igapäevaelu

Elu läheb põnevaks

/ autokool, igapäevaelu, kutsumuse otsingud, rõõm / 3 Comments

Tõepoolest tundub, et kõik läheb ülesmäge. Kodus on mõnus ja rahulik, ilm on tibake soojem, märgitöö tegin kenasti ära, esimesed sõidutunnid said lõpuks kirja ja sain veel ühe potentsiaalselt huvitava (koos)tööpakkumise, millest asja saamise protsent on suurem kui kõigil eelmistel 😛 Ma olen väga põnevil!

Miski aeg tagasi netist tasuta koolituste kohta uurides avastasin, et Sütevaka koolituskeskuses on aprillis tasuta raamatupidamise lühikursus. Panin ennast suure hurraaga kirja – mõtlesin, et kui alles aprillis, siis vast on veel kohti ja selleks ajaks on autokool ka läbi, ei lähe liigseks rabelemiseks. Mingit tagasisidet ei tulnudki enne, kui nüüd mõned päevad tagasi kirjutati, et olen registreeritud ja kursus on juba veebruaris. See on tõesti lühike, 3x3h, alates homsest kord nädalas. Kaks osa kolmest on teisipäeviti, aga üks kolmapäeval ning see kattus just selle autokooli ajaga, kus pidi olema esimene pool esmaabikursusest, mis on kohustuslik (tavalisest tunnist võib vabalt puududa). No ma sain küll ära räägitud, et piisab sellest, kui teises pooles käin ja muidu ise materjali läbi töötan, aga imelisel kombel oli järgmisel tunnil tahvlil kiri, et esmaabikoolitus lükkus edasi, nii et ajad enam ei kattugi 😀

Ja kõige ägedam on see, et Maris, kes on ka ammu mõelnud, et tahaks raamatupidamisest veidi rohkem teada, aga poleks aprillis saanud tulla, on veebruaris täitsa vaba ja kirjutas ka sinna ja ehkki kõik kohad olid täis, pandi ta ootelisti ja täna sai kirja, et pääses kursusele. Seda me lootsimegi, et nii viimasel minutil aega muutes ei saa kõik tulla 😛 Nii et me läheme Marisega koos tagasi kooli, nii äge 😀 Kahjuks on kursus küll keeltemajas, aga no ikkagi, Sütevaka!

Raamatupidamine on mäletatavasti teine ala, mis on mulle juba aastaid potentsiaalselt huvi pakkunud, sest mulle kangesti meeldib numbreid klapitada, samas on seal kindlasti palju asju, mida ma EI tea, Birxi soovitatud “Sissejuhatus raamatupidamisse” on ka juba pea kolm aastat riiulis, olen kaks korda alustanud, kuid lugemine on üsna alguses soiku jäänud… Ühesõnaga see kursus vast annab täpselt nii palju aimu, kas mul on mõtet selles suunas edasi mõelda või ei. Kui pakub endiselt huvi, ehk motiveerib raamatut läbi töötama ja ehk õnnestub pikemas perspektiivis mõni põhjalikum tasuta kursus skoorida.

Ühesõnaga üks kiire nädal tuleb. Täna oli autokool, homme raamatupidamiskursuse esimene osa, kolmapäeval hommikul on esimene sõidutund, õhtul autokool ja enne seda tõenäoliselt veel üks kohtumine töö asjus, neljapäev ainsana vaba, reede õhtul on Gildis üks põnev kokkusaamine, kus arutatakse Pärnusse waldorfkooli loomist – ema lubas lapsi hoida, nii et saame Abikaasaga mõlemad minna.

Ah, ja millalgi võimalikult lähipäevil peaks maksuametist läbi käima, et neile lõpuks vajalikud dokumendid ära viia, me eelmine kord ei jõudnudki. No et eluasemelaenu intressi pealt tulumaksutagastust saada, ma loodan, et ma mäletan õigesti – peab viima laenulepingu, ostu-müügilepingu ja tagasimaksegraafiku. Seekord pole selle tagastusega õnneks kiiret, võib vabalt hiljem tulla, sääste ongi pigem hiljem vaja.

Ühesõnaga rahulolu. Lõpuks ometi asjad liiguvad kuskile ja mõõnaperiood tundub olevat edukalt seljatatud.

Oleks nüüd veel aega kõigi muude tegemiste kõrvalt suurpuhastust ka jätkata 😀

Vabandame, lastetuba on külma tõttu suletud

/ bubble witch saga, igapäevaelu, kodumajandus / 1 Comment

Vahetasin kogemata elektrinäidus kaks numbrit ära, mille tulemusena jaanuari arve on tegeliku €100 asemel vaid €73, järgmisel kuul saab vahe siis rõõmsalt kinni taguda. Kuna igal pool räägitakse, et terve veebruar tuleb kirvelt külm, siis otsustasime lapsed ajutiselt toast välja kolida ja elektrikütte jama ära lõpetada. Raha vaja lõppude lõpuks kokku hoida 😀

Õnneks magavad nad meiega ühes toas suhteliselt normaalselt, tihemini sellepärast ei ärka, seega ei pea ise elutuppa evakueeruma.

Loodetavasti tuleb kevad kähku – ENNE, kui puud otsa saavad. Võtsime nüüd külma tulekuga eelmisest aastast ülejäänud turbabriketi kah kasutusse, tuli on enam-vähem 24/7 all – kütame puudega soojaks, siis hoiab brikett seda natuke, siis jälle puud jne. Ja ehkki tellisime puid 13 ruumi (eelmisel aastal oli memmel 8), siis Abikaasa sõnul (sest mina kuuris ei käi :D) pole neid enam eriti palju alles. No loodame, et lastetoa kinni panek aitab üldisele sooja hoidmisele veidi kaasa.

Lastetoas hoiame nüüd õunamahla ja juurikaid, mis enne seal panipaigas olid, kus praegu miinuskraadid on 😛

Ahjaa, pesumasin on tuksis. Hakkasin ükspäev pesema, vesi ei tulnud välja. Arvasin, et mingi voolik või toru jääs, Abikaasa sai seal vee kuidagi välja, küttis teise poole pliiti, nii et seal soojemaks läks ja midagi tundus üles ka sulavat, pani uuesti pesema ja siis tuli kõik vesi põrandale. Tuttav torumees pakkus, et paak on lõhki külmunud, sai reedel remonditöökotta viidud – pöidlad pihku, et probleem saaks kiirelt lahendatud ja remont ei läheks üleliia kalliks.

Eelmisel talvel oli ju sama külm, pesumasin oli samas kohas ja ei mingeid probleeme, seega ei osanud sel aastal miskit karta. Vahe oli aga selles, et kui eelmisel aastal hoidsime teise poole ust kogu aeg kinni, siis nüüd on see kogu aeg lahti olnud ja seega pääses sinna kojast rohkem külma. Ise olime lollid, muud miskit. Järgmiseks talveks olgu kogu elamine soe!!!

Abikaasaga sai palju asju selgeks räägitud, tunne on praegu hea ja üldine kodune õhkkond tunduvalt rahulikum. Eks näis, mis rääkimata ununes ja kuidas edasi.

Ühesõnaga nüüd on jälle rohkem energiat edasi elada ja tegeleda aktuaalsete probleemidega. Töö rindel on potentsiaalselt huvitavaid pakkumisi nii mul kui Abikaasal, suurpuhastust tahaks jätkata, Plika saab loodetavasti varsti jälle aeda ka saata, on üle kahe nädala kodus olnud…

Tundub, et asjad on pärast pikka mõõnaperioodi lõpuks tõusuteel.

Pallides on järgmine vastik-vastik tase: 121. Motivatsioon juba langeb, aga eks pingutan edasi 😛

Stress või

/ bubble witch saga, igapäevaelu, virin/urin / 6 Comments

Ma siin miski hetk kurtsin ikaldust, no ei ole eriti paremaks läinud. Mitte et me kogu aeg tülitseks, aga pool ajast on ikaldus ja laste magama paneku aeg eriti. Olen kaks õhtut tahtnud kangesti magusast lohutust otsida, kuna aga küpsetada pole viitsinud ja rämpsu ostmise soovile olen siiani vastu pannud (okei, keegi ei viitsi lihtsalt sellise külmaga poodi minna :D), siis olen pidanud koduste vahenditega hakkama saama. Eile jõin õunamahla, täna näksisin kogemata ära peaaegu terve karbi idusid, no neid oli vist 300 g. Natuke sõid teised ka ja natuke on alles… Eile öösel sõime nagunii peaaegu sama palju otse purgist ära, ehkki kolmas päev sai alles täna täis.

Nii et vitamiinid peaks tulema ja mürgid mühinal väljuma või mis. Ma pole siiani leidnud infot selle kohta, mis siis saab, kui liiga palju idusid süüa. Kirjutatakse, et päeva norm on kaks supilusikatäit ja alguses rohkem ei soovitata, sest organism ei pruugi harjuda, aga meie Abikaasaga oleme algusest peale mõnuga suuremaid koguseid puukinud ja organism küll kuidagi ei protesteeri. Ehk siis on neid idusid vaja või mis, muidu ju hakkaks vastu… Kui lähtuda sellest, et keha ise oma vajadused ära tunneb.

Õhtusöögiks oli täna Steffani pizza (Abikaasa õde sai just sobival ajal autoga ära tuua, taksoga poleks küll raatsinud), sest motivatisoon kokata oli null. Homme äkki viitsib ära teha tatra, mis algselt täna plaanis – poes ju keegi ei käi, sest mingid varud on, piim tuuakse akna taha ja leiba küpsetan ise, seega esmavajadused on rahuldatud ja ilma hädavajaduseta oma nina uksest välja ei pista.

Ja kuradi kuradi külm on. Tuli kogu aeg all ja ikka külm. Lastetuba eriti. Ja nad ei saa üldse oma köhast-nohust jagu. Täna tõstsime voodid seina äärest toa keskele, panime seina alumisse äärde vatiteki, et see natuke külma kinni peaks, lastele kolm korda rohkem riideid ja kaks tekki… Võeh. Ma ei taha, et terve kuu selline oleks! Rõõmustan küll, et niigi kaua nii soe oli, aga nüüd on ekstra vastik. Ja ma luban, et niipea, kui võimalik, muretsen endale veel rohkem soojemaid riideid ja soojustame maja korralikult ära ja siis on kõik superluks. Aga kuni rahalised võimalused selleks puuduvad… Mnjah. Asjaolude sunnil, ma arvan, ma ehk VÕIN natuke külma üle vinguda. Ja ärge unustage, et mul pole üldse mingit rasva ümber liha, mis sooja hoiaks, kõhnade inimeste “rõõm”.

Rahuldavalt koristada ei jõua, süüa teha ei viitsi, töö otsimisele ei taha mitte mõeldagi. Tahaks, et suudaks päeva rahulikult õhtusse veeretada, ilma et pool ajast tülid ja kisa majas oleks, aga seda ka ei jõua.

Ma loodan, et nädalavahetus tuleb viljakas. Asjad PEAVAD paremaks minema!

PS. Pallide rindel – hetkel tase 113, Jaile on endiselt kunagi nii kättesaamatuna tundunud 117. tasemel, mis on Nadja sõnul nii kirves, et ilmselt paljud jätavad seal pooleli, aga tema tegi ära, krt, ja on juba 121 vms. Anti õnneks alles 109, väike edumaa tema ees veel on. Ja Morme on mulle veel ühe elu saatnud, mille saan enne magama minekut maha mängida 😛

Egolaks, puhkus ja lõppematud probleemid

/ autokool, bubble witch saga, igapäevaelu, suhted / 1 Comment

Meil oli autokoolis hiljuti esimene töö, üldsätted ja mitte kõik 101, vaid ainult 34 punkti. Trükkisin need arvutisse, lugesin paar korda läbi ja tegin töö ära, neli viga oli, seitse lubatud. Täna sain teada, et olin meie seitsmesest grupist ainsana läbi saanud. Hämming. Polnud ju nii raske… Aga egolaks küll, eks. Pisike asi tegelikult, aga siiski.

Abikaasa oli kolm päeva ära, mul oli kah puhkus. Näiteks jätsin reede õhtul pesemata hunniku nõusid, sest EI VIITSINUD, muidu ma ikka endale sellist asja ei luba 😛 Olin kolmeni üleval, tõusin hommikul pool kaheksa lastega, tegin neile putru, pesin nõud ära, kütsin elamise soojaks, viskasin hunniku briketti pliidi alla ja läksin enne poolt kümmet tagasi voodisse, kust käisin välja ainult vajadusel laste tülide lahendamiseks, päriselt tõusin alles 12.15, et lastele lõunat anda ja nad magama saata, et siis ise hommikust süüa. Ka nii saab 😀

Süüa tegema ei pidanud, sest jääke oli piisavalt, aga Kaidi pidi külla tulema, seega oli hea põhjus kooki küpsetada – mm, kui hea sai.

Pühapäeva hommikul magasime kõik kaua, lapsed ärkasid peale kaheksat, voodist välja saime lõplikult üheksa paiku, siis panin leivataigna hapnema ja jogurti valmima, päev möödus mõnusalt, õhtul oli tuba leivalõhna täis, magama sain jälle öösel kell kaks.

Lastega oleme väga hästi läbi saanud, eile õhtul ja täna hommikul oli natuke draamat, aga saime needki intsidendid ilusti lahendatud. Kui nad täna magasid, lahendasin netis liiklusteste, ma olen küll jube lohe, kes ei viitsi õppida enne, kui viimasel minutil, aga peab ennast ikka sundima 😀

Õhtu oli raske, sest Abikaasa oli reisist väsinud ja tal oli rets kurguvalu, mistõttu ta oli üpris kannatamatu, aga lapsed polnud teda ju mitu päeva näinud ja eriti Plika elas seda välja… Sai siin tülitsetud ja emotsioonid olid laes, hiljem oli aga üpris valgustav seda Kristinaga MSNis lahata, sain asju enda jaoks natuke selgemaks mõelda ja rääkida.

Probleemid on sellised huvitavad asjad. Meie pere kõige olulisem probleem on see, et me ei suuda alati laste lolluste või halva käitumise peale rahulikuks jääda, läheme liiga kergelt närvi. Liiga tihti on nii, et üks karjub, teine rahustab ja see roll vaheldub pidevalt. Ja siis on veel mingid mustrid, mingid kindlad asjad, mis järjest rohkem närvi ajavad ning mõttetult karjuma panevad… Kui neid asju poleks, siis me oleks õnnelikud ja ei läheks laste lolluste peale närvi ja kui me oleks õnnelikud, siis lapsed ei käitukski halvasti. Kõik on seotud, eks 😀

Järelikult peab oma probleemid kiiremas korras ära lahendama. See eeldab aega, mil me saame rahulikult värske peaga rääkida, selline aeg on teatavasti ainult Abikaasa vabadel päevadel laste lõunaune ajal ja seda eeldusel, et kõik on terved ja muidu heas tujus. Ma palvetan nüüd selle eest, et Abikaasa nädalavahetuseks terveks saaks, muidu lükkub kogu see jama LIIGA kaugele.

Vähemalt jõudsin asja analüüsides selleni, et rääkimine siiski töötab. On mõningaid kokkuleppeid, mis hoolimata mitmekordsest üle rääkimisest ikka väga hästi toimida ei taha, aga selle taga ongi vist hoopis teised probleemid, mille kadumisel laheneks ka ülejäänud iseenesest. Ja mõned probleemid oleme näiteks väga eduliselt ära lahendada suutnud – näiteks toidu küsimuse, menüü planeerimine toimib super hästi ja sel teemal enam tülisid pole. Samuti Abikaasa ületunnid – nende kirja panemine toimib ka ja õnneks on kõige hullem kuu möödas, nüüd jälle rahulikum.

Vat ja nüüd ongi nii, et kui need probleemid ära lahendatud, kerkivad esile järgmised, mis polnud enne nii põletavad, sest teised asjad olid hullemad 😀 Mitte et me siin ainult probleemitseks, eks, häid asju on ikka ka väga palju, aga no on ka negatiivset, millega tuleks tegeleda. Meil õnnestus neljapäeval tibake rääkimist alustada, aga aega oli vähe, nii et sai ainult ühe olulise teema juurde ja siis pidime juba jutuajamise ootele panema. Pärast tänaõhtuseid sündmusi suutsin Kristina abiga asjad enda jaoks veel sutike selgemaks mõelda, nii et kui me nüüd lõpuks rääkida saame, siis suudan hetke põlevamad jamad loodetavasti lühidalt ja asjalikult kokku võtta, et siis kiirelt lahenduste otsimisele keskenduda. Abikaasa on õnneks hästi mõistlik mees, küll napi jutuga, aga saab aru, et rääkimine on vajalik ja ei keeldu sellest.

Ma ootan põnevusega, mis jamad siis välja ujuvad, kui praegused probleemid ka lahenduse leiavad. No ehk lõppevad nüüd ükskord otsa ka 😀 Muidu polekski midagi, aga laste kuuldes tülitsemine ja nende peale närvi minemine PEAB lõppema. Nii et oleks vaja palju kvaliteetaega, et pikalt rääkida. Kiiresti. No ehk sel nädalavahetusel.

Mainisin vist mingi hetk tagasi hästi lühidalt, et teen statistikat eelmise aasta toidu kohta. No ikka sellist väga üksikasjalikku, alates kõigist erinevatest toiduainetest ja nende täpsest kogusest kuni selleni, mis tavaline, mis mahe, mis puhas ja mis poodidesse me kõige rohkem oma raha jätsime. Issand, see on nii põnev ja nii ajamahukas, ma naudin seda täiega, ainult et ööd jäävad tänu sellele lühikeseks. Mul on kuude kaupa kokkuvõtted tehtud, nüüd teen aasta kokkuvõtet ja siis saan tulemusi igati analüüsida. Areng on nähtav, indu tuleb järjest juurde ja ma ei jõua ära oodata, et saaks aasta pärast kokkuvõtteid võrdlema hakata.

Kodu suurpuhastus on hetkel pausi peal, sest statistika kõrvalt ei jagu aega, sellega õnneks ei tohiks enam kaua minna, siis koristan edasi. Ja siis on veel autokool ja blogi kolimisega pean jätkama, võtsin eesmärgiks kasvõi 5-10 postitust päevas üle vaadata, muidu ma ei jõuagi kunagi. Nüüd olen juba targem ja tean, et üle pingutada ei tohi.

Pallid on puhkehetkedel hea lõõgastus, aga praegu on jälle mingi nõme tase, 109, õnneks Anti on minust kenasti maas ja Nadja ainult paar taset ees, ma hetkel ei viitsi üldse mängida ja aega ongi mujale tunduvalt rohkem vaja. Avastasin näiteks, et “Minu Moskva” ootab lugemist, tähtaeg 1. veebruar ja pikendada ju ei saa. Homne päev möödub raamatu seltsis!

Ühesõnaga tegemist on ülearu. Ja juba on jaanuar läbi ja issand, ma peaks ju varsti tööle minema! Ja Plika pole lasteaias käinud üldse, sest haiglane ja… Ah, ma ei tea, mis saab, no ausalt, ei jõua mõeldagi sellele praegu. Küll kõik laabub kuidagi 😛

Ikaldus

/ bubble witch saga, igapäevaelu, virin/urin / 2 Comments

Ma katsun kogu aeg positiivne olla ja see lühikeste juppidena õnnestub ka, aga ikkagi on tunne, et me ei suuda ennast koos piisavalt kätte võtta ja üksi kätte võtmisest ei piisa… No lihtsalt ei jõua. Ja ma siinkohal ei süüdista Abikaasat ega midagi, me mõlemad oleme sellised pooletoobised. Mulle muidugi tundub, et mina pingutan palju rohkem, aga vahepeal lihtsalt ei jõua ja siis olen ise täpselt sama väljakannatamatu, nii et pada sõimab katelt.

Oleme terve perega haiglased. Kõigil on nohu, Plikal jube köha, minul ja Poisil väiksem köha, lastel on silmad lägased, aga õnneks mitte nii jõhkralt, et korraliku silmapõletiku mõõdu välja annaks, ehk ikka läheb paremaks, mitte hullemaks. Plikal tuli pühapäeva õhtul 38.4 palavik, mis järgmiseks päevaks sama järsku kadunud oli – ise arvan, et lasteaia kartuses. Abikaasal on kurguvalu, meil mõlemal on eile ja täna nii väsinud olemine olnud, et midagi asjalikku teha ei jõua. Pidevalt on nii, et kui üks suudab rahulik olla, siis teine on ikka täiega närvis.

Abikaasal on see nädal puhkus ja tunne on selline, et oleme enamik ajast maha kraagelnud. Homme õhtul läheb ta ära ja tuleb siis tagasi alles esmaspäeva õhtupoolikul, ma kohe üldse ei oota seda lastega üksi olemist, ema on ka samal ajal Tartus, eriti halb variant. Kui kõik oleks terved ja rõõmsad, saaksime suurepäraselt hakkama, aga praeguses seisus… Võeh. Tõsi on aga ka see, et Abikaasa pole saanud hirmammu sõpradel külas käia ja ma isegi tahan minna varsti nädalavahetuseks üksinda Tallinnasse, nii et kõik on väga aus ja õiglane. Pean hakkama saama 😀 No Kaidi lubas laupäeval külla tulla, ehk saan veel külalisi skoorida, siis lendab aeg kiiremini. Ja no võib ju loota, et oleme selle ajaga kõik juba tervemad ka.

Pallidega on ka ikaldus. Nadja läks minust eile KAHEKSA taset ette (ma parem ei loe, palju neid nüüdseks on) ja nüüdseks on Anti ka juba jälle ees. Mina istun endiselt 85. tasemel NAGU MINGI LOLL, ära tehtud ei saa. Motivatsioon langeb kolinal 😛 Pallid kusjuures olidki ainus põhjus, miks seda postitust kirjutama hakkasin, no nii südame tegi täis. Ja kui ma juba virisemas olen, siis mõtlesin kõik muud virisemised ka ära viriseda.

Okei, sai vist nüüd piisavalt 😀 Ehk suudan nüüd positiivseid mõtteid edasi mõelda, ainult siis on lootust, et asi päriselt paremaks läheb.

Scroll to Top