igapäevaelu – Page 59

Sünnipäevavälist juttu ka

07/11/2014 / igapäevaelu, rõõm, töö / Leave a Comment

Eile õhtul jagus energiat vaid ühe postituse jaoks, nii et päeva kokkuvõte jäi tegemata. Nüüd on eilsed muljed tänaste ja uuemate tõttu juba ähmaseks muutnud. Aga oli ikka rõõm – nii tööl kui kodus. Õhtul mängisime kogu perega seenelkäigu lauamängu. Mäletate seda oma lapsepõlvest? Nii ilus mäng, üks mu lemmikuid.

Tänane päev läks hoopis teistmoodi, kui algselt plaanitud, aga see ei rikkunud mu tuju mitte kõige vähemalgi määral. Esialgne plaan oli mäletatavasti kella kolme paiku Poisiga koju minna, et Plikale sünnipäevakook küpsetada. Juhtus aga nii, et kolmapäeval tulema pidanud kaup jõudis kohale alles täna… Ja kui enamasti jõuab see kell 11, siis täna tuli kell kolm 😛 Ühe korra on kaup jõudnud ka alles reedel, mis on mul reeglina vaba päev – ja otse loomulikult oli see siis reede, mil oli meie pulma-aastapäev 😀

Aga ma teadsin juba seda tööd vastu võttes, et paindlik graafik tähendab lisaks vabadusele ka vastutust ja enamasti annab kõik plaanid kenasti ümber mängida. Otse loomulikult saaks müüjad vajadusel ka üksi kaubaga hakkama, selles pole kahtlustki – väiksemaid tellimusi võtavad nad tihti ise vastu, mind ju iga päev kohal pole. Aga kui mul pole just tõesti väga suurt häda, ei taha kogu nädala põhitellimuse vastu võtmist nende õlgadele jätta, sest seal on alati päris palju asju ja kahekesi opereerida on poole lihtsam. Pulma-aastapäeva tähistasime nagunii alles õhtul, nii et polnud toona viga päeval töötada, täna jäi Poiss lihtsalt kauemaks ema juurde ning magas sel ajal lõunaund (ema ise oli küll tööl, aga tema mees õnneks kodus). Koogi toomise delegeerisin ka emale 🙂

Nii et jah, kogu päeva oli jällegi võimatult rõõmus tuju. Ja kui see kaup siis lõpuks jõudis, läks veel lõbusamaks. Kui palju annavad tööpäevale juurde kelmikad teated teise linna kolleegidelt 😀

Koju jõudsin kell pool seitse, siis tähistasime mõnusasti sünnipäeva. Minu osaks jäi ju ainult laua sättimine ja hilisem koristamine, maailmaparim Abikaasa tegi kõik ülejäänu – käis poes, tükeldas juurviljad, keeras kokku lavaširullid ning kiire rohelise salati. Mis nii viga 🙂 Jõudsin hiljem kõik kenasti korda teha ja ikka veel on energiatase laes. Kuna homme on vaba päev, naudin mõnuga võimalust veidi kauem üleval olla.

Kodune teisipäev

04/11/2014 / igapäevaelu, kööginurk, rõõm / Leave a Comment

Kasutasin täiega võimalust kauem voodis mõnuleda ja tõusin alles peale kümmet. Jutustasime Poisiga, andsin talle süüa, siis istusin arvuti taha tööd tegema. Jube keeruline on töötada, kui iga viie minuti tagant käib üks väike hurmur küsimas: “Emme, kas said juba tööasjad valmis?” No ikka ju kallistad ja räägid paar sõna juttu ja nii see aeg kulub.

Lõpuks said tööasjad tõepoolest tehtud – siis koristasime koos, mängisime koos ja sõime koos. Abikaasal olid omad asjad ajada, nii et nemad jõudsid Plikaga koju alles peale kuut. Selleks ajaks olin ma Poisile juba jalavanni ära teinud ja kupatasin ta magama – lõunauni ununes, aga ilma selleta ning veidi haigena oli ta õhtuks täiesti soss.

Ülejäänud õhtu jutustasime Plika ja Abikaasaga, muuhulgas mängisime doominot ja planeerisime Plika sünnipäeva – esialgsed plaanid veekeskusesse minna läksid köha tõttu vett vedama. Teeme seekord õigel päeval – lasteaias tähistavad nagunii rühmaga, õhtul siis kodus, vaikselt ja pere ringis. Või noh, eks vaatab jooksvalt, äkki tahab mõni sõber ka nädalavahetusel läbi tulla.

Homme hommikupoolikuks viib Abikaasa Poisi oma ema hoida ja kui too üheks tööle läheb, tuleb Poissi hoidma Abikaasa vanaema, kuni Abikaasa ja Plika viie paiku koju jõuavad. Neljapäeva hommikul läheb Poiss minu ema juurde, kuni tema kolmeks tööle minema peab – kuna kaup tuleb aga juba homme ära, saan neljapäeval kenasti lühendatud tööpäeva teha. Ja ongi Poisi haigusnädal kaetud, elagu turvavõrgustik ja paindlik töö. Suurepärane! Lisaks on mul nii võimalus neljapäeval enne Plika tulekut talle sünnipäevakooki küpsetada.

Pühapäeval köögikappi koristades jäi näppu poolik mungubade pakk, viimati sai idandatud vast umbes aasta tagasi. Nüüd tundus jälle õige hetk – kohalik värske kraam on läbi, kurgist on taas saadaval vaid Luunja, suured tomatid maitsevad plastmassiselt ja kirsstomatid on hetkel igal pool räigelt kallid (€3 ja alla selle on hea kilohind, €3-4 vahel veel vastuvõetav, €4+ aga maksta ei raatsi). Lasin mungubadel ühe öö vees liguneda, kurnasin järgmisel hommikul ära ja panin pimedasse kappi, unustasin loputamise loomulikult ära, aga õnneks on see tõesti kõige lollikindlam idandamismaterjal üldse – kõik muu on mul hoolimata korrapärasest loputamisest hallitama läinud, mungubadega pole kunagi mingeid probleeme. Kuna meil on köögis väga soe, said need valmis juba järgmiseks hommikuks, ei pidanud mitut päeva ootama. Ja lapsed, kes aasta tagasi idandite peale pigem nina kirtsutasid, sõid neid nüüd kahe suupoolega ja kiitsid. Win!

Mõtlesin, et katsetan vahelduseks igaõhtust “kiirblogimist”. On küll veidi stiilis “sõin hommikust ja läksin tööle”, aga mul on praegu eesmärk igapäevaelu nautida ning mulle tundub, et sellised õhtused kiirkokkuvõtted aitavad kenasti päeva enda jaoks kokku võtta ja kõige eest tänulik olla.

Eks näis, kaua ma sellist vajadust tunnen, kõik sisetunde järgi. Olulisematel teemadel tahaks ju ka kirjutada, aga see nõuab rohkem süvenemist, aega, kannatust ja tuju – kõike nelja ühel ajal, seda noil päevil eriti tihti ei juhtu. Iga asi omal ajal…

Sinine esmaspäev

03/11/2014 / igapäevaelu, rõõm, töö / 2 Comments

Plika ravisime eelmisel nädalal kenasti terveks (köhatee meega, jalavann sinepipulbriga, hanerasv), täna hommikul köhis Poiss nagu hobune. Õnneks oli Abikaasal võimalik temaga koju jääda, mina jään homme, kolmapäev-neljapäev tuleb veel katta, läbirääkimised juba käivad. Jätkame sama raviga 🙂

Tööl tegin teise 10h päeva üksinda. Note to self: katsu mitte saata müüjat puhkusele, kui sa pead teda asendama kuu alguse esmaspäeval, sest isegi juhul, kui kliente on vähe, on kuu vahetusega seonduvaid lisaülesandeid nii palju, et üksi hästi ei jõua.

Aga noh, vähemalt oli viljakas päev, kõige kiiremad asjad said tehtud ning ülejäänud teen homme kodukontorist. Ma armastan oma tööd, kõige naha ja karvadega.

Kui ma kell pool üheksa õhtul koju jõudsin, tegin lastele jalavanni, lugesin neile, panin nad magama ja pesin ära hunniku nõusid. Siis sai rahulikult süüa ja mõnuleda ning Abikaasa kaisus ühiseid lemmiksarju vaadata.

Kell üksteist tuli meelde, et peaks veel ühe töömeili täna ära saatma. Siin ma siis nüüd olen. Aga homme saan kauem magada, nii et kõik on suurepärane. Ja nii meeldiv rammestus on peal, et täna õhtul pole vaja isegi mitte raamatut lugeda.

Head ööd!

Uuel kuul uue hooga

02/11/2014 / igapäevaelu, rõõm / Leave a Comment

Nädalavahetus oli mõnus – mida edasi, seda paremaks läks.

Reedel oli Poiss lasteaias, mina veetsin kvaliteetaega Plikaga. Sõime koos, mängisime koos, koristasime koos. Õhtuks olin omadega täiesti läbi. Mul oli väga hea meel, et meil oli võimalus nii pikalt kahekesi olla, sest seda aega oli Plikale väga vaja ja mul oli tore temaga igasugu asju koos teha. Teisest küljest on terve päeva intentsiivselt lapsega tegelemine minu jaoks üsna väsitav, nii et üldiselt ma eelistan üks-ühele aega väiksemates kogustes 🙂 Kui mõlemad lapsed kodus on, on vabadel päevadel kergem, sest nad mängivad küllaltki palju omavahel.

Eilne päev möödus pigem puhkamise tähe all. Masinatäie pesu pesin, ülejäänud päev kuidagi kulus käest. Poisil oli palavik, nii et ta magas koos Abikaasaga lõunaund, õhtul panime ka lapsed varakult magama ja vaatasime siis üle pika aja koos oma lemmiksarju.

Tänane päev oli see-eest vägagi viljakas. Pesin pesu, küpsetasin leiba, lastega koos küpsetasime tatraküpsiseid, küürisin korralikult puhtaks kogu vannitoa, vannitasime lapsi, õhtul jõudsin veel kogu elamise põrandad ära pühkida ja pesta ning üldiselt siit-sealt sättida.

Une teemat arutasin ka Abikaasaga. Tema on see, kellel uni enamasti hommikul kell seitse ära läheb, aga see-eest on ta õhtuti nii väsinud, et jääb pool ajast kell üheksa magama. Minu jaoks on vastuvõetamatu õhtuti kell üheksa ära vajuda – pärast laste magama panemist peab mulle jääma veel paar tundi “oma aega”. Ja mul ka ei tule nii vara uni niikuinii.

Samas leidis Abikaasa, et temal meelest ei ole mitte mingit probleemi, kui ma ärkan nädalavahetuse hommikutel 10-11 vahel, sest temal läheb nagunii uni vara ära ja isegi kui ta tahaks kauem magada, saavad varem ärganud lapsed mõnda aega suurepäraselt ise hakkama.

Nii et nüüd ma lähtun puhtalt olukorrast ja sisetundest. Kui ees seisab tööpäev, siis jätkan kindlalt selle reegliga, et arvuti läheb õhtul kinni hiljemalt 23 – soovitavalt varem. Ja siis loen, kuni kustun, mis juhtub loodetavasti pigem varem kui hiljem. Hommikune äratuskell heliseb mul 7.30, aga see on pigem eeläratus. Abikaasa äratus on 7.45, aga ta on sageli selleks ajaks juba üleval. Olen talt korduvalt küsinud, kas tema jaoks on oluline, et ma ärkaks koos temaga, aitaks lapsi hommikul valmis panna jne – ma võiksin seda vabalt teha. Tema meelest pole sel aga mõtet – lasku ma tal pigem siis kauem magada, kui tal selline soov on, kui ta aga nagunii ärkvel on, võib ta lastega ise tegeleda. Nii ma siis kasutan võimalust hommikuti veidi kauem voodis mõnuleda – tõusen tavaliselt kaheksa paiku või veidi peale seda, kui Abikaasa ja lapsed lasteaia poole stardivad. Siis saan rahulikult toimetada – süüa, koristada, ennast korda sättida, kuni kümne paiku tööle lähen.

Aga kui järgmisel päeval pole vajadust kella peale tõusta, siis naudin hilisemaid õhtuid ja magan järgmisel hommikul kauem. Ideaalis tahaksin mingil hetkel ikkagi igapäevaselt ühel ajal tõusma hakata, aga hetkel meile sobib selline süsteem hästi, nii et eks vaatab jooksvalt.

Päeva jooksul ma üldiselt väsinud pole ja ka õhtuti on energiat viimasel ajal piisavalt – eks põhjuseks ole peamiselt see, et töö on mõnusalt mitmekesine ning nüüd, kus olen oktoobrikuisest madalseisust üle saanud, on tuju hea ja tegutsemistahe laes. Hommikuti on uni küll magus, aga kuni Abikaasale sobib see, et ma veidi kauem voodis mõnulen ja ma seitse-kaheksa tundi öö jooksul ikkagi magatud saan, on seis mu meelest igati hea 🙂

Novembrikuu eesmärgid:

rohkem positiivsust, OMA elu elamist ja sisetunde usaldamist
vähem arvutit (esimese sammuna leppisime juba Abikaasaga kokku, et tööpäeva õhtud kuni laste magamaminekuni on pere aeg, kus kõik arvutid on kinni)
rohkem kvaliteetaega perega
projekti “kodu jõuluks täiesti korda” jätkamine

Detsembri alguses siis vaatame, kuidas läks 🙂

Tänasida rõõmud ja suure ringi küsimus une teemal

31/10/2014 / igapäevaelu, rõõm, töö / 6 Comments

Töö, ikka töö. Kui tavaliselt on minu tööpäevad tundide arvult pigem lühemad ning ma ei ole tööl kunagi üksi, siis täna oli uus kogemus – asendasin ja olin terve 10h päeva üksinda. Mul ei olnud mingeid erilisi ootusi, aga ma ei osanud arvata, et ma seda nii väga naudin – olin isegi veel õhtuse sulgemise ajal energiat täis.

Üks klient uuris, kus ma enne töötasin ning mu vastuse peale küsis – ja tulid sealt siia? Ma ütlesin, et jah – ehkki eelmine töö meeldis mulle ka väga, siis siin tunnen end veel paremini. Ta ütles, et seda on näha, ma sobin siia 🙂 Et ta on palju käinud teistes sarnastes kohtades, kus on näha, et töötaja on vaid töötaja. Aga seda tööd saab teha tõeliselt hästi vaid siis, kui ise usud. Ja minu silmist paistab see välja, et ma usun. Ja see on see, mis eristab ning paneb kliendid tagasi tulema.

Mis te arvate, kas mul oli pärast tema lahkumist tükk aega suu kõrvuni või mitte 😛 Ma olen selle kliendiga igati nõus, igas punktis – ma tunnen, et olen ise selline ja valisin ka oma töötajad vastavalt sellele. Sära silmis, usk, tahe oma teadmisi teistega jagada, soov informeerida ja aidata teha parim valik. Ja nii me siin olemegi kõik kolmekesi koos, sära silmis. Ja NII HEA on tööl käia. Sest me tahame teha just seda tööd ja me saame omavahel nii hästi läbi. Tõeline nauding!

—

Aga nüüd teisel teemal – kas teie magate piisavalt? Kas teil on mingi kindel rutiin – lähete magama ja tõusete kindlal ajal? Läheb teil hommikul iseenesest uni ära?

Ma pole kunagi olnud hommikuti maailma raskeim ärkaja või vahetult pärast ärkamist sandis tujus, aga samas olen ma siiski alati armastanud poole ööni üleval olla ning hommikuti on uni alati niiii magus – seda tihti isegi siis, kui ma ei ole poole ööni üleval ja olen normaalsel ajal magama läinud. Kui ma kord juba üles saan ja esimene uni on silmist pühitud, naudin oma hommikut täiega, aga just see voodist üles saamise hetk – see soe mõnus voodi, kust ei taha kohe kuidagi välja ronida, nii väga tahaks näpistada veel mõned minutid…

Kuna ma tean, kui oluline on piisav puhkus üldise heaolu jaoks, siis ma väga-väga tahaks endale seda võimaldada. Sestap reegel, mille kohaselt ma peaks tööpäevadele eelnevatel õhtutel sulgema arvuti hiljemalt kell üksteist ning lugema siis rahulikult raamatut, kuni poole tunni-tunnikese pärast tuleb loodetavasti mõnus uni.

Ja kuigi ma tean, et keha harjutamiseks ja rutiini juurutamiseks oleks seda vaja teha IGAL õhtul, hoolimata sellest, kas järgmisel päeval on vaja kella peale tõusta või mitte… Siis nagu näete – niipea, kui vaba päev on ees ootamas, venib õhtu plaanitust tunduvalt pikemaks. Täna näiteks on lihtsalt positiivset energiat ja mõtteid on nii palju, et tahan neid jagada – tahan tegutseda, mitte magada. Keha on tegelikult väsinud küll – mõnusalt väsinud, nagu pärast kümnetunnist tööpäeva ikka. Paraku pole see nii suur väsimus, mis paneks mõnusalt suigatama – see on täpselt selline väsimus, millega on mõnus voodis vedeleda. Ja vaim, see on ärgas… See ei taha üldse magada.

Nii ma siis kirjutan blogi, ehkki kell on peaaegu üks.

Aga nüüd on rõõm jagatud ja küsimus küsitud, seega panen siiski arvuti kinni ning katsun selle elava vaimu raamatulugemisega korrale kutsuda ja unerežiimile häälestada. Tahaks ju homme normaalsel ajal üles saada 🙂