igapäevaelu

Ma olen ikka paras päikesenarkomaan, eriti pärast pikka talve.

Tänane päev algas küll veidi kehvasti, sest Poiss ärkas hommikupoole ööd mitu korda ja nuttis, mina olin aga eriti kannatamatu, nii et läksin teisel korral lihtsalt elutoa diivanile magama… Õnneks suutis Abikaasa ta mõlemal korral maha rahustada.

Ja kui ma siis diivanil kell veerand üheksa selle peale ärkasin, et Plika magamistoast mind otsima tuli, oli elu juba ilus. Päike paistis ja olemine oli helge. Köök oli korras, sain kohe lastele putru keeta, sõid hea isuga. Siis mängisid kenasti kahekesi, kuni mina arvuti taga oma hommikusööki sõin.

Ja siis läksime õue. Kui me eile kogu perega mänguväljakul käisime, siis Plika lõbutses täiega, aga Poiss ei olnud millestki huvitatud – tahtis magama minna, panimegi ta siis kärusse. Aga täna läksime tunnikese varem ja Poiss oli ka täitsa asjapulk – muudkui sõitis mäest alla (mis muidugi tähendas, et tema istus kelgul, mina tirisin ta üles, lükkasin alla, jooksin järele, tirisin üles tagasi jne jne jne), hiljem tuterdas omal jalal kah. Plika kelgutas samuti ning tuuseldas muidu ringi. Lõpuks läksime aeda, sest Poiss nõudis kiiga. Ja oh kui suure rõõmuga kiikusid mõlemad, tükk aega. Siis kiire supp ja mõned kiivid ning nüüd magavad mõlemad, rahu majas pikaks ajaks, arvan ma.

Hea meel, et nendega üksinda nii hästi hakkama sain – see on minu jaoks üpris kurnav ettevõtmine, üks eelmine kord näiteks istus Plika lihtsalt maha ja sõi lund, Poiss käis ringi, kukkus, karjus, nii korduvalt, tuppa viies karjus kah. Ei tekitanud just isu uuesti minna 😀 Aga täna läks kõik väga hästi, nii et nüüd on jälle motivatsiooni rohkem. No KEVAD ju tuleb, eks see loeb ka.

Kella viiest on õppesõit, enne peaks veel natuke teooriat meelde tuletama… Aga kõigepealt koristan natuke ja logelen natuke.

Elu on ilus.

Esmaabikursuselt koju jõudes ootas mind ees poolpaljas mees põllega ning ahjus lõhnas juustu-sibulapirukas. Kirsina tordil pole isegi lastega suuremaid tülisid olnud – Plika magas kolm tundi lõunaund, õhtu läks rahulikult ja isegi ööunne jäämine oli üle hiiglama pika aja meeldiv.

Helistasin maksuametisse, et igaks juhuks üle uurida, kas kõikvõimalikud paberid ja tõendid on ikka olemas – kõik on korras, midagi juurde vaja pole, raha lubati maamaksuga tasaarveldajatele vist 5. aprilli paiku. Ja Abikaasa sai lõpuks kauaoodatud preemia kätte. Nüüd on kindel, et kolme kuu jagu sääste on olemas. Juunis pean palka saama, seni on okei 🙂

Nii võib täitsa elada!

Mul oli täna varajane sõidutund, 8.45. Olin kaua üleval olnud, sest leivaküpsetamine jäi öösse, nii et hommikul ei tahtnud viimse hetkeni voodist välja tulla.

Ja kui ma lõpuks tulin, siis nägin, et Abikaasa oli mulle kohvi teinud. See on nii pisike asi, eks… Aga NII armas. Seda nagunii, et ta tõuseb tööpäeva hommikuti esimesena, teeb tule pliidi alla, tegeleb lastega… Ja mina ajan ennast voodist välja alles siis, kui ta ära läheb. Aga see kohv, see oli nii armas.

Üleüldse on mul tunne, et viimasel ajal ei jõua ma mitte midagi tehtud, sest kogu see autokooliga seotud värk ja pidevad väljas käimised väsitavad kohutavalt, Abikaasa on aga selle eest ekstra tubli, teeb pidevalt üksi süüa, sest mind pooltel õhtutel pole, ei pahanda kunagi, kui ma koristada ei jõua, koristab ise ka ja… No mul on ühesõnaga tunne, et ta pingutab üldse palju rohkem kui mina.

Ema koristab siin vist ka viimasel ajal rohkem kui mina.

Aga täna tulin esimest korda sõidutunnist ja ei olnud surmväsinud. Ma ei tea, oli see siis see kohv või fakt, et ema viis mu autoga linna ja tulin vaid tagasi jala… Igatahes olin üle pika-pika aja energiat täis ja tänu varasele tunnile jäi ka kauem aega kodus toimetada – tuima näoga arvutis istumise asemel päriselt möllasin mööda elamist ringi, koristasin, pesin pesu, olin lastega… Ehk hakkan tavainimese rütmiga veidike ära harjuma.

Homme on õnneks ainult õhtul autokool, hommik on rahulik ja kodune.