igapäevaelu

Parem hilja, kui mitte kunagi

/ bubble witch saga, igapäevaelu, kodumajandus, plika, poiss / 4 Comments

Poiss magab teatavasti lõunaund endiselt õues – mõtlesin küll talve saabudes tuppa harjutada, aga kuna ilmad on siiamaani mõnusalt soojad, pole kuidagi raatsinud 3-4 tunnisest oma ajast loobuda, öösel magab ta sellegipoolest piisavalt kenasti.

No igatahes, nüüd paari miinusega on olnud mure, et jalad on külmad, hoolimata villastest sokkidest ja saabastest. Hakkasin rohkem tekiga kinni mässima, töötas nagu küll. Täna järsku turgatas, et meil on ju JALAKOTT. Nojah 😀 22. jaanuar. Parem kui 22. aprill, eks. Ja LUMI ning veidikegi külmemad ilmad tulid ju ikka alles päris hiljuti… Ehkki jalakott oleks juba novembris elu kergemaks teinud. Loll pea on nuhtlus, ma ütlen!

Eile magasin kümneni ning läksin kaheteistkümneks täikale, vahepeal sai arvuti ainult hästi korraks millegi vajaliku vaatamiseks lahti tehtud. Täika oli jälle pisike ja mõnusalt lobisemise kõrvalt sai ka mõned asjad müüdud/vahetatud. Plaani sai aga ka üks suurem, kuhu saab siis igasugu rahvast ligi meelitada, sellest  ja üldisest kodu koristamise aktsioonist innustunult ründasin lasteriiete kotte ning olin sellega õhtuni ametis. No ma olen ju hästi palju ära andnud, aga varud on üsna suured, vaatasin need kriitilise pilguga üle ja otsustasin, et Plikale pole päris 25 pikkade käistega pluusi järgmiseks kolmeks aastaks vaja, piisab ka 15-st jne. Mütse-salle-kindaid-villaseid sokke on ka märkamatult üle mõistuse palju kogunenud, mul on juba tekkinud omad lemmikud, mis on minu meelest kõige mugavamad ja efektiivsemad… Ühesõnaga nüüd on mul kolm kotitäit lasteriideid jälle, millest osa läheb ära andmiseks ja osa müüki ka. Ja Plikale leidsin kaks paari ilusaid parajaid dressipükse suuruses 98, mis hakkavad juba väikseks jääma, ma siiani ei saa aru, kuidas ma varem neid ei näinud, ma ikka vaatan regulaarselt neid kotte üle, et kas on midagi juba parajaks saanud.

Plikale on äärmiselt raske pükse leida, ta on nii peenike, et kõik pikkuselt parajad on vööst laiad. Olen viimase paari kuu jooksul silma järgi kaks paari ostnud, mis peaks sobima ja üllatus-üllatus, on siiski laiad, no lähevad siis rõõmsalt järgmisel täikal müüki. Praegusel kombeperioodil võib vabalt ka seelikute ja kleitidega käia, piisavalt soe on ikka.

Ma olen kaks õhtut järjest läinud üle pika aja magama siis, kui on tõesti suur uni ja väsimus – tavaliselt tuleb uni nii ebasobival ajal, et pole veel lihtsalt võimalik, hiljem enam ei tulegi, nii et olen poole ööni üleval ja järgmisel päeval unelen mitu tundi diivanil, et vähekegi puhata. Reedel õnnestus hoolimata vähestest unetundidest seitsmest tõusta ja terve päeva mitte pikuti vedeleda, selle tulemusena olin üheteist paiku õhtul surmväsinud ja sain normaalsel ajal voodisse. Eile tuli täpselt samasugune surmväsimus õhtul veidi enne üheksat, kui Abikaasa lapsi magama pani. Nii ma siis läksingi üheksast magama, sest unetunde on nagunii vaja tasa teha. Hea oli, et läksin, sest Plika jauras öösel ja kolmest viieni eriti magada ei saanud… Ja äratus seitsmest.

Oeh, rasked on sellised ööd, kus palju jauramist on. Igal ööl ei ole, aga kui mõnel jälle on, siis tundub, et muud polegi 😀

Mulle hullult meeldib minna magama siis, kui olen väsinud, voodis olemine sellisel puhul puhas mõnu, mitte piin… Halb on aga see, et tavaliselt jääb siis midagi koristamata, aga mulle meeldib õhtul kõik korda teha, et hommikul oleks hea ärgata. No uni on koristamisest tähtsam, hommikul värske peaga edeneb see nagunii kiiremini. Ja üleüldse ma üritan nagunii kõik esimesel võimalusel ära koristada, et une tulles enam kohustusi polekski, miskipärast pole nood viimased kaks õhtut aga seda jõudnud.

Üleüldse on viimased päevad olnud energiatase madalal ja mõtted liiga mustad. Täna aitas üllataval kombel blogide lugemine, teiste ettevõtlikkus annab endalegi jaksu juurde. No ja magatud sai ju ka. Nii et praegu tunnen ennast jälle üsna hästi ja loodan, et kõik probleemid leiavad maagilise lahenduse.

Aga nüüd on kaks tundi arvuti taga puhatud (eile ju üldse arvutis ei olnudki, lugemist oli seega tavalisest rohkem), viimane aeg asjalikuks hakata. Lähen puhastan hunniku juurikaid, et need juurviljakotlettide jaoks aurutama panna ja vaatan siis, mille koristamise tuju peale tuleb 😛

Ahjaa, teistele pallisõltlastele mainin ära, et 52. ja 55. tasemest järgmine õudustase on 79. See on nii lootusetult nõme, et seitse elu kuluvad hetkega ja no nii õnne asi, et lahendust ei paista… Mängimise motivatsioon on jälle null, aga Anti on juba 75. tasemel, viimati aitas 55. taseme pärast nädal aega vaeva nägemist ära teha just see, et tema minust mööda jõudis, ehk läheb seekord samamoodi 😀

Puhkepäev

/ bubble witch saga, igapäevaelu, poiss / 2 Comments

Veel hommikul oli kange isu edasi koristada, aga laste lõunaune ajaks oli see sujuvalt üle läinud. Niisiis pesin lihtsalt pesu ja hoolitsesin selle eest, et juba korras ruumid oma korra säilitaks, ülejäänud aja veetsin aga köögikombainide ja retseptide maailmas.

Mul on jälle kange küpsetamiskihk peal, tahaks teha igasugu asju, mis sisaldavad kakaod – šokolaadi-peedikook on plaanis ja igasugu šokolaadiküpsised ja… Homme saan maheringilt lõpuks jälle speltajahu ka, siis pole enam mingeid takistusi.

Leidsin ühest blogist mitu head ja lihtsat läätseretsepti, mis pole liiga võõramaised ega vürtsikad, täpselt minu maitsele. Taasavastasin riiulist Suure kiirete ja tervislike retseptide raamatu, mille ostsin eelmise aasta märtsis mõnusa soodushinnaga – €6.33, toona vaid natuke lehitsesin ja siis kappi unustasin, hakkasin seda nüüd jälle tudeerima ja seekord katsetan kindlasti igasugu asju. Seal on kõik kenasti aastaaegade kaupa ära jagatud, et saaks kasutada võimalikult hooajalist toorainet, üldine suunitlus on üsna mahe, kõik toidud on nii tervislikud kui kiirelt valmivad, kõlab hästi 😀

Õhtu möödus täielikult pallide seltsis, jõudsin 55. tasemelt 68. tasemeni, see on mõnusalt keeruline, nii et olen juba tükk aega mänginud ja ikka edasi ei saa. Vähemalt raputasin teised mõneks ajaks kannult, päev-paar ehk on mureta. Ma olen muideks täpselt pool mängu ära mänginud, leveleid peaks kokku 134 olema. Vaatasin järele, mängima hakkasin 28. detsembril ehk veidi üle kolme nädala tagasi, päris hea tulemus! Mõnus oli üle pika aja naudinguga mängida ja tunda, et on midagi uut, et on põnev ja ma liigun ka edasi. Praegune tase on endiselt väljakutse, mitte tüütu kohustus, milleks kujunes 52.

Abikaasa on praegu 49. tasemega jännis, ma irvitasin ja ütlesin, et kui ära teeb, siis 52 ja 55 on veel hullemad.

Jajaa, ma annan endale täiesti aru, et minu pallijuttu on kröömikegi huvitav lugeda vaid neil, kes seda mängu ise mängivad, aga no ma eeldan, et teised libisevad lihtsalt silmadega üle.

Ühesõnaga koristusrindel muutusteta. Vaatame, kas homseks on kihk tagasi – sundida ennast väga ei viitsi, samas liiga pikka vahet ei julge ka sisse jätta, sest tegutsemine iseenesest tekitab muudkui energiat ja hoogu juurde, ei tahaks tsüklist välja langeda.

Lõpetuseks fotosüüdistus ühest Poisi akrobaatilisest magamispoosist:

Öised koristusaktsioonid, vol 2

/ igapäevaelu, kodumajandus / 1 Comment

Eile olin poole ööni üleval ja tegin eelmise aasta toidu kohta statistikat (vaja veel täiustada, mingi hetk jagan teiega kah), täna ärkasin seitsmest, Plika lõpuks aeda ei läinudki, minul tuli üheksast uni ja põhimõtteliselt olin kaheteistkümneni voodis – lapsed käisid muidugi pidevalt segamas, aga osa ajast isegi magasin ja ülejäänud aja tukkusin. No ma tegin seda kohe sihilikult, muidu poleks suutnud õhtul autokoolis vastu pidada. Võtsin seekord pudeli õunamahla kaasa ja suutsin unisusest eos jagu saada, nii et suutsin tähele panna ja kaasa mõelda.

Käisin Tele2-st läbi, seda punast LG-d on Tallinnas laoseisu põhjal kaks tükki, kas aga ka tegelikult, see uuritakse järele ja antakse teada – kui on, siis tellivad mulle ja saan €2 kõnekaardiga indeed kliendiks ning kliendihinnaga telefoni osta. Pöidlad pihku, et see punane nunnu ikka minuni jõuaks!

Olin päeval magamistoas paar riiulit ära sortinud, hammas täiega verel, nii et kui õhtul lõpuks koju jõudsin ja kõik muud vajalikud asjad tehtud olid, hakkasin kümne paiku edasi koristama. Kui Abikaasa magama minna tahtis, käsutasin ta seniks elutoa diivanile, kuni omadega magamistoas ühele poole saan. Nüüd siis lõpetasin, sest väsimus murdis maha – aga oi, palju sai tehtud. Põhimõtteliselt kraamisin voodi peale kõigi kaosekastide ja riiulite sisu, palju sai ära sorteeritud, osa ära visatud, osa ära andmiseks kõrvale pandud, osa rändas laupäevase täika kotti… Ja vajalik kraam sai nüüd palju paremini ja loogilisemalt ära paigutatud, ma olen kohe VÄGA rahul.

Kaks kaosekasti on vaja veel läbi sorteerida ja hunnik CD-sid ka, siis ongi kõik ja vaja ainult puhastustööd läbi viia. Lõpp paistab! Selle nädala jooksul saan kindlasti ühele poole. Ahjaa, üks riiulitäis kõikvõimalikku pisitehnikat mobiilidest-laadijatest-ruuteritest kaabliteni vajab Abikaasa üle vaatamist, mõned asjad jäägu meestele. Vähemalt on kõik see kraam nüüd ühes kohas koos.

Oh, nii palju asju on vaja ära anda ja maha müüa. Sai ju meeletus koguses juba ära antud, need olid asjad, mille kohe esimese hooga välja sortisin, polnud kahju, ei viitsinud müüa… Nüüd vaatan juba kriitilisema pilguga, et kodu veelgi tühjemaks saada ja kuna nüüd välja sorteeritud asjad on olulisemad, siis päris niisama ei taha ka kõike ära anda, üritan müüki panna. Mõnede asjadega tuleb oodata, kuni ilmad soojemaks lähevad, siis on kindlasti rohkem lööki. Laupäeval on meil üks väikene täika plaanis, kui mõni pärnakas soovib ühineda, siis kirjutagu mulle, mõned vabad kohad veel on. Eks näis, kas õnnestub millestki lahti saada, alles jäävad asjad riputan ilmselt netti üles. Ja kevadisele suurpuhastusturule tahaks ka minna.

Oh, ma olen ikka nii rahul. SUUR töö sai ära tehtud. Ei jõua ära oodata, et saaks jätkata ja toa täitsa korda! Elutuba läheb muude koristustööde käigus aina enam sassi, siin saab ka lõpuks kõvasti vaeva näha. Ja lastetoas pole küll kaost, aga oleks sellegipoolest vaja põhjalikumat puhastust ja lasteriiete kotid tuleks ka enne täikat kriitilise pilguga üle vaadata…

Tegemist ühesõnaga jätkub. Pole aega sarju vaadata, pole aega lugeda, vabadel hetkedel hoian ennast ainult meilide-blogidega kursis ja üritan siia midagi kirjutada. Mitu teemat on keelel ja meelel, aga nende lahti kirjutamine nõuab aega, ma olen hetkel liiga kärsitu. Kindlasti tuleb mõni päev jälle selline, kus suuremat koristada ei viitsi, siis võib rohkem aega blogile pühendada.

Lasteaed, autokool ja kodumajandus

/ autokool, igapäevaelu, kodumajandus, lasteaed, plika / Leave a Comment

Plika nohutas kaks nädalat kodus (saime nädalaga lahti ning läksime siis Tallinnasse, kus täie hooga tagasi tuli) ja sai täna sel aastal esimest korda lasteaeda minna. Lasteaiateema on juba tükk aega aktuaalne olnud, Plika muudkui räägib, et igatseb, räägib nimepidi teistest, mängib oma nukuga lasteaeda – räägib, et nukk üldse ei nuta, lehvitab akna peal ja magab ka aias… Küsisin, kas Plika siis nüüd ka enam ei nuta ja lehvitab ja magab – ütles, et jah.

Ärkas hommikul rõõmsalt ja oli igati valmis minema, aga kui talle pidžaamat kaasa pakkusin, nagu eelmistel päevadel jutt oli, siis muidugi otsustas, et ikka ei taha veel magada. Minu poolest okei, kiiret veel pole, ise teab, millal tahab. Siis tuli jutuks see, et mina ikka sinna peaks jääma ja kui ütlesin, et seda ei tee, tuli nutt. Olukorra päästis osavalt Abikaasa, kes tuletas meelde, et nüüd saab lasteaeda kelguga minna, see muutis ühtviisi rõõmsaks nii Plika kui minu – õues on ju külm ja kelguga liigume kolm korda kiiremini.

Jõudsime kenasti kohale, riietasin Plika lahti, vaatasime koos seina pealt uusi pilte ja lugesime, kes need teinud olid. Lemmikkasvataja oli tööl, Plika läks hea meelega rühma ja edvistas oma rotiga. Kui tagasi ukse poole vaatas, kus ma jopega olin, hakkas nutma ja tuli kallistama, aga kui ma ütlesin, et pärast lõunasööki tuleb issi vanaema autoga järele, kuivatas pisarad ära ja oli nõus kasvataja sülle minema – suur areng jällegi, kõik eelmised korrad ju klammerdus ja röökis, nii et pidin ta väevõimuga kasvatajale andma. Esimest korda vaatas ka mulle akna pealt järele – veel ei lehvitanud, aga ei nutnud ka. Läksin ära hea tundega.

Kuna Abikaasa käis järel ja mehed ei oska ju detaile küsida, siis ma päeval juhtunust väga täpselt ei tea, igatahes olla Plika kahenädalast pausi arvestades väga tubli olnud, natuke nutnud ka, aga muidu rõõmsalt kõik kaasa teinud. Koju tulles oli rahulik ja tahab homme ka minna. Asjad edenevad :P

Autokoolis oli täna esimene teooriatund – see Enn on täiega lahe, mulle väga meeldib, tal on muhe jutt. Ainult et ma pole sugugi harjunud õhtuti ühes kohas paigal istuma ja no selline unekas tuli mitu korda peale, võta või järgmine kord termosega kohvi kaasa…

Koristusrindelt nii palju, et täna ei jõudnud suurt miskit teha, aeg kulus lasteaiale ja autokoolile, lisaks igapäevasele majandamisele (üldine koristamine ja pesu pesemine). Päris nullpäev õnneks siiski ei olnud, jõudsime Plikaga neli õlakotti ajalehepaberit täis toppida (no need oli kõik kapis kuhjas olnud ja nii koledalt vormist väljas, aga mul on plaan enamik neist ehk müüki panna, võimalikult kaubanduslik välimus on seega soovituslik) ja kaks minu riidekapi riiulit ära sorteerida. Iga päev ei peagi palju jõudma, peaasi, et veidikenegi edasiminekut on.

Tahaks kangesti Anthea Turneri raamatut. Ma ei suuda otsustada, kas tahaks originaali parema meelega kui eestikeelset, vahet eriti pole vist. See on piisavalt lihtne tekst ja originaalid meeldivad mulle üldiselt rohkem, Mormelt laenasin omal ajal ka ingliskeelse variandi, toona veel eesti keeles polnudki, ei jõudnud päris lõpuni lugeda… Aga poleks vist eestikeelse vastu ka miskit, ei pea lugedes üldse mõtlema, saaks kiiremini kätte ja hinnad on neil üsna sarnased. AGA. Ma olen harjunud rottima, raamatute eest alla €5 maksma, soovituslikult €3 või vähem ja Anthea raamatu kõige odavam hind on €10.90 :P Nii ma siis võitlen endaga. Mõistus ütleb, et oota, küll hinnatakse alla, aga emotsioonid ütlevad, et pole ju nii kallis, võid selle ühe raamatu eest veidi rohkem maksta, telli KOHE.

Ma veel natuke mõtlen.

Kööki ja vannituba koristan endiselt religioosse pühendumusega, kõik plekikesed tuleb kohe ära nühkida. Vaatame, kauaks seda indu jätkub.

Mängin nüüd kiirelt mõned pallid ja siis magama, äratus saab jälle varajane olema.

Vannituba kah korras

/ igapäevaelu, kodumajandus, rõõm / 1 Comment

Nagu eelmisest postitusest aimata võis, oli tänase päeva teemaks vannitoa suurpuhastus. Oleks arvanud, et kui terve päev on koristamiseks aega, jõuab palju rohkem tehtud, aga ometigi lõpetasin alles öösel. No pere nõudis ikka oma osa, mis siis, et Abikaasa tegeles lastega, tegi süüa, viis õhtul lapsed sugulaste poole sauna… Aga mina koristasin pidevalt kööki 😀 Nojah, ja õnneks jõudsin vannitoaga ka siiski ühele poole.

Üldiselt oli päev kohe hommikust saati imeline – sain välja magada, ajasin ennast voodist välja peale kümmet, Abikaasa tegi kohvi. Lapsed olid rahulikud, saime üheskoos mõnusasti hommikust süüa, siis läks Abikaasa nendega välja ja mina sain rahus köögi korda teha. Selleks ajaks, kui ma lõpetasin, olid nad juba õuest tagasi, et lõunat süüa ja magama minna. Ja alles SIIS sain vannitoaga algust teha.

Küürisin sooda ja äädikaga vanni, kraanikaussi ja WC potti. Puhastasin, sorteerisin ja organiseerisin kapid ära, viskasin mõned asjad minema. Pesin ära kõik seinad ja põranda. Pesin ära tühjad pesugeeli ja spreiplekieemaldi pudelid, kiskusin neilt sildid maha ja panin kappi oma aega ootama. Õige pea lähen lahtist pesugeeli ja nõudepesuvahendit ostma, siis hea kasutada.

Kõige suurem üllatus oli vannitoas seoses torudega – no meil on selline vanakooli vannituba, tehtud kunagi igiammu, kõik torud jooksevad sees. Ja ma avastasin, et lapiga on võimalik torudelt hall kiht maha nühkida, nüüd on peaaegu et puhtad, rohelised 😀 Ja tõesõna, ma arvasin, et need ongi sellised, aasta jooksul ei proovinud kordagi puhastada. Häbi mul olgu, ah… Aga hea küll, parem hilja kui mitte kunagi.

Arvutis käisin tänase jooksul ainult nii palju, et too eelmine blogipost kirja panna ja õhtul peale üheksat tegin veidi pikema pausi, et süüa ja blogid läbi lugeda. MSNis pole peaaegu üldse rääkinud, palle pole kah üldse tagunud. Oo, mulle meeldib, kui ma nii vähe arvutis olen, kohe ASJALIK tunne on.

Vaatame, mis homne päev toob. Kas elutuba, magamistuba, lastetuba või puhkepäev? Või ehk koristame vähemalt koridori ära? No seal pole muud, kui põrand pesta, peegel puhastada ja üks kapp läbi sortida. Ja Abikaasa peab kindlalt koridori lambi üles panema, see ootab juba mitu kuud.

Hea küll, kähku magama. Et homme oleks sama hea päev! Õigemini VEEL parem 😛

Scroll to Top