Kui hommikul tundsin rõõmu nii väikesest asjast nagu peretoetus, sest ka €95 oli hetkeseisuga abiks, siis nüüd taas netipanka minnes, et ühele inimesele raha üle kanda, avastasin suure rõõmuga, et kontot on vahepeal täidetud.
Nüüd vähemalt tean, et eluasemelaenu intressidega on rahu majas – kõik paberimajandus edukalt seljatatud, edaspidi vaid paari kliki küsimus.
Ma ei läinud eile õhtul üldse üle mõistuse hilja magama, juba pool üks olin voodis. Miski hetk üsna varsti tuli Plika ja ronis meie keskele (ma ARVAN, et ma vaatasin kella ja see oli äkki üks läbi, aga võib-olla ma nägin seda unes). Miski hetk ei saanud ma enam magada, sest ta muudkui siples ja virises. Ma küsisin, kas ta tahab minna tagasi oma voodisse ja ta ütles jah. Nii ma siis tassisin Plika süles tagasi lastetuppa, kus ta rahulikult edasi magas (siis vaatasin küll kella ja see oli kolm läbi).
Järgmine hääl, mis minu teadvusse jõudis, oli Abikaasa telefon: on aeg ärgata, kell on seitse null null. Jajah, selline äratus ongi 😀
Plika ärkas õige pea pärast seda. Poiss magas taas poole kaheksani. Mina tõusin pool kaheksa, kui Abikaasa lahkus, koristasin natuke, söötsin lastel kõhu täis, sõin ise ka ja mõtlesin siis veidike magamistoa voodi peal päikeselaigus mõnuleda. Kell oli umbes kümme.
Järgmine mälupilt veidi peale ühteteist, vahepeal vaadatud mitu elavat unenägu, lapsed tulid midagi nõudma. käisin korra toast väljas, tegin midagi… Mida, ei mäleta. Kuna olemine oli unine, mõtlesin veel korra lebosse tagasi minna. Järgmisel hetkel oli kell juba 12:20 ja ma kuulsin lastetoast Poisi virinat. Võib vist julgelt öelda, et oma voodisse ronida ta oskab, välja aga mitte – just see rahulolematuse põhjustaski.
Ega’s muud, kui kähku lastele süüa, tuba korda ning siis lõunaunne.
Niiviisi lähevad hommikud päris kiiresti 😀
Mulle meeldivad mu isemängivad ja kauem magavad lapsed, jätkuks seda kauemaks. Plika rännakud tahaks muidugi lõpetada – no tavaliselt ta tuleb kaissu ikka hommikupoole ööd ja tõesti nii, et me isegi selle peale ei ärka. Ja tavaliselt ärkab tema PEALE Poissi.
Nojaa, igatahes oli mõnus.
Hommiku algus ei olnud just kõige kergem, Poisil on viimased päevad millegipärast ekstra nutused olnud (viimased hambad äkki, käsi on igatahes kogu aeg suus) ning täna oli äratus hoolimata kella keeramisest juba viie paiku. Kohati suutis ta rahulik olla, päris palju aga ka karjus, sedaviisi kuni Abikaasa tööle minekuni välja.
Aga köök oli korras ja lapsed sõid ilusti putru ning läksid siis oma tuppa mängima. Mina sain olemasolevast korrast innustust ning käisin tükk aega mööda elamist ringi, et veel igasugu pisiasjad korda saada, nüüd on mõnus.
Juba kell üheksa istusin hommikusöögiga arvuti taha ning kõigest pool tundi hiljem on kõht täis, meel hea ja arvutivajadus rahuldatud. Lapsed on kõik see aeg väga kenasti omaette mänginud, nii et minu “oma aeg” läks täiega asja ette.
Nüüd on veidi üle tunni aega, enne kui ema tuleb lapsi hoidma ja mina jälle õppesõitu lähen, võtan õige selle õmblustööde koti ette. Usinushoogu tuleb täiega ära kasutada, kuni aga jätkub.
Kevad teeb nii elusaks. Hea!
No ausõna, ma ei oska enam normaalseid pealkirju välja mõelda, kogu aeg tahaks kasutada sõna “imeline”. Kevad mõjub hullupööra hästi, ausalt!
Eile käis mul külas üks väga vana sõbranna, kellega me vahepeal totaalselt eri lainel olime, põhjalikult tülli läksime ja selle tagajärjel viis aastat ei suhelnud. Nüüd aga viis saatus meid jälle kokku ning oleme jälle igati ühel lainel – tal on aastane laps ja vaated lastekasvatusest on meil väga sarnased. Nii me siis jutustasime terve päeva, et üksteist oma eludega kurssi viia ning lapsed said koos mängida.
Viimase aja suurim hitt on suur pappkast, mille sees mulle turvatool saadeti. Sellega saab ju igasugu tükke teha 😛
Täna jõudsin põhjalikult koristada, sõidutund läks ka nagu lennates (Papiniidu ristmik igast küljest) ja lõpetasin selle suure Maxima parklas, kus ma uhkelt täpselt nelja parkimiskoha keskpunktis auto välja suretasin 😀
Ma pole NII ammu Maximas käinud, üldse pole poes käinud, viimasel ajal käib alati Abikaasa. Läksin suhkruvarusid täiendama (seal on Dansukkeri fairtrade rafineerimata demerara €2.68/kg – ma odavamalt pole kuskilt leidnud), avastasin ühtlasi Vileda 40% sooduka ja tuli meelde, et nõudepesukäsnad on ammu otsas ning laualapid kah otsakorral, soetasin varusid. Kristina kiidetud mahemakarone ostsin prooviks ja mis kõige olulisem, leidsin ometi sobiva kasti laste konstruktori jaoks.
Kõlab lihtsalt, eks, kast konstruktorile. Aga ma otsin seda suvest saati 😀 Kõik olid kas liiga väikesed või liiga suured või lihtsalt koledad. Lisaks oli äärmiselt oluline aspekt tugev konstruktsioon, sest lastele meeldib igasugu kastidesse sisse ronida. Seni olid konstruktori jupid tavalises koledas pappkastis, selliseid nad lõhuvad sisse ronides mõnuga.
Novot, sellise kasti sain. Maksis €6.79, oleks küll nii umbes poole odavamalt tahtnud, aga arvestades seda, kui kaua ma otsinud olen, ei hakanud küll hinna pärast ostmata jätma, ega see tegelikult ju nagunii eriti kallis polnud.
Koju jõudsin alles kell pool kaheksa. Abikaasa pidi natukeseks tagasi tööle minema, aga sibulapirukas tuli just ahjust, lapsed jäid kell kaheksa kenasti ja kiirelt magama ning minul on ütlemata mõnus õhtu olnud.
Poisist on saanud täielik õuehull, tasub vaid mainida sõna õue või kiikuma, kui tema juba hüüab: kiiga-kaaga, ÕUE!, võtab oma kombe ja paneb välisukse poole jooksu. Ükspäev haaras riiulist Plika mütsi, ajas selle pähe ja tahtis minema hakata 😀
Homme tuleb ilmselt Kats külla ja nädalavahetuseks läheme Tallinna, mis tähendab, et homme on suuremat sorti küpsetuspäev – nii umbes kolm kooki ja kolm leiba, arvan ma. Külalisi vaja ju kostitada ja külakosti kaasa võtta.
Ja oh, nädala pärast on sünnipäev. Aeg lendab!
PS. Ilmselt on ka see puhtalt kevade teene, et kui ma viimased kuud olen minimaalselt pildistanud ja lapsi pea üldse mitte, siis nüüd järsku tahan ja viitsin jälle. Fotod on head!
Hoolimata sellest, et Abikaasa laseb mul nii kaua magada, kuni ta tööle läheb, on mul hommikuti tavaliselt üsna raske tõusta. Tihti ärkab Poiss tunduvalt varem kui kell seitse, siis peab teda kuidagi rahulolevana hoidma, kuniks Abikaasa “päriselt” ärkab.
Täna ärkas Poiss ka pool seitse ja virises. Võtsin ta meie voodisse, seal jäi rahulikuks – oli natuke kaisus ja nihverdas siis ringi. Saime veel rahulikult tukkuda, seitsmest tõusis Abikaasa üles, mina unelesin edasi. Kui ta kell kaheksa mind äratama tuli, et ise ära minna, oli pliit köetud, köök koristatud, lapsed riides ja kammitud ning istusid oma pudrutaldrikute taga.
See on tavaline, et Abikaasa hommikul pliiti köeb, Poisil mähet ja riideid vahetab ning lastele putru teeb. Aga et ta ka kööki koristas, ehkki see oli rangelt võttes minu eelmisel õhtul tegemata jäänud töö (õnneks polnud väga suurt segadust, ma natuke ikka kraamisin, lihtsalt lõpuni ei viitsinud), et Plika ka riides oli, et ta oli Plikal isegi pea ära kamminud ja soengu teinud… Vaat jaa, seda igal hommikul ei juhtu. Mul oli kohe nii hea olla, selline mõnus tunne, kui keegi sinu eest hoolitseb.
Nii et kui tavaliselt üritan hommikuti veel voodis või diivanil vedeleda, kuni kell näiteks kümme saab, siis täna jäin suurima rõõmuga ja vähimagi vaevata kell kaheksa üles – koristasin, pesin pesu, nüüd lõpetan hommikusööki. Koristan veel natuke ja siis läheme lastega õue mängima. Ja kahe paiku tuleb mulle külaline 😛
Oh seda ilusat elukest. Ja kevad annab veel kõigele vunki juurde.