igapäevaelu

Kiired päevad

Täitsa lõpp, juba on reede käes ja reisimuljed ikka kirja panemata.

Teisipäeval olin reisiväsimusest üsna laip ja kogu järele jäänud energia kulus otse loomulikult lastele. Kolmapäeval elasin tavalisse ellu sisse, üritasin kodu korda saada, mis minu äraoleku tõttu paratamatult tavalisest rohkem sassis oli.

Kolmapäeva õhtul tuli mulle eksprompt külla onutütar Tartust, kes pidi algselt neljapäeval tagasi minema, kuna ilm oli aga nii mõnus ja jutt ei tahtnud kuidagi otsa lõppeda, siis läks ta selle asemel hoopis täna hommikul. No ja kellel siis aega arvutis istuda on, kui külaline majas 😀

Arvutis sai tegelikult mõlemal õhtul üsna palju oldud, sest mitu olulist vestlust oli vaja maha pidada. Blogid jõudsin ka jooksvalt läbi lugeda, aga muuks tõesti energiat ei jagunud.

Igatahes luban pühalikult, et hakkan täna laste lõunaune ajal reisijuttu kirjutama, sest muidu läheb kõik mõnus tõesti meelest ära.

Rahuldav

Läksin magama enne viit, tegin korraks kell seitse silmad lahti ja põõnasin siis kümneni. Need on kohalikud ajad, Eesti aeg on +1 tund. Bioloogiline kell, nagu näha, töötab kenasti, sest kella kaheksa paiku ma ennast tavaliselt voodist välja ajama pean. Aga 11-ni põõnanud pole ma vist küll aastaid – 10 on küll paar korda ära tulnud, kui Abikaasa on magada lasknud.

Lähen teen nüüd ühe võiku ja vaatan paar osa Castle’it – siis on aeg Marisega lõunale minna. Juhhei!

Pesu pesemise lainel

Jajaa, pärast mitmepäevast kirjutamise pausi tulengi lagedale täpselt nii igava pealkirjaga. Mis teha, soojad ilmad 😀

Laupäeval pesin kaks masinatäit pesu, täna neli. Mõlemal päeval sai ka teisel pool koristatud ja sätitud. Ja aias möllatud. Ja üleüldse asjalik oldud.

Eile see-eest oli täielik nullpäev – pea valutas, olemine oli uimane, laste lõunaune ajal jäin ise ka magama… No mis seal ikka, puhkama peab ju ka!

Loodetavasti homme ei kordu eilne, tahaks sülle kukkunud vaba päeva vääriliselt ära kasutada ja millegi sellisega hakkama saada, mis igapäevaselt muudkui oma järge ootab.

Oh, ma saan ise ka aru, kui mõttetut juttu ma just kokku kirjutasin, aga no mis teha, kõik energia kulub mujale, ei jõua kuidagi õigel ajal siia emotsioone kirja panema.

Vaatame nüüd Castle’it edasi, kõrvale värskelt küpsetatud soe leib mõnusalt krõmpsu koorikuga. Mmm!

See aeg on käes

Istun köögilaua taga ja söön hilist lõunat, lapsed mängivad liivakastis.

Ilm on veel liiga külm, et ust lahti hoida, seega vaatan iga natukese aja tagant üle ukse, kas kõik on korras. Läheks ilmad soojemaks, saaks ukse lahti jätta ja ei peaks enam ülevaate saamiseks laua tagant tõusmagi.

Selleks ajaks, kui ma pesu pesemise lõpetasin, oli päike juba välja tulnud 😛 Kui söödud saan, võtan mõne mõnusa juturaamatu ja lähe õue päikese kätte lugema. Ma arvan, et täna saavad lapsed küll värske õhu mürgituse.

Ilus elu.

Võrratu tavaline elu

Pärast viit päeva vindumist on absoluutselt suurepärane ärgata nii, et süda pole paha, miski ei valuta, väsimus ei tapa, kodu pole meeletult sassis, kraanikausis ei kuhju päevade mustad nõud. Olin ainult tibake unine, kõik oli korras ja mustad nõud olid vaid eelmisest õhtust.

Ma kammisin Plikal üle päevade juukseid ja tegin talle korralikud patsid. Ma tegin lastele üle päevade hommikuputru, mida nad hea isuga sõid. Ma tegin endale üle päevade hommikukohvi ja võileibu ning nautisin neid arvuti taga. Lõunasöögiks on eilset võrratut mulgi putru ja õhtuks teeme makarone, sest mul tuli jube isu ja Plika käis ka just natukese aja eest mulle ütlemas, et teeme.

Külmkapi koristasin ära ja viskasin hirmus palju toitu minema, masendav. Mis teha, (kõhu)viirus otse pärast sünnipäeva on äärmiselt halvasti ajastatud. Nüüd vähemalt on jälle ülevaade, mis meil seal olemas on. Ja määratu rahulolu organiseerimisest enesest.

Kahju, et päikest pole, lootsin mõnusalt väljas pesu kuivatada, aga mis seal ikka. Lähen panen nüüd pesu pesema ja mängin lastega.

Imeline elu. Hea on olla terve.

Scroll to Top