Hea on olla vana. No mitte, vana, eks, aga… Vanem. Elutargem. Stabiilsem. Mingid kogemused on juba olemas, ei ürita ennast nii väga kellelegi tõestada, võtad kõike rahulikumalt. Mina küll tunnen, et on mõnusam elada, kui kaks või viis või kaheksa aastat tagasi. Küllap mõtlen samamoodi ka aastate möödudes, elutarkust tuleb ju iga päevaga juurde.
Muutused on head, ma olen alati muutuste poolt. Elu ikka muutub ja asjad loksuvad ajaga paika. Meie asi on ainult püüelda oma eesmärkide poole ja samas vooluga kaasa minna. Sest vahel võib punnitada ükskõik kui palju, aga välja ikka midagi ei tule. Mis on ilmselt märk, et praegu pole õige aeg 🙂
Hästi palju on kinni mõtlemises, selles olen ma kindel. Asjad on sellised, milliseks need enda jaoks mõelda. Igasugu jama juhtub aeg-ajalt ikka, see on loomulik. Vahel on tuju paha, vahel on vaja ennast välja elada, vinguda, nutta, kurta, karjuda… See kõik on okei. Aga sellegipoolest võiks ja peaks üritama suunata oma mõtteid ja hoida sisemist meelerahu. No ikka selliselt, et igasugu apsakad ei viiks endast välja, vaid oleks lihtsalt õppetunnid. Et suudaks keerulistes olukordades rohkem rahulikuks jääda. Ja ma väga usun positiivse mõtlemise jõudu. Fake it till you make it, paljuski see täitsa töötab. Muidugi mitte alati. Alati ei peagi.
Minu elus on kõik suurepärane. Ma armastan Abikaasat ja lapsi kogu südamest. On kallis kodulinn, on oma kallis kodu, on sõbrad, tervis on ka hea. Lapsed on lasteaiaga harjunud. Töö, mille sain, tundub olevat üle mõistuse hea – vastab kõigile mu ootustele ja salaunistustele. Vähemalt praegu tundub nii, sest reaalselt pole ma ju veel tööle hakanud – see peaks toimuma millalgi selle kuu jooksul. Eks siis ole täpsemalt aru saada.
Ühesõnaga kõik oluline on super ja igasse päeva jagub endiselt rohkesti helgeid hetki, rõõmsaid juhtumisi. Ometigi on mul juba kuude kaupa pidevalt tunne, et kõik ei ole nii, nagu võiks.
Abikaasaga ei jõudnud kahekesi olla sugugi nii palju, kui oleks tahtnud – pärast kohanemise perioodi suuremaid tülisid enam eriti polnud, aga päris korda asjad ikka ei saanud. Me mõlemad teame seda ja katsume korda saada, aga millal ükskord.
Nüüd on ta jälle Norras ja see mõjub rängalt ennekõike Plikale. Eks Abikaasa tahaks ise ka pigem võimalikult kiiresti Eestisse jääda, aga on võlad, mis tuleb enne ära klaarida, teisiti lihtsalt ei saa.
Remont tekitab pingeid. Raha on kulunud oodatust tunduvalt rohkem, tulemus pole nii hea, kui sooviks (just selle va öko poole pealt), lastega pead-jalad koos elamine ja pidev seletamine, miks issil nende jaoks aega pole, on olnud üsna kurnav.
Ma pole kunagi eriti kannatlik olnud, nüüd on närvid eriti lühikeseks kulunud. Vähemalt on lasteaed, seega saan veidi puhkust. Seda viletsam on tunne, kui ma isegi lasteaiavälisel ajal ei suuda lastega alati rahulikuks jääda. Ma iga päev üritan, aga kui mingist mõttetust asjast jonn üles kistakse ja minu normaalse häälega juttu lihtsalt ei kuulata, kipub hääl ikka lõpuks tõusma. Plikal on eriti raske aeg, sest ta on ju issikas. Poiss on lihtsalt kange iseloomuga kolmene, kes käitub aeg-ajalt pigem kohutava kahesena. Nii et kõik on arusaadav ja lasteaedki on muutus ja stressi allikas ja seda rahulikum peaksin olema mina. Ja kui siis ikka ei õnnestu… Mh.
Ühest küljest ihkan vaheldust, teisest küljest kardan seda. Hommikul kell seitse tõusmine on minu jaoks nii kurnav. Viis aastat olen saanud nautida kodust elu – muidugi ei saa laste kõrvalt igal hommikul välja magada, aga mida vanemaks nad said, seda enam võimalust oli ja üleüldises plaanis oli elu ikkagi väga kodune ja mugav, kõiki käike sai planeerida oma tuju ja ilma järgi. Nüüd on siis jälle tavalise inimese elu, mida elab enamik inimesi, mida isegi varem elasin. Muidugi on varajane tõusmine seda igati väärt, saab ju lapsed jalust ära viia ja seega puhata 🙂 Aga siis on jällegi tunne, et peaks midagi asjalikku tegema ja kui ei viitsi, on ikaldus. Paha tunne, et viin lapsed jalust ära ja ise molutan. Eks ma võin ju ennast lohutada sellega, et viis aastat olin nendega kodus ja nüüd võingi natuke päris lastetut molutamist nautida, aga samas on nii palju asju, mis tegemist vajavad… Ja ma isegi ei käi veel tööl!
Ühesõnaga muutusi on palju ja ma ka alles kohanen. Ja kuna tuju kõigub pidevalt üles-alla, ei jõua ka blogisse paljud asjad. Kui tuju on halb, siis tundubki ju kõik mõttetu. Ka blogimine 🙂 Ma tahaks tagasi seda rõõmu, mis ma varem kirjutamisest sain. Ja ma ei ole kindel, on see praegune rõõmu asemel kohustuse tundmine märk blogimisest välja kasvamisest või lihtsalt sellest, et ma pole ikka veel kohanenud.
Kui ma oleks rõõmsam, siis ma kirjutakski kõigest rohkem. Ma olen ikka rõõmus ka, aga seda siis, kui aega blogida pole. Kui oleks aega, kaob jälle mingil põhjusel tuju 🙂
Ökost ja ostudest ja muust taolisest kah.
Ma juba ammu ei viitsi enda jaoks defineerida, mis täpselt on öko, kas ja kui palju öko mina olen. Sellel on nii palju nüansse – ühele on oluline üks, teisele teine. Pole olemas sellist asja, nagu 100% öko. Mul on ideaalid: võimalikult puhas ja lihtne elu, puhtad ja positiivsed mõtted, võimalikult puhas ja kohalik toit, võimalikult vähe tarbimist. Ma ei tahagi päris ideaalseks saada, lihtsalt sinnapoole püüelda. Ideaalist olen ma muidugi valgusaastate kaugusel 🙂 Aga üldiselt – minu jaoks on oluline lihtsalt… Olla õnnelik ja eluga rahul – olgu siis öko või mitte öko.
Miks ma kajastan oste? Ainult neid, mis mind rõõmustavad. Teise ringi puhul on mitmekordne rõõm – taaskasutus, väike hind, kenad asjad. Maitsed on muidugi erinevad ja mõnele kindlasti minu stiil üldse ei meeldi 🙂 Aga ikkagi olen ise alati rõõmus, kui mõne kena asja leian. Ja loodan, et inspireerin nende postitustega kedagi rohkem taaskasutuse poole vaatama. Tean, et on ka inimesi, kellele lihtsalt meeldibki ostudest lugeda – samamoodi, nagu on neid, kes ei saa sellest üldse aru. Üldiselt ja lühidalt – mulle meeldivad ilusad asjad 🙂 Ja kui ma olen midagi ostnud ja sellest rõõmu tundnud, siis ma tahan seda rõõmu ka teistega jagada. Siis saabki blogisse pandud.
Ideaal on jah võimalikult vähe tarbimist, aga mulle meeldib tarbida 🙂 Sestap üritan lihtsalt läbi mõelda, taaskasutada, valida võimalikult kaua kestvaid asju, eelistada võimalusel (eriti otse ihu vastas) mahepuuvilla jne. Riiete ja jalatsite puhul on mu viimaste aastate minimalism küll kõvasti muutunud – lihtsalt nii kõrini on ühtede asjadega käimisest, tahaks, et oleks valikut, tahaks olla ilus ja naiselik. Mida rohkem valikut, seda põnevam, ühtlasi ei kulu siis asjad ka nii kiiresti läbi – mis on ju ainult hea. Esimene valik on kindlasti taaskasutus, aga kui sealt ei leia ja ikka vaja on, siis ostan uuelt ka. Mõnuga 🙂 Valmistun peatseks tööle minekuks, ma polegi varem kontoris töötanud.
Samas mulle tundub, et mu viimase aja rõõmud on LIIALT tarbimiskesksed. Heade ja ilusate asjade nautimises pole midagi halba, aga tahaks, et rohkem rahuldust tuleks ikka mittemateriaalsetest asjadest. Kui nondega on aga probleeme, siis saabki ennast materiaalsema poolega lohutatud.
Teine võimalus olemasolevast reaalsusest põgeneda on arvuti taga istumine – minu puhul peamiselt lemmiksarjad ja pallimäng. Jällegi – nautida õhtuti head sarja või paari pallimängu on igati asjakohane. Kui aga muud ei tahakski, kui reaalsusest põgeneda ja niiviisi päevade kaupa oma aega veeta, on see jällegi märk, et midagi on valesti.
Kolmas oluline asi on toit. No te ei kujuta ettegi, KUI palju rämpsu me selle suvega ära sõime. Täiesti õudne! Kodus süüa teha ei viitsinud üldse. Mingid kindlad tooted, neid ostsime ikka mahedalt, lisaks palju turult saadud värsket kraami. Aga ka väga palju rämpsu ja väga palju Selverist pärit nö “tavalist” sööki.
Samas on see üsna vana ja tuttav olukord, suvel ja remondi ajal ei viitsi kokata ega üldse toidule mõelda 🙂 Nüüd algas jälle pliidi kütmise periood, ostsin just juuretise, hakkan leiba tegema ja kuna uus kuu algas just ka, kavatsen rämpsu tarbimise nulli lähedaseks viia ning rohkem kokata. Tegin sellega juba algust, üleeile valmis imemaitsev pasta – täistera penned, riivitud suvikõrvits, rohkelt küüslauku, tükeldatud suitsusink, koore-sulajuustu kaste. Tõeliselt hea sai. No pasta on mu lemmik ka. Küll mitte eriti tervislik 😛
Aga täna näiteks ei viitsinud ma hommikust süüa ja kui Abikaasa sõber käis bussipargi kohvikus lõunat söömas, lasin tal sealt endale €2.50 eest lillkapsavormi tuua. Seda ma praegu nosingi, päeva esimene söök, kell on üks 🙂 Mõtlesin teha õhtul ahjukana ja -kartuleid, aga Selveris oli soodushinnaga kanafilee, nii et sai hoopis seda ostetud (mis tähendab, et järgmine toit on hoopis riis) ja kuna läheme õhtul emaga lastele sooja voodriga kummikuid ostma, jõuame koju nii hilja, et ma ilmselt ei viitsigi täna kokata. Lapsed söövad lasteaias nagunii korralikult, see üks õhtu pelmeenide või võileibadega ei tapa.
Ühesõnaga… Ma ei ole praegu oma eluga väga rahul ja see on paradoksaalne, isegi piinlik, sest kõik OLULISED asjad on hästi. Lihtsalt ise tahaks paremini muutuva eluga kaasa minna ja olla parem inimene ja… Tahaks rohkem kannatlikkust ja tasakaalukust, veel rohkem rõõmu igapäevastest pisiasjadest. Mind ei rahulda olukord, kui pool ajast on kõik hästi ja pool ajast mitte. Pool ajast mitte hästi on minu jaoks ikka väga palju. Ma ei oska isegi hinnata, kas on päris pool, aga ütleme… 30-40% mitte head on KA liiga palju. 10-20% oleks ok. Praegu on igatahes rohkem 🙂
Polegi muud, kui üritada ikka mõtlemist muuta. Ja loota, et läheb paremaks ja suudan rohkem. Ja ega ma nüüd kindel pole, oli sel postitusel üldse mingi mõte. Tuli lihtsalt tuju heietada.
Loodetavasti on asjad varsti juba paremad ja blogimise tuju tuleb ka lõpuks tagasi. Sest tegelikult mulle ju ikkagi meeldib kirjutada – kõigest, mis rõõmu või muret valmistab. Olgu need siis pisikesed või suured asjad. Ühele meeldib üks, teisele teine, igaüks leiab endale huvi pakkuva.
