igapäevaelu

Uuel kuul uue hooga

Nädalavahetus oli mõnus – mida edasi, seda paremaks läks.

Reedel oli Poiss lasteaias, mina veetsin kvaliteetaega Plikaga. Sõime koos, mängisime koos, koristasime koos. Õhtuks olin omadega täiesti läbi. Mul oli väga hea meel, et meil oli võimalus nii pikalt kahekesi olla, sest seda aega oli Plikale väga vaja ja mul oli tore temaga igasugu asju koos teha. Teisest küljest on terve päeva intentsiivselt lapsega tegelemine minu jaoks üsna väsitav, nii et üldiselt ma eelistan üks-ühele aega väiksemates kogustes 🙂 Kui mõlemad lapsed kodus on, on vabadel päevadel kergem, sest nad mängivad küllaltki palju omavahel.

Eilne päev möödus pigem puhkamise tähe all. Masinatäie pesu pesin, ülejäänud päev kuidagi kulus käest. Poisil oli palavik, nii et ta magas koos Abikaasaga lõunaund, õhtul panime ka lapsed varakult magama ja vaatasime siis üle pika aja koos oma lemmiksarju.

Tänane päev oli see-eest vägagi viljakas. Pesin pesu, küpsetasin leiba, lastega koos küpsetasime tatraküpsiseid, küürisin korralikult puhtaks kogu vannitoa, vannitasime lapsi, õhtul jõudsin veel kogu elamise põrandad ära pühkida ja pesta ning üldiselt siit-sealt sättida.

Une teemat arutasin ka Abikaasaga. Tema on see, kellel uni enamasti hommikul kell seitse ära läheb, aga see-eest on ta õhtuti nii väsinud, et jääb pool ajast kell üheksa magama. Minu jaoks on vastuvõetamatu õhtuti kell üheksa ära vajuda – pärast laste magama panemist peab mulle jääma veel paar tundi “oma aega”. Ja mul ka ei tule nii vara uni niikuinii.

Samas leidis Abikaasa, et temal meelest ei ole mitte mingit probleemi, kui ma ärkan nädalavahetuse hommikutel 10-11 vahel, sest temal läheb nagunii uni vara ära ja isegi kui ta tahaks kauem magada, saavad varem ärganud lapsed mõnda aega suurepäraselt ise hakkama.

Nii et nüüd ma lähtun puhtalt olukorrast ja sisetundest. Kui ees seisab tööpäev, siis jätkan kindlalt selle reegliga, et arvuti läheb õhtul kinni hiljemalt 23 – soovitavalt varem. Ja siis loen, kuni kustun, mis juhtub loodetavasti pigem varem kui hiljem. Hommikune äratuskell heliseb mul 7.30, aga see on pigem eeläratus. Abikaasa äratus on 7.45, aga ta on sageli selleks ajaks juba üleval. Olen talt korduvalt küsinud, kas tema jaoks on oluline, et ma ärkaks koos temaga, aitaks lapsi hommikul valmis panna jne – ma võiksin seda vabalt teha. Tema meelest pole sel aga mõtet – lasku ma tal pigem siis kauem magada, kui tal selline soov on, kui ta aga nagunii ärkvel on, võib ta lastega ise tegeleda. Nii ma siis kasutan võimalust hommikuti veidi kauem voodis mõnuleda – tõusen tavaliselt kaheksa paiku või veidi peale seda, kui Abikaasa ja lapsed lasteaia poole stardivad. Siis saan rahulikult toimetada – süüa, koristada, ennast korda sättida, kuni kümne paiku tööle lähen.

Aga kui järgmisel päeval pole vajadust kella peale tõusta, siis naudin hilisemaid õhtuid ja magan järgmisel hommikul kauem. Ideaalis tahaksin mingil hetkel ikkagi igapäevaselt ühel ajal tõusma hakata, aga hetkel meile sobib selline süsteem hästi, nii et eks vaatab jooksvalt.

Päeva jooksul ma üldiselt väsinud pole ja ka õhtuti on energiat viimasel ajal piisavalt – eks põhjuseks ole peamiselt see, et töö on mõnusalt mitmekesine ning nüüd, kus olen oktoobrikuisest madalseisust üle saanud, on tuju hea ja tegutsemistahe laes. Hommikuti on uni küll magus, aga kuni Abikaasale sobib see, et ma veidi kauem voodis mõnulen ja ma seitse-kaheksa tundi öö jooksul ikkagi magatud saan, on seis mu meelest igati hea 🙂

Novembrikuu eesmärgid:

  • rohkem positiivsust, OMA elu elamist ja sisetunde usaldamist
  • vähem arvutit (esimese sammuna leppisime juba Abikaasaga kokku, et tööpäeva õhtud kuni laste magamaminekuni on pere aeg, kus kõik arvutid on kinni)
  • rohkem kvaliteetaega perega
  • projekti “kodu jõuluks täiesti korda” jätkamine

Detsembri alguses siis vaatame, kuidas läks 🙂

Tänasida rõõmud ja suure ringi küsimus une teemal

Töö, ikka töö. Kui tavaliselt on minu tööpäevad tundide arvult pigem lühemad ning ma ei ole tööl kunagi üksi, siis täna oli uus kogemus – asendasin ja olin terve 10h päeva üksinda. Mul ei olnud mingeid erilisi ootusi, aga ma ei osanud arvata, et ma seda nii väga naudin – olin isegi veel õhtuse sulgemise ajal energiat täis.

Üks klient uuris, kus ma enne töötasin ning mu vastuse peale küsis – ja tulid sealt siia? Ma ütlesin, et jah – ehkki eelmine töö meeldis mulle ka väga, siis siin tunnen end veel paremini. Ta ütles, et seda on näha, ma sobin siia 🙂 Et ta on palju käinud teistes sarnastes kohtades, kus on näha, et töötaja on vaid töötaja. Aga seda tööd saab teha tõeliselt hästi vaid siis, kui ise usud. Ja minu silmist paistab see välja, et ma usun. Ja see on see, mis eristab ning paneb kliendid tagasi tulema.

Mis te arvate, kas mul oli pärast tema lahkumist tükk aega suu kõrvuni või mitte 😛 Ma olen selle kliendiga igati nõus, igas punktis – ma tunnen, et olen ise selline ja valisin ka oma töötajad vastavalt sellele. Sära silmis, usk, tahe oma teadmisi teistega jagada, soov informeerida ja aidata teha parim valik. Ja nii me siin olemegi kõik kolmekesi koos, sära silmis. Ja NII HEA on tööl käia. Sest me tahame teha just seda tööd ja me saame omavahel nii hästi läbi. Tõeline nauding!

—

Aga nüüd teisel teemal – kas teie magate piisavalt? Kas teil on mingi kindel rutiin – lähete magama ja tõusete kindlal ajal? Läheb teil hommikul iseenesest uni ära?

Ma pole kunagi olnud hommikuti maailma raskeim ärkaja või vahetult pärast ärkamist sandis tujus, aga samas olen ma siiski alati armastanud poole ööni üleval olla ning hommikuti on uni alati niiii magus – seda tihti isegi siis, kui ma ei ole poole ööni üleval ja olen normaalsel ajal magama läinud. Kui ma kord juba üles saan ja esimene uni on silmist pühitud, naudin oma hommikut täiega, aga just see voodist üles saamise hetk – see soe mõnus voodi, kust ei taha kohe kuidagi välja ronida, nii väga tahaks näpistada veel mõned minutid…

Kuna ma tean, kui oluline on piisav puhkus üldise heaolu jaoks, siis ma väga-väga tahaks endale seda võimaldada. Sestap reegel, mille kohaselt ma peaks tööpäevadele eelnevatel õhtutel sulgema arvuti hiljemalt kell üksteist ning lugema siis rahulikult raamatut, kuni poole tunni-tunnikese pärast tuleb loodetavasti mõnus uni.

Ja kuigi ma tean, et keha harjutamiseks ja rutiini juurutamiseks oleks seda vaja teha IGAL õhtul, hoolimata sellest, kas järgmisel päeval on vaja kella peale tõusta või mitte… Siis nagu näete – niipea, kui vaba päev on ees ootamas, venib õhtu plaanitust tunduvalt pikemaks. Täna näiteks on lihtsalt positiivset energiat ja mõtteid on nii palju, et tahan neid jagada – tahan tegutseda, mitte magada. Keha on tegelikult väsinud küll – mõnusalt väsinud, nagu pärast kümnetunnist tööpäeva ikka. Paraku pole see nii suur väsimus, mis paneks mõnusalt suigatama – see on täpselt selline väsimus, millega on mõnus voodis vedeleda. Ja vaim, see on ärgas… See ei taha üldse magada.

Nii ma siis kirjutan blogi, ehkki kell on peaaegu üks.

Aga nüüd on rõõm jagatud ja küsimus küsitud, seega panen siiski arvuti kinni ning katsun selle elava vaimu raamatulugemisega korrale kutsuda ja unerežiimile häälestada. Tahaks ju homme normaalsel ajal üles saada 🙂

Pean rõõmu välja laskma

Eelmisel reedel kirjutasin, et terve oktoobri kestnud laiskusperiood on liiga pikaks veninud ja tahaks tegutseda. Tasa, aga targu hakkasin selle poole püüdlema ja nüüdseks olen juba üsna hoos 🙂 Olen jälle ideid ja mõtteid täis, teen rohkem, jõuan rohkem, olen rõõmsam.

Plikal on köha, nii et otsustasime eile õhtul ta nädala lõpuni lasteaiast koju jätta. Kui muidu on mu töö üsna paindlik, nii et saan vajadusel võtta vaba päeva või töötada kodust, siis just täna ja homme polnud see kuidagi võimalik. Eile õhtul kell üheksa sebisime talle paari telefonikõnega kaheks päevaks lapsehoidmise. Tavapärane variant ehk minu ema jäi seekord ära, sest ta on just need päevad Tallinnas. Aga mul oli täna võimalik alles lõuna paiku tööle minna, siis viisin Plika Abikaasa vanaema juurde. Homme pean mina töötama 10-20, aga hommikul saan viia Plika Abikaasa ema poole, kuni too kella kaheks tööle läheb ja teise poole päevast oli nõus hädast välja aitama minu ema mees. On küll veidi logistikat, aga on päriselt olemas inimesed, kes saavad aidata – ja oma panuse andis ka minu ema, kes jättis noiks kaheks päevaks laenuks oma auto, mis teeb logistika oluliselt lihtsamaks. See on nii mõnus. Turvavõrgustik – sellepärast ongi Pärnus nii hea elada. Perekond annab nii võrratult palju juurde.

Teine põhjus, miks ma täna rõõmustan, on mu töö. Ma armastan oma tööd ja teen seda alati rõõmuga, aga täna oli kuidagi eriliselt rahulduspakkuv päev, kus ma täiega nautisin seda, mida tegin, inimesi, kellega koos töötan, keskkonda, kus ma töötan… Lihtsalt imeline, et see töö minu ellu tuli. Tahaksin sellest kirjutada pikemalt ja põhjalikumalt, aga ma veel mõtlen natuke. Põhimõtteliselt võiksin, sellest ei juhtuks midagi. Aga see nõuab aega ja mul on hetkel muu eluga nii palju tegemist, et pikalt arvuti taga istuda ei malda. Rohkest logelemisest sai sellist sorti küllastumus, et pallide mängimiseks ega sarjade vaatamisekski pole kannatust – isegi RSS lugejat pole viimase kahe päeva jooksul suutnud läbi lugeda. Ja nii on mõnus.

Ühesõnaga ma kunagi kirjutan pikemalt – kui on kannatust ja aega. Praegu lihtsalt pidin tulema ja kiirelt paar lõiku kirja panema, sest rõõm oli nii suur, et tahtis vägisi seest välja tükkida. Kohe nii väga tahtis, et rikkusin reeglit, mille kohaselt kell üksteist peaks arvuti olema kinni ja ma ise pestud hammastega voodis une-eelset raamatut lugemas. Mida ma nüüd kohe tegema lähen 🙂

Pärnus pere keskel on nii hea ja mul töö on lihtsalt parim!

Kas ma veel üldse kunagi järjele saan?

Viimasest postitusest on möödas 12 päeva. Oktoober hakkab juba läbi saama ja olen selle aja jooksul jõudnud blogida kõigest kaks korda. Kuidagi üldse ei jagu energiat selle jaoks, et tulla siia ja midagi mõttekat kirjutada.

Terve oktoober on olnud kuidagi pooletoobine. Kui septembris jagus veel energiat, et lisaks tavapärasele töö-hädavajalik kodu korrashoid-lapsed rutiinile jõudsin veel kodus suuremaid organseerimisi ette võtta, siis see ind rauges juba nädalaid tagasi. Tööl teen tööd ja naudin seda täiega, õhtul tulen koju, kallistan lastega ja ei viitsi enam midagi asjalikku teha.

Eks see ole mingis mõttes loogiline järg üsna kiirele septembri lõpule – tohutu pingelangus. Ma tundsin, et olen puhkuse ära teeninud ja kui ma ei viitsi koristada, blogida või mida iganes muud teha, siis ei ole järelikult ka vaja. Ühesõnaga olen peaaegu terve kuu vegeteerinud ja teinud vajalikku minimaalselt – töö käin, kodus nõusid kord-paar päevas pesen, köögi hoian nii korras, et saaks süüa teha ja süüa, nädalavahetusel pesu pesen, asju korjan vahel natuke kokku, kui karguga enam ka üle astuda ei saa. Lastega midagi asjalikku ega erilist teha ei jõua – igapäevaselt saab lihtsalt juttu räägitud, musitatud-kallistatud, õhtujuttu loetud, see on loomulik. Aga et nendega rohkem mängida või kuskil käia… Ei ole jaksu.

Okei, tunnistan ausalt, et laiskusele ei aita kohe üldse kaasa ka Gilmore Girls, mida ma septembri keskpaigast alates uuesti vaatama hakkasin ning pallid, mida ma alates augustist uuesti mängin. Gilmore Girls on lihtsalt nii nauditav, et õhtul vaatan tihti ikka kolm-neli osa järjest, sageli uneaja arvelt. Palle mängida on ka lausa lust, sest esiteks jagatakse igal nädalal tasuta superpalle, mis teevad rasketest tasemetest edasi pääsemise oluliselt lihtsamaks, teiseks mulle tundub, et selle viimase maailma tasemed ongi keskmisest kergemad – millalgi septembri lõpus jäin küll ühe nõmeda taseme juures nii kinni, et ei mänginud mitu nädalat, aga siis sain ikkagi hakkama, nüüd muudkui mängin ja kaifin. Õnneks piirab liigset ajaraiskamist see, et elusid on kaheksa ja kui need on maha mängitud, on mitmeks tunniks rahu majas, kuni tagasi tiksuvad 🙂 Hommikusöögi ajal mängin tavaliselt ühe korra elud nulli (alustan päeva tasemest ja kui see on lihtne, jõuan ka põhimänguni), õhtuti jõuan reeglina kaks korda elud maha mängida.

Aga jah. Kui kuu algul tundsin, et puhkus on õigustatud, siis nüüd tunnen juba, et olen liiga pikalt logelenud ja on vaja jälle asjalikuks hakata.

Eile oli see õhtu, kus ma pikalt elu üle mõtlesin. Panin kirja asju, millest sooviksin loobuda ning samuti asju, mida tahaksin saavutada… Mõtlesin igasuguseid suuri mõtteid, kirjutasin ühele inimesele ära ühe kirja, mida olen tegelikult juba ammu tahtnud kirjutada… Ei saanud magada enne, kui kell oli neli.

Tänase päeva olen küll maha lebotanud, aga üks puhkepäev pärast töönädalat kulub igati ära. Magasin üheteistkümneni, pidasin maha pika pool-eraelulise, pool-tööalase vestluse (teadagi, Liisiga, kellega siis veel), sõin hommikust, lugesin blogid läbi, mängisin pallide elud maha… Ja kell ongi juba neli.

Ma arvan, et ma oleks ehk asjalikum olnud, kui enesetunne nii imelik poleks. Pea hakkas eile öösel tuikama, tänaseks muutus see juba väikeseks valuks. Kuna mul oli niru olla, siis võtsin tabletti, mis natuke aitas, aga praegu on ikka peas pingetunne. Usun, et see on ka liigsest ekraani vahtimisest, mis tähendab, et kui ma olen selle postituse ära kirjutanud, siis panen arvuti tõepoolest kinni ja teen midagi muud.

Pühapäeval kella viieks on kokku lepitud täiesti võõra inimese külaskäik ja üks väga oluline põhjus, miks ma seda tegin, oli teadmine, et enne võõraste tulekut suudan ma alati kodu korda teha. Pere ja lähemate sõprade puhul see ei toimi – nemad on omainimesed ja kui ma olen parasjagu laisk, siis ma ei viitsi nende auks koristada.

Gilmore Girlsist olen ära vaadanud peaaegu kuus hooaega, vaadata on jäänud veel 26 osa. Ühesõnaga sellest sõltuvusest saan umbes nädala pärast vabaks 🙂 Pallid üksi ei võta õnneks nii palju aega, et see muud elu takistaks.

Siis on muidugi veel kõik need sarjad ja saated, mida jooksvalt jälgime, need võtavad ka oma aja. Koos vaatame Revenge’i, Castle’it, Bonesi – nendest on eelmise ja selle nädala osad vaja järele vaadata. Mina vaatan veel Kodutunnet ja USA värskeid modelle, nendega olen vist järje peal. Õige pea algab White Collari viimane hooaeg – Bonesil on samuti viimane käsil, nii et järgmisel sügisel on meil juba kaks sarja vähem. Millalgi peaks edasi minema ka Hart of Dixie, aga sellel pole vist veel kindlat kuupäeva paigas… No lühidalt – seitse sarja nädalas, mis teeb keskmiselt igal õhtul 45 minutit – pole kõige hullem, peaks jätma piisavalt aega muudeks tegevusteks.

Oeh, ma ei tea, kuhu ma selle kõigega nüüd üldse jõuda tahtsin. Jälle selline üsna igava sisuga postitus 🙂 Aga vähemalt elumärk, eks… Ja selline mu elu viimased kuu aega olnud ongi.

Eesmärk on muuta seda elu nüüdsest viljakamaks ja mitmekesisemaks. Vähem laiselda, rohkem ära teha. Ja rohkem blogi kirjutada 🙂

Kõik on nii suhteline

Ma panen küll meie väljaminekud jooksvalt kirja ja hoian igakuiselt rahalisel seisul nii palju silma peal, et jaguks kõigeks hädavajalikuks, aga põhjalikumaid ülevaateid kuludest ja tuludest teen ma ainult siis, kui tuju tuleb. Täna üle pika aja tuli, tegin ära augusti ja septembri kokkuvõtted. Ning kuna augustikuine automüük võimaldas meil lõpuks ometi aasta alguses tekkinud võlad ära likvideerida, oli põnev senist aastat analüüsida.

See on nii naljakas, kui kiirelt asjad muutuvad. Eelmise aasta septembris võtsime päris suures summas autolaenu, et osta Abikaasale buss, millega Norras tööl käia. Aasta lõpuks sai töö otsa, nii et uuest aastast oli meie ainsaks sissetulekuks minu poole koha palk. Jaanuaris elasime säästudest, veebruaris sai Abikaasa uue töö, veebruarist juunini sai võetud lähedastelt pea iga kuu laenu kokku veidi üle €2000, et ära elada, mais sain mina uue töö, augustis saime lõpuks auto maha müüdud ning septembri lõpuks oli kogu sealt saadud raha täiesti otsas.

Veidi üle kolmandiku võlgade maksmiseks, veidi alla kolmandiku uue auto ostuks ja sellega kaasnevaks (riigilõivud, kindlustus, remont), viimane kolmandik muuks vajalikuks – minu prillid ja poole aasta läätsevaru, juunis saadud telefon, mille eest nüüd lõpuks võimalik maksta oli, lõppastme koolitus ja dokumentide riigilõivud, tavalisest veidi vabamad kulutused riietele, jalatsitele, majapidamisele (uus triikraud), söögile ja väljas söömisele… Ning oligi kõik.

Pärast talvepuude ja ülejäänud oktoobri maksete raha kõrvale panemist jääb järgmiseks kolmeks nädalaks elamise raha ca €140. See on €47 nädalas söögiks ja kõigeks muuks, mis võib veel vajalikuks osutuda.

Mul lõppes hiljuti katseaeg ja sain pisukese palgatõusu, mis on sõltuvuses igakuisest müügist (ning on teatud piir, millest allapoole see ei rakendu, aga usun, et sellest piirist müüme ikka rohkem) – see katab umbes-täpselt lasteaia kohatasu tõusu ning septembris alanud laste jalgpallitrenni.

Lihtne matemaatika näitab, et edaspidi jääb meil igal kuul püsikuludest (laenud, kindlustused, maksud, lasteaed ja trenn) üle ca €400, mille eest peaks saama kaetud kõik muu vajalik – söök, majapidamis- ja hügieenitarbed, riided-jalatsid, kingitused, autokulud (õnneks kütuse eest reeglina ise maksma ei pea ja kindlustus on ka aastaks ette makstud) ning kõikvõimalikud eralõbud – reisimine, väljas käimine, raamatud…

Järgmise aasta kevadel lõppeb mu õppelaen, aga selle arvelt vabaneb igakuiselt vaid €25. Järgmise aasta sügisel mu palk loodetavasti jälle veidi tõuseb, aga olgem ausad, ka elamise kulud kasvavad kogu aeg. Ülejärgmise aasta sügisel lõppeb autolaen, siis peaks olukord teoreetiliselt paranema. Iseasi, kas selleks ajaks juba uut autot vaja pole – praegune sai valitud võimalikult odav ja samas lollikindel, aga vanade autodega ju kunagi ei tea – loodame, et peab seni ikka vastu. No ja võib muidugi alati loota, et Abikaasa leiab ehk mingil hetkel uue sama hea või parema töö, mis ei eelda isikliku auto olemasolu, siis võiks autost üldse loobuda.

Ja siis on veel kodu, mis ootab soojustamist, uusi aknaid, uut elektrisüsteemi ja kõigi ruumide põhjalikku remonti.

Oh jah.

Samas on meil veel kodulaenu maksta ainult kuus aastat. Selleks ajaks, kui mina olen 36, Abikaasa 39 ning lapsed on 4. ja 6. klassis, on meil päris oma laenuvaba kodu. Kui pole just vanematelt päritud kinnisvara, on see tänapäeva ühiskonnas vist päris hea saavutus?

Ma küll senimaani vahel mõtlen, kas oleks ehk pidanud laenu pikema aja peale võtma, et praegu kergem oleks, aga intressikulu oli pikema aja korral oluliselt suurem ja mulle tundub, et veidi väiksem laenumakse ei parandaks oluliselt meie elukvaliteeti ning praegu veidi rohkem pingutades on kasu lõppkokkuvõttes suurem.

Samas on Eestis küllalt peresid, kelle kuusissetulek on väiksem, kui see summa, mis meil laenust ja maksudest ÜLE jääb. Neil ei ole ehk laene, aga ka nemad peavad maksma makse, tegema remonti JA ostma süüa ning kõike muud vajalikku. Nii et oleks patt kurta.

Niisiis, €400 kuus. Sel aastal on kulunud söögile keskmiselt €345 kuus. €55 kõigeks muuks on natuke vähevõitu. Seega on esimene samm planeerida sööki mõistlikumalt ja loota, et tuleme kuidagi ots-otsaga kokku.

Aga ma pean tunnistama, et kohutavalt raske on kogu aeg kokku hoida. Nii kangesti tahaks ju vahel väljas söömas käia ja see on tegelikult kõige ebaolulisem asi, sest juba muid VAJALIKKE kulutusi on piisavalt. Seega ma eelistaks kuidagi tulude suurendamist. No natukenegi. Mingit regulaarset lisaotsa oleks vaja.

Igal juhul on olukord tunduvalt etem, kui aasta alguses – seni, kuni ei tule mõnd suuremat plaanivälist väljaminekut (neid aga kindlasti tuleb), elame põhimõtteliselt oma palkadest ära.

Kui saaks asja nii kaugele, et me päriselt elakski oma palkadest ära ja ehk hakkaks natuke ülegi jääma, siis võiks põhimõtteliselt kaaluda ka kodulaenu refinantseerimist (või kuidas iganes seda ei nimetata), et remonti teha. Või siis mitte. Eks elu näitab.

Seni mõtlen positiivselt, unistan suurelt ja mängin lolli järjekindlusega lotot. Kuidagi ju alati saab ning meil on isegi vedanud.

Scroll to Top