Ilma lumeta on jõulutunde tekkimine oluliselt raskendatud. No muud segavad elemendid nagunii, kogu energia kulub mujale. Aga siiski-siiski, vaikseid edusamme on märgata.
Kõik kaardid ja mõned üksikud kingid said posti. Järgmisel päeval kohale toimetamisest võib hetkel ainult unistada, nii et mõned saadetised jõuavad kohale hilinemisega… Aga noh, pole hullu.
Kuusk seisis kaks päeva kojas, kuni ta lõpuks eile õhtul üles sättisime ja nüüd Plikaga ära ehtisime. Panin kõik klaaskuulid kõrgemale, loodetavasti on Poisi käeulatusest väljas.
Eilsest alates jäi ära Poisi õhtune tiss. Sai paar päeva ette räägitud, et varsti enam ei saa ja ta võttis eile asja üsna rahulikult – nuttu oli küll, aga sellepärast, et ta oli väsinud ja Plikaga oli draama. Kui Plika maha rahustada suutsime, jäi Poiss kohe igasuguste probleemideta magama. See oli muidugi esimene päev, aga ausalt, ma usun, et kõik laabub ka edaspidi. Mõnus, nüüdsest võin soovi korral ka õhtul ära olla. Hommikune las veel olla, kuni mind ei sega. Hea võimalus kauem magada 🙂
Üleeile õhtul koju jõudes nägin, et igateisipäevase piimalaariga oli tulnud ka päts leiba. Abikaasa võttis vastu, tema muidugi ei osanud selle üle imestada. Uurisin Nelelt hiljem, mis puhul nii – ta oli lugenud, et mul leivategu ei edene ja tahtis inspireerida. Saabuvad pühad ja nii edasi. Nii armas 🙂 Ja leib oli tõeliselt mõnus.
Üleeile olin praktiliselt terve päeva linnas – nüüd on ainult üks kink puudu. Ja ma enam-vähem tean ka, mida vaja. Natuke tobe küll 23 veel ostma minna, aga mis teha, too päev lihtsalt ei jõudnud.
Oli auahne plaan teha ise piparkoogitainas ja glasuur… Noh, nüüd ootab ostetud piparkoogitainas kapis, enne 26 seda ilmselt aega teha pole. Polekski vist tegema hakanudki, aga lastega ju ikka võiks. No ja tegelikult pole ükski senine jõul täiesti ilma piparkooke küpsetamata möödunud, olekski liialt kurb. Mis glasuurist saab, seda küll ei tea… Nimelisi südameid igatahes sel aastal teha ei jõua, vähemalt on kaardid ekstra ägedad. Tavaliste kookide jaoks võin ju ise glasuuri teha – kohvimasin on suhkru jahvatamiseks olemas, mingi ohutu värvaine leiab ehk ikka, veidi sidrunimahla sisse ja loodetavasti maitseb ka hea.
Suurpuhastus jäigi pooleli, tuleks katsuda ikka jõuluks puhtaks saada. Pips ja Aivar tulevad peale pühi külla, nii et see on hea motivatsioon – ise me ju muidu jõulude ajal eriti kodus pole, ema juures ja Marise sünnipäeval ja…
Lasteaias käime hetkel koos. Nüüd, kus ma ei üritagi teda sinna üksi jätta, näen, kuidas asjad iga päevaga paremaks muutuvad. Plika läheb hommikul aeda hea meelega, SÖÖB korralikult, mängib rõõmsalt, tahtis täna ise laulutundi minna (seal istus küll osa aega süles, aga tegi esimest korda natuke liigutusi kaasa ja tantsis vahepeal isegi minust kaugemal), õues oleme nüüd ka käinud ja seal tunneb ta mu vastu kõige vähem huvi. Samas pean ma ikkagi silma all olema, isegi riietusruumis istumine veel hetkel ei sobi. No mul aega on, teisi ma oma nurgas istumisega ei häiri, vahel saan veidi abiks olla (näiteks õue minemisel lapsi riietades), üldiselt on lihtsalt huvitav lapsi ja rühma elu jälgida. Kui Plikal läheb sellepärast harjumiseks poole rohkem aega, mingu – mul on see aeg olemas ja nutma ei pea. Hoian ennast nii kaugele kui võimalik ja üritan mingi hetk hakata jälle lühemaid aegu ära käima – aga üldiselt võtan üks päev korraga. See, et ta igal hommikul ise minna tahab, rõõmsalt mängib ja sööb ning haigusi külge ei korja, on minu jaoks märk, et toimin asja aeglaselt võttes õigesti.
Hakkan isegi hommikuste ärkamistega harjuma, hommikurutiin on paigas. Minu söömine seal hetkel veel ei sisaldu, see on plaani nõrk koht. Aga Plika hommikurituaalid on välja kujunenud, nii et nuttu pole vaja enam karta. Ise sunnin ennast iga päev veidi varem magama minema (eile sain pool üks, täna siis eesmärgiks kesköö), eks see aitab ka kaasa.
Ühesõnaga kõik on üsna mõnus. Nüüd peaks kingid ära pakkima ja need kaardid valmis kirjutama, mis pärnakatele kinkida tuleb, koristamist sai juba mainitud… Õnneks on Abikaasal homme lühendatud päev, nii et ta tuleb varem koju, küll jõuab kõike.