igapäevaelu – Page 77

Eilse päeva juhtumised

22/12/2012 / igapäevaelu, pusled / Leave a Comment

Enamasti laseb Abikaasa mul hommikuti välja magada, aga eile tuli ta kell pool kaheksa jutuga, et tõuse kohe ja läheme Külli juurde pesu pesema. Mis seal ikka – kes olen mina, et vastu vaielda 😀 Jõudsime hommikust süüa, kõik ära koristada ning juba veerand kümnest kodust välja – meie kohta väga hea tulemus.

Pesu oli seekord kohe nii palju, et pidime neli masinatäit pesema. Oleks tahtnud juba ammu minna, aga Abikaasa auto oli ju remondis ja üksi ta ei viitsinud – arusaadav ka. Edaspidi õnnestub ehk sellise intervalliga käia, et kahest masinatäiest piisab – vastasel korral kipuvad lapsed liigselt väsima ja virisema. Ja noh, endiselt on lootus, et skoorime tasuta pesumasina. Raha selle ostmiseks ilmselt enne veebruari pole, väikese hinnaga kasutatud masinaid ei liigu viimasel ajal enam üldse.

Kuna Külli plika oli väsinud, otsustasime kolmanda masinatäie pesemise ajal lähedalasuvasse kasutatud kraami poodi sõita, tagasiteel lihtsalt märja pesu ülevalt ära tuua ja siis koju minna. Neljanda masinatäie tõi Külli hiljem ise ära, sest tal oli vaja nagunii linna tulla.

Kasutatud kraami poes läks nagu tavaliselt rohkem raha, kui plaanitud. Läksime pähklitange otsima, neid muidugi ei leidnud. Ostsime hoopis teekannu (teine plaanitud ost, 35 NOK/€4,75), kaks puslet (20+30 NOK/€6.78), kiikhobuse (60 NOK/€8.14), kümme jõuluehet (10 NOK/€1.36 – Külli küll oli meile just oma komplektist ülejäänud andnud, nii et meil enam otsest vajadust polnudki, aga Külli omad olid väikesed ja nüüd saime suuremaid ka) ja lõpetuseks leidsin täpselt samasuguse kausi, nagu mul juba kodus oli (10 NOK/€1.36), esimese leidsin kunagi teisest kasutatud kraami poest. Plika muidugi suutis selle kausi kohe eile ka ära lõhkuda 🙁

Selline on kuusk siis nüüd ehetega. Pildi peal erilist vahet pole, päriselt vaadates on mõnusam küll. Aga ega poleks ehteid enam kuskilt otsima küll läinud, lihtsalt jäid ette ja olid odavad 😛

Koju tagasi jõudnud, kiirustas Abikaasa üsna kohe jälle minema – ta oli oma jope (ühes passiga selle taskus) rendiautosse unustanud ja oli vaja see enne autolaenutuse pikka jõulupuhkust ära tuua. Lisaks sai ta Külli käest pesu kätte, tõi veel ühe jõulupäkapiku saadetud paki ära, ostis Ikeast köögi ja nõud ära (aga unustasin talle öelda, et toogu piparkoogitainast ka… krt) ning käis Toys R Us mänguasjapoest plastiliini ja traktorit otsimas.

Plastiliini puhul sai valituks Playdohi party pack – Poiss sai kunagi sünnipäevaks nii neli suurt potsikut kui samalaadse party packi, mis sisaldas hunnikut väikeseid ja see viimane tundus asjalikum – rohkem erinevaid värve ja mõnusalt väiksed kogused, millega lastel hea mängida. Kusjuures üllatavalt kaua püsisid värvid puhtad ja plastiliin pehme, aga kolimise ajaks olid nad suutnud enamik siiski tuksi keerata (põrandalt läbi käimise tõttu sodised, värvid segunenud ja voolitavus kuivamise tõttu kehvem), nii et ei hakanud kaasa võtma. Oleme siin mitu korda mõelnud, et tuleks uued osta, kogu aeg ununes, aga nüüd tuleb ju köök ja seega oleks hea, kui nad saaksid endale sinna millestki süüa valmistada 😛 Jahu-soola möksiga pole endiselt viitsinud katsetada – kui praegused jamaks lähevad, siis ehk…

Traktorit tahtsime Poisile, kes on nende järele tõsiselt hull. Ema on juba ammu öelnud, et ostke ometi Poisile traktor… Ja nüüd koos poodides käies oli Abikaasa hädas, et Poissi õues traktori juurest ära meelitada. Paraku me sobivat ei leidnudki – ainus puidust variant oli nunnu, aga liiga väike ja kallis, plastmassist valikut tohutult, aga odavamad olid koledad ja kallimat ei raatsinud osta. Üks plastikust pildi peal enam-vähem meeldis ja netist oli näha, et meie poes peaks olema, aga müüjalt küsides selgus, et pole. Selle oleks ostnud, oli okei hinnaga ja parajalt titekas, ülejäänud sisaldasid palju väikseid osi, nii et oleks ilmselt ruttu katki läinud. Noh, eks siis mõni teine kord…

Selle eest ei suutnud me vastu panna ja Ikeast sai toodud veel üks komplekt puidust raudtee juppe. Nüüd on siis lõpuks olemas ka sellised, millega raudteed jagada saab ja kohe palju ägedamalt annab ehitada. Pildil oleval meistriteosel on ära kasutatud kõik jupid, välja arvatud need neli, millega annaks raudteed kõrgemale tõsta – see näeb väga äge välja, aga kui lapsed mängima hakkavad, kukub kohe kokku, nii ma siis ehitasin lõhkumiskindlama variandi. Igal juhul on raudtee kahtlemata perekondlik meelelahutus 🙂

Tänu varajasele äratusele juhtus eile õhtul nii, et läksin koos lastega magama, seega tavaline igaõhtune oma aeg jäi täitsa ära ja nii lumebelbed kui piparkoogid on endiselt tegemata. Tänane päev on ka suuremalt jaolt kuidagi käest kadunud, aga kolme tunni pärast saab lapsed magama panna ja siis ehk läheb tegudeks 😛

Jõul hiilib ligi

21/12/2012 / igapäevaelu, jõulud, plika, rõõm / 4 Comments

Saatsin täna Abikaasa Bergenisse vene poodi, tõi sealt heeringat, hapukapsast, hapukurki ja kohukesi 😀 Õudselt tahaks verivorsti jõululauale, me nimelt oleme seapraadi detsembris nii mitu korda teinud, et ei isuta enam üldse. Aga jällegi, ei tulnud see verivorstisoov ju pähe, kui ema pakki saatmas oli. Üks meie tuttav Eesti pere käis just Eestis, aga meie ei saanud seda teada enne, kui nad juba tagasi olid. Ma ei teagi ühesõnaga, mida me esmaspäeval süüa teeme.

Meie tänane poodlemine oli peamiselt aja ja närvide raiskamine. Kõik normaalsed jõuluehted olid lihtsalt ära ostetud! Ikeas nägime kunagi varem, aga pühapäeval enam polnud. Europrisis nägin kunagi varem, täna oli vaid reklaam seinal, riiulitel valik väga kehv. Järgmine pood oli plaanis Jula, aga kuna Europrisis sattusime juhuslikult kokku tolle ülalmainitud Eesti perega, kes sealt tuli, saime teada, et nii ehted kui jõulutuled on KÕIK ära ostetud – 50% allahindluse tõttu oli puhas töö tehtud 🙂 Vaatasime veel Sparkjøpi ja Plantasjenisse – viimasest oleks saanud lillasid kuule, aga ma olin oma punases nii kinni, et polnud nõus 😛

Kuusele tuled saime, aga sedagi vaid tänu sellele, et Külliga telefonis rääkides mainis ta mingit lambipoodi, kust nemad ostsid ja me läksime siis ka sinna. 100 lambiga ja värvilised – täpselt sellised, nagu vaja. Hind muidugi Norrale kohane, 149 NOK/€20 – eurodes ei tundugi nii üle mõistuse kallis, aga mul on väga täpselt meeles, kuidas ma aastal 2006 ostsin samasugused küünlad Maximast 16 krooniga ja 2008 jõulude ajal Konsumist äkki umbes 50 krooniga? No eks hinnad on praeguseks kindlasti tõusnud, aga mul on Eestis kolm komplekti olemas ja ei tulnud ju õigel ajal meelde, et ema oleks saanud jõulupakki panna 🙂

Peale jõulutulede ostsime veel Europrisist pisikesed põhjapõtradega pesulõksud (19.99 NOK/€2.70), need olid lihtsalt nii armsad, et ei suutnud sinna jätta.

Fretexis (kohalikus Sõbralt Sõbrale või Humana laadses poes) käisime ka korra – ma ei saanud küll rahus ringi vaadata, sest Abikaasa ja lapsed olid närvilised, katsume teinekord Külliga kahekesi minna. Igatahes haarasin kaasa ühe 80% allahinnatud suvekleidi Plikale (7.80 NOK/€1.06), mille suurus on 128 ehk teoreetiliselt peaks see talle parajaks saama NELJA aasta pärast, aga no ma ei tea… Kas tundub, nagu oleks suur või? Vabandust uduse pildi pärast, Plika muudkui kõikus küljelt küljele 😀 Kleit on õlapaeltega, all on lihtsalt sarnast värvi pluus.

Kõige jaburam ost oli Fretexist kaasa haaratud kujuke. Ma üldiselt siiralt jälestan kujukesi, aga see lihtsalt jäi silma, hakkas meeldima ja oligi kõik 😀 Otsustavaks sai see, et Plikale meeldis ka. Maksis 25 NOK/€3.39 – Eestis ma vaevalt et oleks sellise hinnaga nii pisikest asja ostnud 😛

Oleks Ikeasse ka läinud, aga kell oli juba palju ja Abikaasa pidi koju magama tulema. Lastele mõjus see väljas käimine igatahes oivaliselt – kui tavaliselt nad söögiaegadel pigem pirtsutavad ja jätavad enamiku järele, siis nüüd õhtul koju jõudes nõudsid mõlemad süüa ja kaks korda juurdegi – Poiss sõi kreeka salatit ja Plika heeringat kartuli, hapukoore ja musta leivaga 😀 Tõsiselt hea meel oli neid vaadata. Teenisid oma magustoidu-kohukese kuhjaga ära 🙂

Kui lapsed magama sain, oli mul ometi aega köök lõplikult ära koristada ja siis oma jõuluhõngulist kodu nautida. Maiustasin Krati saadetud tervete metspähklitega šokolaadiga, ütlemata hää oli. Ma ei tea, kas sellel jõulušokolaadil on Lindaga võrreldes kuidagi erinev koostis, aga no kohe palju paremini maitses.

Tänase päeva jõuluüllatus oli aga kahtlemata too kauaoodatud pakk. Ma enda meelest enam-vähem teadsin, mis seal olema peaks, läksin rõõmsalt järele, oodates järjekordset mulliümbrikku, nagu neid ikka saadetakse… Jutt oli lõppude lõpuks PISIpakist, eks 🙂 Ja kujutage siis ette minu šokki, kui mulle ulatati KAST 😀 Põnevusega kiskusin lahti… Ning avastasin maailma kõige nunnumalt pakitud jõulukingid tervele meie perele. Kuna jõulupäkapikk oli juba enne sõnad peale lugenud, et kingid käivad kuuse alla, siis nüüd päriselt ongi nii, et esmaspäeva on ootamas neli pakki, mida ma esiteks üldse ei eeldanud… Ja seega pole ka kõige õrnematki aimu, mis seal sees olla võiks. No hea küll, laste pakkide osas äkki midagi tean, aga seegi pole kindel 😀

Ühesõnaga… Jõuluüllatus muudkui paisub. Kirjeldamatult põnev. Ja armas.

Mõtlesin täna õhtul lumehelbeid juurde teha ja ehk kuuseehteid ka ise meisterdada, aga kogu õhtu kulus niisama nautlemisele ja rohkele pildistamisele. No mõned päevad on jõuludeni veel aega, nii et küll jõuab nii meisterdada kui piparkooke küpsetada. Eriti selle viimasega polegi tark liiga vara alustada, sest eelmine laar sai nii kiiresti otsa, et suisa häbi on 😀 Kolm plaaditäit glasuuritud kooke olid otsas järgmise päeva pärastlõunaks – niipea, kui glasuur oli veidi tahenenud, hakkasin hilisõhtul nosima, Abikaasa maiustas öösel enne tööle minekut ja järgmisel hommikul ma põhimõtteliselt enne midagi muud ei söönudki, kui kõik piparkoogid otsas olid. Vaat sellised piparkoogisõltlased olemegi 😀 Ma praegu juurdlen, kas teen kogu laari korraga jõuludeks ära või jätaks äkki näiteks kolmandiku tainast ja glasuuri alles, et aastavahetuseks ka natuke piparkooke saaks… Sest kui ma kõik korraga ära teen, siis on nad raudselt kolme päevaga otsas 😀

Lõpetuseks mõned pildid meie jõulusest elamisest. Kuusk sai Abikaasal küll suurushullustuses liialt suur ostetud, aga samas – eks mälu ja silma järgi olegi raske valida, järgmise aasta see-eest teame täpselt, et veidi väiksemal isendil oleks seal toanurgas rohkem ruumi. Ega praegunegi halb variant pole, väga ilus ja tihe, ainult ülevalt pidime natuke maha kaksama ja diivani külgepidi vastu kaminat lükkama, et kuusel ruumi oleks (ja sellegipoolest on tal seal üsna kitsas).

Olin täna jälle hädas, sest pildid tulid nii kehvade värvidega – vanal Casio fotokal olid nii vahvad settingud, millega sai mõnusaid kollakaid pilte teha. White balance‘i näppimisega sain olukorra natuke paremaks. Panen teile siia võrdluseks kolm pilti, mis ma tegin jõulukaartidest, mis meieni praeguse seisuga jõudnud on – esimene tehtud automaatsega, teine sinise valgusega mõeldud ruumide jaoks ja kolmas päikeselise päevaga väljas pildistamise jaoks. See vahepealne variant tundus mulle kõige mõnusam, kasutasin seda toa pildistamisel ka. Kui päikest pole, olgu vähemalt pildid kollased 🙂

Esimene bussisõit

17/12/2012 / igapäevaelu, norra / 1 Comment

Otsustasime siiski eile bussiga Ikeasse minna. No tõsine tahtmine oli välja saada ja lapsed on juba tükk aega luninud, et läheme bussiga sõitma. Vaatasime netist, et bussid käivad iga poole tunni või tunni tagant kuni hilisõhtuni välja, niisiis lubasime lastele, et kui ära magatud on, sõidame bussiga Ikeasse.

Selleks ajaks, kui lapsed ükskord üles tõusid, ei viitsinud enam kuskile minna, aga lubatud ju sai, seega ikka läksime 😀

Üksik täispilet maksab 27 NOK (€3.65), lastele (alates 4a!) ja pensionäridele 14 NOK (€1.90) – nii et Plikale oleks ka põhimõtteliselt pidanud pileti ostma. Õnneks vanust ei küsitud ja piletit osta ka ei kästud. Aga jah, bussisõidule kulus kokku 108 NOK, samas kui liiter bensiini on 14-15 NOK ja vahemaa vaid 2×8 km…

Suht kõik inimesed, keda me nägime bussi tulemas, ostsid pileti sularahas. Siin on muidu täitsa olemas elektrooniline sõidukaart, ilmselt midagi taolist, nagu Londonis Oyster, aga piletihinnad tundusid netist loetu põhjal ühesugused olevat – ükskõik siis, kas sulas või kaarti kasutades. Londonis on Oysteriga ikka kõvasti odavam…

Busse peab siinmaal ka hääletama. Bussijuht oli tore naine, istekohti jagus. Stop-nuppe otsime alguses taga, need olid akende kohal seinal. Peatuse nimesid ei öeldud ja bussipeatuste ootepaviljonidel pole ka nimesid, ainult bussinumbrid, mis sealt sõidavad. Mina ei oleks küll osanud õiges kohas maha minna 😀 Abikaasa sõidab seda teed iga päev autoga, seega tema teadis.

See ei olnud linnaliini buss, sest me ei ela ju linnas – Eesti mõistes, ma ütleks, et midagi maakonnabussi laadset. No ühesõnaga kaugliin, aga mitte ekspress, vaid selline piimabuss, mis iga küla juures peatub.

Bussipeatuse nimi oligi Ikea (netis on nimed näha ja no kurat, peaks ju ikka nendes ootepaviljonides ka olema, aga ju siis nii kehvasti, et neid pole näha), aga selleks, et sealt Ikeasse saada, pidi parasjagu seiklema. See pood on mõeldud täiesti ainult autoga lähenemiseks – autod sõidavad mööda teed otse parklasse, bussipeatusest peavad jalakäijad ringiga ja maa-alustest tunnelitest läbi minema.

Lastel oli muidugi lõbu laialt, aga meil oli küll täiesti kopp ees. Tagasi tulles lisaks mitu kotti ka, seikle ja turni siis. Rääkimata sellest, kui palju see sõit rahaliselt kallimaks läks. Ja sellest, kui mugav on autoga sõites ennast õhemalt riidesse panna, et poes palav ei hakkaks. Nii et jah – oli tore elamus, aga rohkem võimalusel ei kordaks 😀 Teine asi, kui ma tahaks näiteks üksinda bussiga Bergenisse sõita, siis on pikem sõit, ei pea linna sissesõidu eest maksma, saab rahulikult ringi käia, muretsemata parkimise pärast. Aga lastega ja/või lähiümbruskonnas bussiga sõita on küll täiesti mõttetu.

Oli plaan piparkoogitainast osta, aga haarasime kaasa ka nunnud vormid, ühe klaaskausi, ostsime paar küünalt, lambipirne ja veel nipet-näpet… Lapsed nõudsid seda mänguasja, kus saab haamriga taguda – meil jäi see Eestisse ja kuna polnud siin eriti kallis (Eestis ma poleks seda küll €10 eest ostnud, aga siinset toidu hinda arvestades oli see 69 NOK nii naeruväärselt odav), siis ostsimegi.

Pärast isu täis toksimist kasutas Poiss värvilisi pulgakesi “tordiküünaldena” ning kutsus siis Plika neid “ära puhuma”:

Kui hästi läheb, saame homme auto kätte, siis võib uuele ringile minna. Mõned asjad jäid Ikeast ostmata ja mõningaid asju tuleb mujalt osta.

Tõeline pühapäeva hommik

16/12/2012 / igapäevaelu, kodumajandus / Leave a Comment

Kuna pühapäevaöine “vahetus” on hilisem, ärkab Abikaasa tavalisest hiljem ja ka mina lähen seega veel hiljem magama. Täna hommikul olid lapsed õnneks ebatavaliselt vaiksed, nii et ma sain poole kaheteistkümneni magada. Lõpuks elutuppa jõudes sain ka põhjusele jälile – Abikaasa oli pannkooke teinud. Istusid seal kõik nagu illikukud diivani peal reas ja hunnik kooke ootas laual. Segadus oli muidugi ka, aga see käib alati asja juurde, kui nad omaette toimetama jätta, sellistel tingimustel koristan ma rõõmuga 😀

Aga kuna rohkemat öelda pole, siis otsisin mõned viimased pildid välja.

Sellised päkapikud liiguvad siin ringi:

Laste kodukino, kui emme-issi teises toas suurelt ekraanilt oma asju vaadata tahavad:

Abikaasa ostis ükspäev müslit. Sõid seda jogurtiga hommikusöögiks. Poolik müslipakk ja tühjad taldrikud olid lauale jäänud. Mingi hetk hiljem, kui keegi ei märganud, kallas Poiss kogu järelejäänud müsli taldrikusse ning ründas lusikaga:

Otsustasin, et kahe ja poole nädala vanuste õunamahla plekkidega oleks aeg midagi ette võtta. Netist lugesin, et need olevat ühed väga rasked plekid ja peaks eemaldama nii ruttu, kui võimalik. Igatahes tegin soovitatud jaheda vee ja nõudepesuvahendi segu ning lihtsalt plötserdasin seda lapiga diivanile. Lapp polnud just ülearu puhas, mul pole siin suuremat lapivalikut, aga ajas vist asja ära. Kui kogu diivan märg oli, siis kuivatasin natuke rätikuga, seejärel panin kihi majapidamispaberit, kihi ajalehti, kõige peale viskasin teki ja vaatasin selle kõige otsas modelle edasi 😀 Vahepeal sain paberit ja ajalehti veel korra vahetada, sest esimesed olid pressi all kenasti läbi imbunud.

Täna hommikuks oli diivan kenasti kuiv ja mahlaplekid täiesti kadunud – poleks uskunudki, et nii hästi läheb. Üks tumedam kriips on algusest peale olnud ja paremal ääres on mingid väiksed pruunikad plekid, mis õnneks väga välja ei paista – nondega võiks põhimõtteliselt veel üritada, kui ma välja mõtleks, millega tegu. Leib äkki…? Ma nii äärest eriti ei nühkinud, sest teadsin, et mahlaplekke seal polnud ja pimedas ma neid väiksemaid ei näinud – tegin oma tööd ju öösel ning elutoas valgustust pole. Päevavalges oleks muidugi nutikam selliseid asju teha, aga ma tahtsin, et jõuaks ära kuivada, kuni keegi peal ei aele, seega öö oli praktilisem valik.

Tahaks jubedalt Ikeasse piparkoogitainast ja meisterdamise materjali ostma minna, nad on täna 14-20 lahti ka ja puha (siinmaal muidu pühapäeval kõik kinni, praegu lihtsalt jõulu eri). Aga AUTOT pole… Grr. Tahan välja saada!!! Terve nädala kodus istunud. Aga jala Ikeasse ei lähe ja bussidele ei viitsi mõeldagi.

Oli tore, kuniks oli

14/12/2012 / igapäevaelu, jõulud, muusika, TV/sarjad / Leave a Comment

Kolm õhtut hiljem on kõik 11 lemmikristsõna lahendatud ja alles vaid “tavalised”. Hakkasin mõtlema, et ilmselt ütleb see midagi minu iseloomu kohta, kui mulle meeldib rohkem sõnu õigetesse aukudesse sättida, neid tähesegadikest üles otsida ja numbrite taga peituvaid tähti ära arvata, kui tavalistele ristsõna”küsimustele” vastata. See otsimine ja sättimine on rohkem pusle moodi, ma ju jumaldan puslesid.

Sihuke tunne, et telliks selle ristsõna endale siia Norrasse. Aastatellimus on €11.40 ja kuni 100 g lihtkirja saatmine Norrasse on €1.50… €2.45 kuus pole ju NII suur summa selle lahendamise rõõmu eest… Või on? 😛

Muidu on kõik vaikne ja ühelgi rindel suurt miskit uut pole. Siiski-siiski – saime täna täiesti ootamatu jõulupaki ja oodatud kirja esimese jõulukaardiga 🙂 Kaart ja kiri olid Abikaasa vanaemalt, me just ükspäev helistasime talle, siis ta ütles, et saatis. Aga pakk oli Abikaasa perekonnalt ja muidugi oleks võinud arvata, et nad ka miskit saadavad. No aga kuni keegi pole midagi öelnud, seni ju ei julge loota 😛

Liis soovitas meile sarja Hart of Dixie ja pärast treileri ära vaatamist sai see ka koheselt ette võetud. Liis ütles, et talle algul ei meeldinud, aga hiljem hakkas – no meile meeldib küll kohe algusest peale. Kohati ärritavalt jabur, aga väga äge.

Otsisin täna ennast segaseks, aga aadressimärkmikku üles ei leidnud. Tundub, et ma unustasin selle tõesti Eestisse. Mõtlen, kas see on märguanne kõrgemalt poolt, et seekord tuleks kõik kaardid vahelduseks digitaalsel kujul saata (päris e-kaarte kindlasti mitte, saaks vabalt ise midagi vahvat kujundada), aga… Mulle ju nii meeldivad päris kaardid! Samas lastest normaalseid fotosid saada ei õnnestunud, kaartide meisterdamiseks vajalikku materjali pole, Abikaasal on vähemalt nädala lõpuni kahe istmega rendiauto, kuniks enda oma korda saame, nii et ka kõik koos ostma minna ei saa, üksi ma sõita ei julge ja ilma nägemata midagi tellida ka ei oska, sest mul pole isegi täpset ideed… Kõik tundub rääkivat digitaalse versiooni kasuks, aga mul on aimdus, et me ise saame sel aastal ikka õige mitu päris kaarti ja lisaks mitu pakikest, nii et seda enam ma tahaks kangesti vastu ka saata. Päh. Ma pole veel endiselt otsustanud, mis ma teen. Alati on võimalus kõigilt uuesti aadresse küsima hakata, aga ma üldse ei viitsi ja endiselt on lahenduseta küsimus, millised kaardid ja kust ma materjali saan. Jah, kaartide OSTMIST ma enam isegi ei kaalu, nii iseenesestmõistetav on see isetegemine mu jaoks. Jabur 😀

Kui ma aadressimärkmiku üles leiaks, siis saadaks ikka küll. Aga kui ei leia… Siis ei tea.

Põhja-Tallinn on meil siin hitt. Täpsemini kaks laulu, mis vist üldiselt ka kõige popimad on – “Lähen ja tulen” on väga mõnus, aga kõige lemmikum on “Meil on aega veel”. Kuulan ja naudin. Abikaasale meeldib ka.

Rohkem vist ei miskit 🙂 Elan jõulude ootuses. See tähendab, palgapäeva ootuses, et saaks maksta ära kõik üüratud autoremondi ja -rendi arved ning kuuse osta… Blaaah. Aga ei, ma lubasin, et ei lase tujul langeda 🙂 Postikana toodud saadetisi ootan muidugi ka iga päev põnevusega, ehkki ausõna, mul on vahel tunne, et me pole kõike seda ära teeninud.