Blogi on selles mõttes ikka võrratu, et alati saab minna ja lugeda oma aasta-paari tagustest juhtumitest ning hämmastuda, kui kiirelt kõik ununeb. Või siis muiata, kui teatud asjad korduvad.
Siin uuel lehel on enamik vanu postitusi ju endiselt privaatsed. Ma üldse ei üritagi ennast sundida, vaatan neid üle ainult siis, kui tuju on. Eriti tihti pole 🙂 Palju tihemini ilmuvad vanad postitused nähtavale nii, et mul on vaja neid parajasti kirjutatavas jutus linkida, siis vaatan üle ja teen avalikuks – ja paljudel juhtudel pean sellega seoses üle vaatama ka kõik nondes vanemates postitustes lingitud postitused. No see on mul sihuke kiiks, et kõigis nähtaval olevates postitustes lingitud varasemad asjad peavad olema loetavad. See oleks ju õrritamine, kui poleks 🙂
Samuti juhtub vahel nii, et keegi uurib mingi konkreetse teema kohta ja motiveerib mind sellega seoses noid postitusi avalikuks tegema. Terve eilse päeva näiteks vaatasin ja lugesin üle vanu unekooliga seotud postitusi – karta on, et mõnda üles ei leidnud, aga kaks põhilist ajaperioodi oli, mil ma sellega tegelesin, sealsed asjasse puutuvad postitused on nüüd kõik üleval. Väga hea, et mult seda abi paluti, sest tegelikult olen tükk aega mõelnud, et Google juhatas tihti väikelapse unega hädas olijaid mu blogini ja et need võiks kiiremas korras taas avalikuks teha. Nüüd siis tehtud – teema all on hetkel 46 postitust. Praegusest saab 47 😛
No igatahes, jõudes nüüd lõpuks postituse pealkirjani – lugesin umbes aasta tagust postitust eelmisest juunist, kus kirjutasin laste söömisest ja magamisest ning meie pere söögiharjumustest.
Nüüdseks olen muidugi täiesti ära harjunud sellega, et lapsed magavad omaette, oma toas, öö läbi, lõunaund ka ühel ajal. Pole mingeid püreesid ega tissi – kõik sööme ühte toitu.
Õudselt tüütu oli ikka see aeg, kui laste magamisega probleemid olid ja kui poisile omaette toitu tegema pidi. Peaaegu kahesega on elu tunduvalt kergem kui peaaegu aastasega 😛
Päris ideaalne seis unedega muidugi pole – poiss ärkab enamasti seitsmest (aga võiks ju hiljem), plika teeb vahel trianglit (mõni päev nädalas juhtub ikka, et keeldub lõuna ajal magama jäämast, õhtul viriseb jne). Neid kordi on aga vähe, suuremas osas on kõik superluks.
Aga üks asi pole küll põrmugi muutunud. Ühes soojade ilmadega tuleb täielik viitsimatus toiduga vaeva näha 😀 Kui jahedamal perioodil oleme üpris tublid kokkajad ja mahetajad, siis sooja ilmaga tahaks minna esimesse poodi, osta ära esimese asja ja teha süüa nii vähe kui võimalik. Igasugu põhilise kraami puhul, mida oleme juba tükk aega kindlatest kohtadest mahedalt ostnud, on küll kerge sama rida jätkata, aga iga uue asja puhul tuleb tõsiselt pingutada, et minna seda uut vajalikku komponenti otsima mahepoest, mitte haarata esimene kättejuhtuv Selverist. Jogurtit pole juba ammu teinud (saab ilma hakkama, ei osta ka), hapukoort ka mitte (seda küll vahel tahaks), leiba küpsetada ei viitsi (aga siiani olen ikka küpsetanud, sest poe leib on nõme)…
Mis teha. Suvi 😀
