Läks käima
John Lewise pingviin ja küünalde põletamine on kõiges süüdi – mind on tabanud täiesti ebaharilikult varane jõuluootus. Alguses mõtlesin küll, et liiga vara, aga täna andsin alla ja panin jõululaulud mängima. Samuti meisterdasime lastega jõuluootuse kalendri. Nojah, heakene küll, peale paari Plika värvitud rohelise ruudu tegin ülejäänu mina, nemad lihtsalt istusid juures ja olid elevil 😀 Aga kuupäevi hakkavad nad küll ise maha tõmbama, selline plaan vähemalt on.
Meie köögilaua juures olev sein on hetkel selline:
Terve tänane päev oli mõnus. Kohatiste väikeste tagasilöökidega muidugi, aga millal neid poleks…
Lapsed ärkasid kell kaheksa ja mängisid ilmselt kenasti omaette, sest mina suigatasin mõnusasti edasi. Kell kümme ärkasin selle peale, et poolpaljad lapsed jooksid karjudes magamistuppa ning süüdistasid üksteist kõvahäälselt sajas surmapatus. Soovitasin neil kähku ära leppida, riidesse panna ja siis uuesti rõõmsalt magamistuppa joosta, et saaks päeva ikka positiivselt alustada. Pärast veidikest virisemist võtsid nad mu nõuannet õnneks kuulda, nii saime koos kaisutada ja jutustada.
Kuna leivatainas alles kerkis ja vana leib oli peaaegu otsas, soojendasime hommikusöögiks eelmise õhtu makarone. Seejärel koristasin veidike ja panin leiva ahju. Lapsed mängisid kenasti omaette, nii et mina sain arvuti taga mõnuleda ja mitte midagi asjalikku teha. Hiljem pesin masinatäie pesu, voltisin Plikale sünnipäevaks kingitud komplektist mitu džunglielukat valmis, lõpuks sõime küünlavalgel – värsket sooja leiba pasteediga. Siis oligi juba kell kuus ning hakkasime jõulukalendrit joonistama. Abikaasa tuli ka koju, istusime kõik koos köögis, lapsed joonistasid, jõululaulud mängisid…
Siis jäi Abikaasa magama ning mina hakkasin silmnähtavalt väsinud lapsi magama panema. Igaõhtuse jalavanni ajal hakkasid nad lollitama ja üksteist üles keerama ning kuna ükski mu rahulik palumine ega ka kurjema hääle tegemine ei aidanud, tuli sellest lõpuks suuremat sorti lahkarvamus, eriti Plikaga. No ma lihtsalt ei kannata seda, kui ta hoolimata korduvatest palumistest ja hoiatustest surmväsinud Poisiga lollitab, kui vimase ainus soov on magada (aga kes lollitamisega sellegipoolest väga kergesti kaasa läheb)… Pärast suuremat draamat rääkisime muidugi asjad selgeks, leppisime kenasti ära ja kallistasime rohkelt, nii et nüüd on jälle rahu maa peal.
Ei suuda otsustada, kas ma peaks üritama lapsi lasteaiavabadel päevadel taas kodus lõunaunne panna. Minu jaoks on õhtune lollitamine märk üleväsimusest, samas Plika kurdab, et tal ei tule lasteaias pea kunagi uni ja nende kodune lõunauni jäi tükk aega tagasi ära just sellepärast, et neid oli täiesti võimatu magama saada (olen aru saanud, et paljude lastega läheb nii, kui nad ükskord lasteaias käima hakkavad). Poisil on lõunaund silmnähtavalt vaja, Plika saaks pigem ilma hakkama, samas täna õhtul ma nägin, et ka tema haigutas ja oli väsinud… Ja ikka oli vaja lollitada. No teate küll, kui lapsed üksteist üles keeravad ja iga asja peale hüsteeriliselt naeravad – eks endalgi ole vahepeal nii.
Ilmselt oleks kõige mõistlikum Poiss lõunaunne panna ja lasta Plikal üleval olla, AGA ma ei kujuta hästi ette, kuidas ma Poisi sellega nõusse saan, ta on kangekaelne nagu vana eesel 😛
Oh jah. Igal õhtul sellist probleemi õnneks pole, eks vaatame jooksvalt.
Jõulud võiks juba tulla 🙂
