igapäevaelu

Hoolimata sellest, et Abikaasa laseb mul nii kaua magada, kuni ta tööle läheb, on mul hommikuti tavaliselt üsna raske tõusta. Tihti ärkab Poiss tunduvalt varem kui kell seitse, siis peab teda kuidagi rahulolevana hoidma, kuniks Abikaasa “päriselt” ärkab.

Täna ärkas Poiss ka pool seitse ja virises. Võtsin ta meie voodisse, seal jäi rahulikuks – oli natuke kaisus ja nihverdas siis ringi. Saime veel rahulikult tukkuda, seitsmest tõusis Abikaasa üles, mina unelesin edasi. Kui ta kell kaheksa mind äratama tuli, et ise ära minna, oli pliit köetud, köök koristatud, lapsed riides ja kammitud ning istusid oma pudrutaldrikute taga.

See on tavaline, et Abikaasa hommikul pliiti köeb, Poisil mähet ja riideid vahetab ning lastele putru teeb. Aga et ta ka kööki koristas, ehkki see oli rangelt võttes minu eelmisel õhtul tegemata jäänud töö (õnneks polnud väga suurt segadust, ma natuke ikka kraamisin, lihtsalt lõpuni ei viitsinud), et Plika ka riides oli, et ta oli Plikal isegi pea ära kamminud ja soengu teinud… Vaat jaa, seda igal hommikul ei juhtu. Mul oli kohe nii hea olla, selline mõnus tunne, kui keegi sinu eest hoolitseb.

Nii et kui tavaliselt üritan hommikuti veel voodis või diivanil vedeleda, kuni kell näiteks kümme saab, siis täna jäin suurima rõõmuga ja vähimagi vaevata kell kaheksa üles – koristasin, pesin pesu, nüüd lõpetan hommikusööki. Koristan veel natuke ja siis läheme lastega õue mängima. Ja kahe paiku tuleb mulle külaline 😛

Oh seda ilusat elukest. Ja kevad annab veel kõigele vunki juurde.

Ma olen ikka paras päikesenarkomaan, eriti pärast pikka talve.

Tänane päev algas küll veidi kehvasti, sest Poiss ärkas hommikupoole ööd mitu korda ja nuttis, mina olin aga eriti kannatamatu, nii et läksin teisel korral lihtsalt elutoa diivanile magama… Õnneks suutis Abikaasa ta mõlemal korral maha rahustada.

Ja kui ma siis diivanil kell veerand üheksa selle peale ärkasin, et Plika magamistoast mind otsima tuli, oli elu juba ilus. Päike paistis ja olemine oli helge. Köök oli korras, sain kohe lastele putru keeta, sõid hea isuga. Siis mängisid kenasti kahekesi, kuni mina arvuti taga oma hommikusööki sõin.

Ja siis läksime õue. Kui me eile kogu perega mänguväljakul käisime, siis Plika lõbutses täiega, aga Poiss ei olnud millestki huvitatud – tahtis magama minna, panimegi ta siis kärusse. Aga täna läksime tunnikese varem ja Poiss oli ka täitsa asjapulk – muudkui sõitis mäest alla (mis muidugi tähendas, et tema istus kelgul, mina tirisin ta üles, lükkasin alla, jooksin järele, tirisin üles tagasi jne jne jne), hiljem tuterdas omal jalal kah. Plika kelgutas samuti ning tuuseldas muidu ringi. Lõpuks läksime aeda, sest Poiss nõudis kiiga. Ja oh kui suure rõõmuga kiikusid mõlemad, tükk aega. Siis kiire supp ja mõned kiivid ning nüüd magavad mõlemad, rahu majas pikaks ajaks, arvan ma.

Hea meel, et nendega üksinda nii hästi hakkama sain – see on minu jaoks üpris kurnav ettevõtmine, üks eelmine kord näiteks istus Plika lihtsalt maha ja sõi lund, Poiss käis ringi, kukkus, karjus, nii korduvalt, tuppa viies karjus kah. Ei tekitanud just isu uuesti minna 😀 Aga täna läks kõik väga hästi, nii et nüüd on jälle motivatsiooni rohkem. No KEVAD ju tuleb, eks see loeb ka.

Kella viiest on õppesõit, enne peaks veel natuke teooriat meelde tuletama… Aga kõigepealt koristan natuke ja logelen natuke.

Elu on ilus.

Esmaabikursuselt koju jõudes ootas mind ees poolpaljas mees põllega ning ahjus lõhnas juustu-sibulapirukas. Kirsina tordil pole isegi lastega suuremaid tülisid olnud – Plika magas kolm tundi lõunaund, õhtu läks rahulikult ja isegi ööunne jäämine oli üle hiiglama pika aja meeldiv.

Helistasin maksuametisse, et igaks juhuks üle uurida, kas kõikvõimalikud paberid ja tõendid on ikka olemas – kõik on korras, midagi juurde vaja pole, raha lubati maamaksuga tasaarveldajatele vist 5. aprilli paiku. Ja Abikaasa sai lõpuks kauaoodatud preemia kätte. Nüüd on kindel, et kolme kuu jagu sääste on olemas. Juunis pean palka saama, seni on okei 🙂

Nii võib täitsa elada!