt? Kas teil on mingi kindel rutiin – lähete magama ja tõusete kindlal ajal? Läheb teil hommikul iseenesest uni ära?

Ma pole kunagi olnud hommikuti maailma raskeim ärkaja või vahetult pärast ärkamist sandis tujus, aga samas olen ma siiski alati armastanud poole ööni üleval olla ning hommikuti on uni alati niiii magus – seda tihti isegi siis, kui ma ei ole poole ööni üleval ja olen normaalsel ajal magama läinud. Kui ma kord juba üles saan ja esimene uni on silmist pühitud, naudin oma hommikut täiega, aga just see voodist üles saamise hetk – see soe mõnus voodi, kust ei taha kohe kuidagi välja ronida, nii väga tahaks näpistada veel mõned minutid…

Kuna ma tean, kui oluline on piisav puhkus üldise heaolu jaoks, siis ma väga-väga tahaks endale seda võimaldada. Sestap reegel, mille kohaselt ma peaks tööpäevadele eelnevatel õhtutel sulgema arvuti hiljemalt kell üksteist ning lugema siis rahulikult raamatut, kuni poole tunni-tunnikese pärast tuleb loodetavasti mõnus uni.

Ja kuigi ma tean, et keha harjutamiseks ja rutiini juurutamiseks oleks seda vaja teha IGAL õhtul, hoolimata sellest, kas järgmisel päeval on vaja kella peale tõusta või mitte… Siis nagu näete – niipea, kui vaba päev on ees ootamas, venib õhtu plaanitust tunduvalt pikemaks. Täna näiteks on lihtsalt positiivset energiat ja mõtteid on nii palju, et tahan neid jagada – tahan tegutseda, mitte magada. Keha on tegelikult väsinud küll – mõnusalt väsinud, nagu pärast kümnetunnist tööpäeva ikka. Paraku pole see nii suur väsimus, mis paneks mõnusalt suigatama – see on täpselt selline väsimus, millega on mõnus voodis vedeleda. Ja vaim, see on ärgas… See ei taha üldse magada.

Nii ma siis kirjutan blogi, ehkki kell on peaaegu üks.

Aga nüüd on rõõm jagatud ja küsimus küsitud, seega panen siiski arvuti kinni ning katsun selle elava vaimu raamatulugemisega korrale kutsuda ja unerežiimile häälestada. Tahaks ju homme normaalsel ajal üles saada 🙂

Eelmisel reedel kirjutasin, et terve oktoobri kestnud laiskusperiood on liiga pikaks veninud ja tahaks tegutseda. Tasa, aga targu hakkasin selle poole püüdlema ja nüüdseks olen juba üsna hoos 🙂 Olen jälle ideid ja mõtteid täis, teen rohkem, jõuan rohkem, olen rõõmsam.

Plikal on köha, nii et otsustasime eile õhtul ta nädala lõpuni lasteaiast koju jätta. Kui muidu on mu töö üsna paindlik, nii et saan vajadusel võtta vaba päeva või töötada kodust, siis just täna ja homme polnud see kuidagi võimalik. Eile õhtul kell üheksa sebisime talle paari telefonikõnega kaheks päevaks lapsehoidmise. Tavapärane variant ehk minu ema jäi seekord ära, sest ta on just need päevad Tallinnas. Aga mul oli täna võimalik alles lõuna paiku tööle minna, siis viisin Plika Abikaasa vanaema juurde. Homme pean mina töötama 10-20, aga hommikul saan viia Plika Abikaasa ema poole, kuni too kella kaheks tööle läheb ja teise poole päevast oli nõus hädast välja aitama minu ema mees. On küll veidi logistikat, aga on päriselt olemas inimesed, kes saavad aidata – ja oma panuse andis ka minu ema, kes jättis noiks kaheks päevaks laenuks oma auto, mis teeb logistika oluliselt lihtsamaks. See on nii mõnus. Turvavõrgustik – sellepärast ongi Pärnus nii hea elada. Perekond annab nii võrratult palju juurde.

Teine põhjus, miks ma täna rõõmustan, on mu töö. Ma armastan oma tööd ja teen seda alati rõõmuga, aga täna oli kuidagi eriliselt rahulduspakkuv päev, kus ma täiega nautisin seda, mida tegin, inimesi, kellega koos töötan, keskkonda, kus ma töötan… Lihtsalt imeline, et see töö minu ellu tuli. Tahaksin sellest kirjutada pikemalt ja põhjalikumalt, aga ma veel mõtlen natuke. Põhimõtteliselt võiksin, sellest ei juhtuks midagi. Aga see nõuab aega ja mul on hetkel muu eluga nii palju tegemist, et pikalt arvuti taga istuda ei malda. Rohkest logelemisest sai sellist sorti küllastumus, et pallide mängimiseks ega sarjade vaatamisekski pole kannatust – isegi RSS lugejat pole viimase kahe päeva jooksul suutnud läbi lugeda. Ja nii on mõnus.

Ühesõnaga ma kunagi kirjutan pikemalt – kui on kannatust ja aega. Praegu lihtsalt pidin tulema ja kiirelt paar lõiku kirja panema, sest rõõm oli nii suur, et tahtis vägisi seest välja tükkida. Kohe nii väga tahtis, et rikkusin reeglit, mille kohaselt kell üksteist peaks arvuti olema kinni ja ma ise pestud hammastega voodis une-eelset raamatut lugemas. Mida ma nüüd kohe tegema lähen 🙂

Pärnus pere keskel on nii hea ja mul töö on lihtsalt parim!