igapäevaelu

Öised koristusaktsioonid, vol 2

/ igapäevaelu, kodumajandus / 1 Comment

Eile olin poole ööni üleval ja tegin eelmise aasta toidu kohta statistikat (vaja veel täiustada, mingi hetk jagan teiega kah), täna ärkasin seitsmest, Plika lõpuks aeda ei läinudki, minul tuli üheksast uni ja põhimõtteliselt olin kaheteistkümneni voodis – lapsed käisid muidugi pidevalt segamas, aga osa ajast isegi magasin ja ülejäänud aja tukkusin. No ma tegin seda kohe sihilikult, muidu poleks suutnud õhtul autokoolis vastu pidada. Võtsin seekord pudeli õunamahla kaasa ja suutsin unisusest eos jagu saada, nii et suutsin tähele panna ja kaasa mõelda.

Käisin Tele2-st läbi, seda punast LG-d on Tallinnas laoseisu põhjal kaks tükki, kas aga ka tegelikult, see uuritakse järele ja antakse teada – kui on, siis tellivad mulle ja saan €2 kõnekaardiga indeed kliendiks ning kliendihinnaga telefoni osta. Pöidlad pihku, et see punane nunnu ikka minuni jõuaks!

Olin päeval magamistoas paar riiulit ära sortinud, hammas täiega verel, nii et kui õhtul lõpuks koju jõudsin ja kõik muud vajalikud asjad tehtud olid, hakkasin kümne paiku edasi koristama. Kui Abikaasa magama minna tahtis, käsutasin ta seniks elutoa diivanile, kuni omadega magamistoas ühele poole saan. Nüüd siis lõpetasin, sest väsimus murdis maha – aga oi, palju sai tehtud. Põhimõtteliselt kraamisin voodi peale kõigi kaosekastide ja riiulite sisu, palju sai ära sorteeritud, osa ära visatud, osa ära andmiseks kõrvale pandud, osa rändas laupäevase täika kotti… Ja vajalik kraam sai nüüd palju paremini ja loogilisemalt ära paigutatud, ma olen kohe VÄGA rahul.

Kaks kaosekasti on vaja veel läbi sorteerida ja hunnik CD-sid ka, siis ongi kõik ja vaja ainult puhastustööd läbi viia. Lõpp paistab! Selle nädala jooksul saan kindlasti ühele poole. Ahjaa, üks riiulitäis kõikvõimalikku pisitehnikat mobiilidest-laadijatest-ruuteritest kaabliteni vajab Abikaasa üle vaatamist, mõned asjad jäägu meestele. Vähemalt on kõik see kraam nüüd ühes kohas koos.

Oh, nii palju asju on vaja ära anda ja maha müüa. Sai ju meeletus koguses juba ära antud, need olid asjad, mille kohe esimese hooga välja sortisin, polnud kahju, ei viitsinud müüa… Nüüd vaatan juba kriitilisema pilguga, et kodu veelgi tühjemaks saada ja kuna nüüd välja sorteeritud asjad on olulisemad, siis päris niisama ei taha ka kõike ära anda, üritan müüki panna. Mõnede asjadega tuleb oodata, kuni ilmad soojemaks lähevad, siis on kindlasti rohkem lööki. Laupäeval on meil üks väikene täika plaanis, kui mõni pärnakas soovib ühineda, siis kirjutagu mulle, mõned vabad kohad veel on. Eks näis, kas õnnestub millestki lahti saada, alles jäävad asjad riputan ilmselt netti üles. Ja kevadisele suurpuhastusturule tahaks ka minna.

Oh, ma olen ikka nii rahul. SUUR töö sai ära tehtud. Ei jõua ära oodata, et saaks jätkata ja toa täitsa korda! Elutuba läheb muude koristustööde käigus aina enam sassi, siin saab ka lõpuks kõvasti vaeva näha. Ja lastetoas pole küll kaost, aga oleks sellegipoolest vaja põhjalikumat puhastust ja lasteriiete kotid tuleks ka enne täikat kriitilise pilguga üle vaadata…

Tegemist ühesõnaga jätkub. Pole aega sarju vaadata, pole aega lugeda, vabadel hetkedel hoian ennast ainult meilide-blogidega kursis ja üritan siia midagi kirjutada. Mitu teemat on keelel ja meelel, aga nende lahti kirjutamine nõuab aega, ma olen hetkel liiga kärsitu. Kindlasti tuleb mõni päev jälle selline, kus suuremat koristada ei viitsi, siis võib rohkem aega blogile pühendada.

Lasteaed, autokool ja kodumajandus

/ autokool, igapäevaelu, kodumajandus, lasteaed, plika / Leave a Comment

Plika nohutas kaks nädalat kodus (saime nädalaga lahti ning läksime siis Tallinnasse, kus täie hooga tagasi tuli) ja sai täna sel aastal esimest korda lasteaeda minna. Lasteaiateema on juba tükk aega aktuaalne olnud, Plika muudkui räägib, et igatseb, räägib nimepidi teistest, mängib oma nukuga lasteaeda – räägib, et nukk üldse ei nuta, lehvitab akna peal ja magab ka aias… Küsisin, kas Plika siis nüüd ka enam ei nuta ja lehvitab ja magab – ütles, et jah.

Ärkas hommikul rõõmsalt ja oli igati valmis minema, aga kui talle pidžaamat kaasa pakkusin, nagu eelmistel päevadel jutt oli, siis muidugi otsustas, et ikka ei taha veel magada. Minu poolest okei, kiiret veel pole, ise teab, millal tahab. Siis tuli jutuks see, et mina ikka sinna peaks jääma ja kui ütlesin, et seda ei tee, tuli nutt. Olukorra päästis osavalt Abikaasa, kes tuletas meelde, et nüüd saab lasteaeda kelguga minna, see muutis ühtviisi rõõmsaks nii Plika kui minu – õues on ju külm ja kelguga liigume kolm korda kiiremini.

Jõudsime kenasti kohale, riietasin Plika lahti, vaatasime koos seina pealt uusi pilte ja lugesime, kes need teinud olid. Lemmikkasvataja oli tööl, Plika läks hea meelega rühma ja edvistas oma rotiga. Kui tagasi ukse poole vaatas, kus ma jopega olin, hakkas nutma ja tuli kallistama, aga kui ma ütlesin, et pärast lõunasööki tuleb issi vanaema autoga järele, kuivatas pisarad ära ja oli nõus kasvataja sülle minema – suur areng jällegi, kõik eelmised korrad ju klammerdus ja röökis, nii et pidin ta väevõimuga kasvatajale andma. Esimest korda vaatas ka mulle akna pealt järele – veel ei lehvitanud, aga ei nutnud ka. Läksin ära hea tundega.

Kuna Abikaasa käis järel ja mehed ei oska ju detaile küsida, siis ma päeval juhtunust väga täpselt ei tea, igatahes olla Plika kahenädalast pausi arvestades väga tubli olnud, natuke nutnud ka, aga muidu rõõmsalt kõik kaasa teinud. Koju tulles oli rahulik ja tahab homme ka minna. Asjad edenevad :P

Autokoolis oli täna esimene teooriatund – see Enn on täiega lahe, mulle väga meeldib, tal on muhe jutt. Ainult et ma pole sugugi harjunud õhtuti ühes kohas paigal istuma ja no selline unekas tuli mitu korda peale, võta või järgmine kord termosega kohvi kaasa…

Koristusrindelt nii palju, et täna ei jõudnud suurt miskit teha, aeg kulus lasteaiale ja autokoolile, lisaks igapäevasele majandamisele (üldine koristamine ja pesu pesemine). Päris nullpäev õnneks siiski ei olnud, jõudsime Plikaga neli õlakotti ajalehepaberit täis toppida (no need oli kõik kapis kuhjas olnud ja nii koledalt vormist väljas, aga mul on plaan enamik neist ehk müüki panna, võimalikult kaubanduslik välimus on seega soovituslik) ja kaks minu riidekapi riiulit ära sorteerida. Iga päev ei peagi palju jõudma, peaasi, et veidikenegi edasiminekut on.

Tahaks kangesti Anthea Turneri raamatut. Ma ei suuda otsustada, kas tahaks originaali parema meelega kui eestikeelset, vahet eriti pole vist. See on piisavalt lihtne tekst ja originaalid meeldivad mulle üldiselt rohkem, Mormelt laenasin omal ajal ka ingliskeelse variandi, toona veel eesti keeles polnudki, ei jõudnud päris lõpuni lugeda… Aga poleks vist eestikeelse vastu ka miskit, ei pea lugedes üldse mõtlema, saaks kiiremini kätte ja hinnad on neil üsna sarnased. AGA. Ma olen harjunud rottima, raamatute eest alla €5 maksma, soovituslikult €3 või vähem ja Anthea raamatu kõige odavam hind on €10.90 :P Nii ma siis võitlen endaga. Mõistus ütleb, et oota, küll hinnatakse alla, aga emotsioonid ütlevad, et pole ju nii kallis, võid selle ühe raamatu eest veidi rohkem maksta, telli KOHE.

Ma veel natuke mõtlen.

Kööki ja vannituba koristan endiselt religioosse pühendumusega, kõik plekikesed tuleb kohe ära nühkida. Vaatame, kauaks seda indu jätkub.

Mängin nüüd kiirelt mõned pallid ja siis magama, äratus saab jälle varajane olema.

Vannituba kah korras

/ igapäevaelu, kodumajandus, rõõm / 1 Comment

Nagu eelmisest postitusest aimata võis, oli tänase päeva teemaks vannitoa suurpuhastus. Oleks arvanud, et kui terve päev on koristamiseks aega, jõuab palju rohkem tehtud, aga ometigi lõpetasin alles öösel. No pere nõudis ikka oma osa, mis siis, et Abikaasa tegeles lastega, tegi süüa, viis õhtul lapsed sugulaste poole sauna… Aga mina koristasin pidevalt kööki 😀 Nojah, ja õnneks jõudsin vannitoaga ka siiski ühele poole.

Üldiselt oli päev kohe hommikust saati imeline – sain välja magada, ajasin ennast voodist välja peale kümmet, Abikaasa tegi kohvi. Lapsed olid rahulikud, saime üheskoos mõnusasti hommikust süüa, siis läks Abikaasa nendega välja ja mina sain rahus köögi korda teha. Selleks ajaks, kui ma lõpetasin, olid nad juba õuest tagasi, et lõunat süüa ja magama minna. Ja alles SIIS sain vannitoaga algust teha.

Küürisin sooda ja äädikaga vanni, kraanikaussi ja WC potti. Puhastasin, sorteerisin ja organiseerisin kapid ära, viskasin mõned asjad minema. Pesin ära kõik seinad ja põranda. Pesin ära tühjad pesugeeli ja spreiplekieemaldi pudelid, kiskusin neilt sildid maha ja panin kappi oma aega ootama. Õige pea lähen lahtist pesugeeli ja nõudepesuvahendit ostma, siis hea kasutada.

Kõige suurem üllatus oli vannitoas seoses torudega – no meil on selline vanakooli vannituba, tehtud kunagi igiammu, kõik torud jooksevad sees. Ja ma avastasin, et lapiga on võimalik torudelt hall kiht maha nühkida, nüüd on peaaegu et puhtad, rohelised 😀 Ja tõesõna, ma arvasin, et need ongi sellised, aasta jooksul ei proovinud kordagi puhastada. Häbi mul olgu, ah… Aga hea küll, parem hilja kui mitte kunagi.

Arvutis käisin tänase jooksul ainult nii palju, et too eelmine blogipost kirja panna ja õhtul peale üheksat tegin veidi pikema pausi, et süüa ja blogid läbi lugeda. MSNis pole peaaegu üldse rääkinud, palle pole kah üldse tagunud. Oo, mulle meeldib, kui ma nii vähe arvutis olen, kohe ASJALIK tunne on.

Vaatame, mis homne päev toob. Kas elutuba, magamistuba, lastetuba või puhkepäev? Või ehk koristame vähemalt koridori ära? No seal pole muud, kui põrand pesta, peegel puhastada ja üks kapp läbi sortida. Ja Abikaasa peab kindlalt koridori lambi üles panema, see ootab juba mitu kuud.

Hea küll, kähku magama. Et homme oleks sama hea päev! Õigemini VEEL parem 😛

Selle aasta parim päev

/ bubble witch saga, igapäevaelu, kodumajandus, öko, rõõm / 1 Comment

Senini vähemalt 😛

Hommik algas kenasti, kella kümneks oli jogurt valmima ja pesu pesema pandud, ma kohe naudin selliseid toimekaid hommikuid, siis on tunne, et nii palju on juba tehtud. Siis tuli küll korra unekas, nii et lebotasin tunnikese diivanil, õnneks ajas ema telefonikõne mulle jälle eluvaimu sisse – tegin endale süüa, sain isegi enam-vähem rahulikult söödud kah. Lapsed küll vahepeal virisesid, aga üldiselt mängisid üsna kenasti ja me saime väga hästi läbi.

Lõunasöögi ajal sõi Plika kiirelt taldriku tühjaks ja teatas, et tema läheb kohe voodisse – tavaliselt viin kõigepealt Poisi õue ja siis pean ka Plikat kaikaga voodisse ajama (no hea küll, see oli kunstiline liialdus, ta küll räägib, et ei taha tududa, aga siiski lõpuks läheb ja jääb, ilma suuremate tülideta). Poiss, kes tavaliselt üksi  kööki jäädes üldse süüa ei taha ja pigem lusikaga toitu maha loopima hakkab, istus rahulikult laua taga ja nosis senikaua, kuni temagi taldrik tühi oli. Mis nad nii maitsvat sõid, küsite? Hah, praekartulit munaga, no eilset toitu polnud suuremat alles ja see oli ainus, mis külmkapist võtta.

Ja siis, ja SIIS sain ma koristama hakata. Köögiga jätkata. Kolmas päev. Juba eile oli mul tunne, et ainult paar asja veel ja põrand ära pesta, siis ongi kõik. Eile suutsin ainult mõlemad kaosekolded ära sortida, Poiss ärkas miskipärast juba 1,5 tunni pärast, tagasi magama sõita ei õnnestunud, seega oli koristamistel kriips peal. Täna tõin ta see-eest peale viit õuest ära, Plika ärkas küll juba kaks läbi, aga oli mulle seltsiks, rääkisime juttu, koristasime ja mängisime. Mina esimest, tema teist 😛

Mis ma siis täna ära tegin? Kruvisin tükkideks Poisi söögitooli ja nõuderesti, et neid mõlemaid korralikult puhastada. Esimesel oli kõikvõimalikes kohtades kuivanud toiduläga, lapiga ei saa lihtsalt nii hästi puhtaks, teisel oli lihtsalt mustust ja roostet, mida nende metallist “trellide” pealt äärmiselt ebamugav eemaldada on. Mõlemad sain kenasti puhtaks. Kraanikausialuse kapi küürisin nii puhtaks, kui ma seda siin veel kunagi teinud pole, harja-kühvli ja prügikasti sinna juurde. Köögikappide käepidemeid puhastasin kah, no ja siis avastasin, et peaks veel seinu pesema 😀 Seinte juures jäigi asi pooleli, siis tuli hakata perega tegelema. Ja põrandani ikka ei jõudnud.

Homse lõunaune ajal lõpetan seintega, pliite tuleks veel küürida, homme vast jõuan põranda ka tehtud, siis olen köögiga ühel pool. Järgmiseks võtan ette kas vannitoa või elutoa, pole veel otsustanud. Vannituba ehk, see on selline ühe päeva projekt, pisike ruum ja paar kappi tühjaks tõsta ning otsast lõpuni puhtaks küürida.

Täna läks igatahes lademetes soodat ja äädikat, kihisevad koos nii mõnusasti ja puhastavad hästi. Tegin tühja spreipudelisse äädika-vee lahuse ka, sellega oli siis hää pritsida – sain puhtaks isegi segisti kangi all oleva prao, kus oli lademetes katlakivi.

Ühesõnaga see on nüüd mu suur projekt – kodu korda. On kohe tunne, et tuleb seda uut energiat sisse lasta. Asju ära anda. Organiseerida. Koristada. Seekord alla andmist pole! Võtku kui kaua tahes, koristan natukesehaaval, kuni kõik on korras. Ja nondes ruumides, millega lõpetanud olen, peab seda korda hoolega hoidma. Küll ma hakkama saan! Ei lõpeta enne, kui kaos on igalt poolt kadunud. Kui kogu segadusest ja ebavajalikest asjadest lahti saan, siis vast on ruumi ka selleks, et tuleksid uued ja toredad.

Muudest asjadest ka paari sõnaga.

Esiteks mu pallisõltuvus. Ma olen oma mängimisi oluliselt vähendanud, enamjaolt mängin õhtul, kui lapsed magavad ja millegi asjalikuma tegemiseks nagunii liiga sooda olen. Istusin tükk aega kinni 52. tasemel – no see on senini kõige ilgem tase üldse. Ja kui ma kuidagi edasi ei saanud, siis jäi ka mängimise motivatsioon üha vähemaks, mis oli jällegi hea, vahepeal oli sõltuvus ikka veidi liiga suur. Aga eile (või üleeile?) õnnestus too tase lõpuks ära teha, nüüd maadlen 55. tasemega ja katsun oma mängud endiselt õhtutesse jätta. Hommikusöögi kõrvale loen blogisid, lõuna ajal koristan, õhtul võib siis lisaks mängida ka.

Teiseks pettusin just Serla toodetes, mille ostmise harjumus on juba ammust ajast – on neil ju luigemärk ja Selveris pidevalt soodukas. Ma tegelikult kunagi isegi kellegi blogist lugesin, et kõik nende tooted polegi taaskasutatud paberist, aga kontrollisin toona kõik kodus leiduvad pakid üle ja mul olid küll, seega mõtlesin, et ehk ikka on. Noh, täna vaatasin, et majapidamispaber on küll taaskasutatud kiust, aga WC paber uuest. Halb! Nüüdsest hakkan siis poes silte lugema, põhimõtteliselt ei taha puid koju vedada. Lotus on vist teine luigemärgiga, kui ma õigesti mäletan, aga soodukaid sel mu teada eriti pole. Või olen teiste markide suhtes lihtsalt pime, sest Serlaga nii harjunud? Novat, olgu mu mõtteviis kuitahes roheline, ei taha ju eriti maksta üle 20/40 (WC/maj) sendi rulli eest, juba põhimõtte pärast. Ja ma usun, et on ikka võimalik ka normaalse hinnaga taaskasutatud kiust paberit saada, tuleb lihtsalt tähelepanelikum olla.

Kolmandaks suutsin järjest kaks laari jogurtit tuksi keerata – esimest korda elus, pärast ligi aastast praktikat. Enda jogurt läks viimati Tallinnas käies halvaks, nii et tellisin Nelelt 500 g starteriks, nagu ma noil puhkudel ikka teen. Piim ka Nele oma nagu tavaliselt. KÕIK oli nagu tavaliselt. Ok, esimesel laaril oli temperatuur täpselt 42, äkki oli tegelikult vähem ja sellepärast ei reageerinud. Tavapärase nelja tunni pärast oli pealt paks, altpoolt täitsa vedel. Lasin teise neli tundi veel peale, ei läinud paremaks, maitse ka veider.

Õnneks oli Nele jogurtit veel nii palju alles, et sain täna teise laari teha. Seekord segasin küll täpselt 45 kraadi juures ära, nii et selles ei saanud viga olla. Nelja tunni pärast oli jälle täitsa vedel, lasin kaks tundi veel, siis andsin alla ja tõstsin külma. See vähemalt maitses nagu jogurt… Aga miks äkki nii vedel, pole õrna aimugi. Tellisin Nelelt homseks uue jogurti, eks katsetan siis uuesti. Väga jabur.

Menüü ette koostamine toimib suurepäraselt. Sellest olen küll aru saanud, et päeva kaupa pole mõtet paika panna, ikka plaanid muutuvad. Hästi toimib aga see, et pidevalt on umbes seitse toitu listis olemas ja enamik nende koostisosadest kah, sealt saab siis vastavalt tujule ja ajale midagi valida. Mõnus on süüa teha, kui selle asemel, et mõelda, MIDA teha, saad valida, millise plaanitud söögi järele täna isu on. Eile oli täiesti plaanimatult ja menüüväliselt praetud tint (njämm) – õnnestus tänu tutvusele kohalikult kalurilt skoorida. Täna tomatisupp, polnud nii ammu teinud, maitses imehea nagu tavaliselt. Homme on plaanis kartulipuder ja kotletid, mille tarbeks just viimase hakkliha sügavkülmast välja tõstsin. Ja miskit toorsalatit kah kõrvale, näiteks kapsas ootab riivimist.

Nii me hästi elame.

Uue aasta esimene päev

/ aastakokkuvõte, bubble witch saga, igapäevaelu, rõõm / 5 Comments

Oh, kuidas mulle meeldivad algused! Ma küll kogu aeg ja iga päev üritan ennast ületada ja natukene paremini elada, millegi uuega hakkama saada… Aga sellised algused annavad kohe ekstra suure motivatsiooni. Täna on minu ülejäänud elu esimene päev 😛

Tundub, et põhjalikum 2011 kokkuvõte jääbki tegemata. Eks seekord oli ka tunduvalt vaiksem aasta, kõige eredam moment vast suvel läbi viidud turbo-säästuremont. Üldiselt oli kohanemise ja harjumise aasta. Oma kodus, kahe lapsega, Abikaasa tööga… Nüüd detsembris siis Plika lasteaiasaaga… Aga rohkem nagu polegi miskit öelda, meeme ei viitsi ka tegema hakata.

Uus aasta tuli FB-s istudes, olen oma pallidest endiselt totaalses sõltuvuses. Abikaasa olen praeguseks ammu seljatanud, hiljuti veel ühe tuttava, nüüd ongi vaid ees too tuttav, kel käsil 117 level. No mul on hetkel 44, millest kuidagi edasi ei saa. Kiskusin ennast vaevaga korraks mängust eemale, et see postitus ikka kirja panna 😛

Räägitakse, et selline, nagu on uue aasta esimene päev, saab olema terve järgmine aasta. Noo, ma loodan, et põhirõhk pole mitte kisklemisel, vaid ikka sellel, kuidas me neid olukordi lahendada suudame. Sest no sai Abikaasaga nagistatud piisavalt, peamiselt ikka vanade probleemide pärast, millele oleme varemgi lahendust otsinud, aga nagu näha, siis siiani veel ei tööta…

AGA. Hoolimata sellest, et voodist said kõik välja vasaku jalaga ja päeva jooksulgi oli mitu situatsiooni, kus tekkis tahtmine labidas nurka visata ja karjuma hakata, suutsime võrdlemisi rahulikuks jääda ja asjad ära lahendada. Ja rõõmustada ning päeva nautida. Ja kui lapsed magasid, siis saime pikalt rääkida ja mõned uued reeglid paika panna. (Välja) magamise ja lastega tegelemise ja arvutiaja ja söömise kohta. Kuna pallid ootavad, siis ma ei viitsi neid praegu kirja panna, ehk mõni teine päev.

Igatahes on meil nüüd peenike kalender, kuhu kõik saavad oma käimised üles kirjutada. See on lihtsalt üks võrratult ilus kalender ja too pisike pilt seal lingi all ei anna mitte mingitki ettekujutust selle lihtsast sümpaatsest välimusest ja kenadest piltidest. Ostetud sai see peamiselt selleks, et Abikaasa saaks kõik oma õhtused ületunnid kuskile kompaktselt kirja panna – see reegel sai kuu aega tagasi paika pandud ja toimib hästi – kui ma ise paberil näen, millal teda õhtuti pole, siis on palju lihtsam sellega leppida, aega harjumiseks.

Plika kleepekad lähevad ka sinna kalendrisse, no ja minul on ka vahel käimisi… Ja Poisi nimi saab ka kirja, lihtsalt sellepärast, et oleks õiglane, ehkki peale poole aasta taguste arstikülastuste sinna vist eriti midagi kirjutada pole 😀

Aga kalendril on viis tulpa ja ma leidsin viimasele, mis üle jääb, täiesti ideaalse kasutuse – sinna hakkan kirjutama meie menüüd. Ammust ajast on ju teadmine, et peaks nädala söögid ette planeerima, aga parim saavutus on seni olnud kolm päeva, misjärel seegi ununeb. Noh, nüüd ma igatahes otsisin kenasti nädala jaoks retseptid välja, käisin juba täna nimekirjaga poeski ja ostsin igasugu kraami kokku. Issand, kui imeline on nii süüa teha, et tead ette, MIDA tegema hakkad ja kõik vajalik kraam on tõepoolest ka kodus olemas… MIKS me juba ammu nii ei tee?

Kui viitsiks, lingiks teile esimesi välja valitud toite, aga ei viitsi, pallid ootavad ju.

Igatahes on kõik imeline. Mis siis, et vahepeal me tülitsesime, vahepeal ajasid lapsed virisemisega närvi, lastel on nohu, Abikaasa veidi tõbine, kodu pole ideaalses korras… Aga päeval oli ideaalne ilm – soe, tuulevaikne, päikseline, isegi lund oli veidike, tõime kelgud välja. Me pole NII ammu kogu perega õues olnud! Saime palju olulisi reegleid paika pandud, et neid nüüd katsetama hakata, loodetavasti läheb kodune elu nende tulemusel palju mõnusamaks. Süüa tegime tervislikult, ahjus igasugu juurikaid. Ja köögi suutsin üle pika aja pärast õhtusööki kohe ära koristada. Lastele jõudsime vanni ja jalavanni teha, neid hanerasvaga määrida ja varvaste alla rohelisi triipe maalida… Poes jõudsin käia, nüüd võin rahulikult arvutis istuda.

Uue aasta eesmärgid on mõttes paigas, aga kirja panemiseks tahaks veidi süveneda, ei hakka seda täna üle jala tegema.

Imelist uut aastat teile, mu kallid sõbrad! Taasavastasin ühe oma vana lemmiku: Natasha Bedingfield – Unwritten, mis sobib uue aasta algusesse nagu rusikas silmaauku.

Feel the rain on your skin
No one else can feel it for you
Only you can let it in
No one else, no one else
Can speak the words on your lips
Drench yourself in words unspoken
Live your life with arms wide open
Today is where your book begins
The rest is still unwritten

Elu on imeline. Me ise loome oma reaalsuse. Me ise saame valida, mida me mõtleme, mille poole püüdleme, mida tunneme. Kõik valikud on meie endi teha. Ja kui muretsemisest loobuda ning uskuda, et kõik loksub paika, siis just nii lähebki. Minevik pole oluline ja tulevik on meie endi teha! Tehkem seda rõõmuga 🙂

Scroll to Top