igapäevaelu

Aeg lendab

Avastasin, et pole juba viis päeva miskit kirjutanud. No päriselt ka, see lasteaias käimine kurnab mind sama palju kui Plikat. Või rohkemgi 😛 MINUL on veel raskem harjuda selle varase tõusmisega. Kell kaheksa peame ära minema, enne seda mina süüa ei suuda – pole esiteks isu ja teiseks ma vihkan kiirustades söömist. Aga see pole ka kuigi hea lahendus, et sööngi hommikust alles kell üks, kui lapsed on magama pandud.

Kodused rutiinid on sassis. Koristada, nõusid ja pesu pesta ei viitsi ja ei jõua. Pool ajast vedelen diivanil ja tukun. Kõige raskem on sundida ennast õhtul normaalsel ajal magama minema. Aga noo, ma teen edusamme. üks päev neli (no see oli isegi minu puhul ekstreem), siis kolm, siis kaks, eile juba enne kella ühte. Täna siis katsun kesköö paiku ja homme üksteist, siis peaks une pikkus piisav olema 😀

Aga oma aega mul ju nii õieti ei jäägi. Ja blogi kolimisega ma ka siiski uueks aastaks ühele poole ei saa. Tegelesin asjaga liiga palju, väsisin üldiselt üle, nüüd lihtsalt ei tee mitte midagi, ignoreerin teemat. Panin uueks tähtajaks 25. jaanuar, aga see eeldaks, et ma siiski asjaga tegeleks. Üle kahe aasta on veel üle vaadata.

Lähen vist viskan nüüd hoopis pikali. Pesu pesemise võib homsesse lükata, koristamine on üle tähtsustatud ja süüa teha saab loodetavasti õhtul koos Abikaasaga. Näis, mis ma lastele annan, kui nad ärkavad. Kama maitseb ju kah hästi. Ja viimased õunad on veel alles.

Idüll

Tänane päev läks võrdlemisi üle kivide ja kändude – üles tõusta ei viitsinud, midagi tehtud ei jõudnud, Abikaasa läks kaheks tööle, nii et olin ülejäänud päeva lastega üksinda…

Aga õhtul oli mõnus. Kuni ma Poissi magama panin, mängis Plika vaikselt elutoas. Kui ma tema juurde jõudsin, siis rõõmustas, et oli puslest ise kaks tükki kokku saanud. Tahtis, et mina edasi paneks, sest tema ei oska, aga nokitses siis kohe veel kaks tükki kokku, siis veel ja veel… Ja saigi täitsa ise, minimaalse minupoolse suunamisega. 12 hästi suure tükiga pusle, Marko ja Marge kunagi kinkisid. Siiani olin ikka mina seda kokku pannud, nüüd saab juba ise. Mina olin uhke ja Plika ise ka – jätsime pusle põrandale, et kui issi koju jõuab, siis ma saan talle kohe näidata – Plika ISE pani.

Olime kokku leppinud, et kui pusle koos, läheme hambaid pesema ja magama. Ilusasti saigi pestud, potil käidud… Pidžaama selga panemisel tuli veidi veenda, et sobib ka tavaline pluus (kõik “päris” pidžaamad käisid täna pesus ja polnud veel ära kuivanud, ainult ühed püksid olid) – aga sain sellega ilusti hakkama.

Läks ühegi protestita voodisse. Kui Poiss nihelema ja läbi une häälitsema hakkas, siis küsisin, kas võin natukeseks ära minna ja alles siis laulma tulla, kui Poiss jälle magab – lahkelt lubati. Muidugi juba minuti pärast hüüdis, et venna nüüd magab. Ma siis küsisin tasakesi vastu, kas ma seekord ukse pealt võin laulda – no igaks juhuks. Poiss nimelt hakkab ärgates virisema ainult siis, kui ma toas olen, kui ei näe, siis pole probleemi. Laulsingi kaks laulu ukse tagant ära, siis nõudis Plika nukku kaissu, viisin talle selle, panin teki peale ja sinna nad minust jäid. Toast välja minnes kuulsin Plika haigutust, natuke ta veel jutustas midagi nukuga, praegu on vaikus majas. Usun, et ta veel päris ei maga, aga küllap kohe jääb.

Ei mäletagi, millal viimati nii mõnus ja rahulik õhtu oli. Veerand kümneks vaikus majas. Õnnis! Iga päev peaks nii olema.

Suur taaskasutuspäev

Mul oli täna viimane hambaarstiaeg (mäletatavasti sai aasta alguses kõik esihambad korda tehtud ja üks neist arvas heaks septembri lõpus valutama hakata, olen nüüd käinud kaks kuud muudkui rohtu vahetamas ja putitamas, ometi sai lõplikult kinni) ja tuli järjest meelde igatsugu muid asju, mis kõik tuleks ka kesklinnas korda ajada. Ma olen teadagi laisk lohe, kes ei viitsi sellise ilmaga linna minna muidu, kui tõesti PEAB. Hambaarst oli suurepärane põhjus 😛

Ema oli kenasti nõus lapsi valvama ja kuna nad sel ajal mõlemad magasid, sai ta nagunii arvutis oma töömeile kirjutada, nii et ma isegi ei raisanud ta kallist tööaega. Mõtlesin paari tunniga ära käia, aga juhtus nii, et lahkusin kodust kell üks ja jõudsin tagasi kell viis 😀

Selline koerailm oli, et ma ausalt ei viitsinud isegi jala linna minna, ehkki see võtab kõigest 15 minutit. Kusjuures külm väga polnudki, niiske lihtsalt ja vihma sadas. Nii ma siis läksin bussiga. Enne hambaarsti oli veidike aega, läksin kõige pealt Port Arturisse – Kristina oli reklaami teinud, et seal on praegu silikoonist spaatel soodushinnaga ja et see on üks tema lemmikköögiriistu, millega kõik kausid ja purgid viimseni heast kraamist puhtaks saab. Mina olen viimaste riismete kraapimisega alati hädas olnud ja polnud sihukesest imeriistast kuulnudki, seega võtsin muidugi tuld ja kihutasin ostma. No €1.52 polnud just eriti kallis kah 😛

Siis muidugi leidsin sealtsamalt soodushindade riiulilt lahtikäiva koogivormi, millel oli esiteks põhjal laiem äär, nii et iga läbi tulnud tilk ei voola ahju põhja, teiseks oli see keraamilise kattega – minu praegused kaks on mõlemad teflonist, mis ei ole tervisele just kõige kasulikum. Üks keraamiline pott mul on ja olen sellest siiani absoluutses vaimustuses, plaanis on aja jooksul vastavalt vajadusele kõik potid-pannid keraamiliste vastu vahetada, seega ostsin koogivormi ka kohe rõõmsalt ära – tavahind oli vist €20.99, soodukaga €14.65. Ma ei jõua ära oodata, et saaks katsetada, nädalavahetusel kindlasti küpsetan miskit.

Port Arturis sain väga kiirelt hakkama, hambaarstini oli ikka veel veidi aega. Tuli meelde, et olin juba esmaspäeval linnas olles tahtnud Lapselt lapsele komisjonikauplusest läbi käia, aga siis avastasin, et see on esmaspäeviti kinni. Nüüd põikasin sisse ja lahkusin €4.12 võrra vaesemana, saagiga jäin vägagi rahule.

Arutasime müüjaga, et väikeseid sõrmkindaid on väga keeruline leida – need olid olnud tema poja omad ja too kandis neid 1-3 aastaselt. Ma ostsin rõõmuga Poisile – on küll veidi keerulisem kätte panna, aga palju mugavam väljas asju haarata jne, nunnud pealekauba – maksid 40 senti. Kuna Poiss jookseb praegu kodus ringi mähkmeta, pluusi ja sokkidega, aga sokke on tal hetkel ainult kaks paari, millest ühed kadusid ära 😀 Siis ostsin 20 sendi eest paari lisaks. Plikale sain S98 halli pluusi (€1), ja S100 kaks paari sukkpükse (2×30 senti) ning ilusa fuksiaroosa pluusi (€1.92) – viimane oli täitsa uus, üks õmbleja neid sinna õmbleb, uue kohta vägagi hea hind. Neid pidavat palju ostetama, ütles müüja, olevat hästi mugavad.

See Lapselt lapsele on üldse üks mõnus pood. Ülejäänud kaltsukad nõuavad rohkem kaevamist, seal on kõik ilusti suuruste järgi ära pandud ja asjad on kõik korralikud ka. Mina sain sellest teada nii, et Abikaasa õde avastas selle juhuslikult paar kuud tagasi ja rääkis mulle – see on nüüd tema lemmikpood, mulle meeldib ka väga. Oktoobri keskel sain sealt Poisile k/s jope (€4.10) ja veekindlad kindad (€3), mille pilt jäi toona blogisse panemata, sest meil oli tänu õunamahlateole hullumeelne aeg ja muule tähelepanu ei jätkunud – panen siis nüüd. Talvekombe oli mul Poisile olemas ja soojad traksipüksid kah, aga oli vaja just sellist õhemat jopet pükste juurde, kuniks tavalised jakid on liiga külmad, aga talveriided veel liiga soojad.

Küsisin müüjalt, kaua nad juba tegutsevad ja kuidas inimesi käib – ütles, et avasid märtsist ja inimesi on käinud palju, november oli esimene vaikne kuu. Loodan, et neil äri ikka edaspidi hästi läheb. Ja kõigile pärnakatele soovitan soojalt – asub Port Arturi taga tasuta parkla juures olevas majas, paremast küljest on sissepääs, samast uksest pääseb hambaarsti juurde ja mingisse kosmeetikusse või kosmeetikat müüvasse poodi ka. No ma ei oska täpsemalt seletada, aga nii seletas mulle ka Abikaasa õde ja mina leidsin selle seletuse järgi üles küll 😀

Pärast hambaarsti läksin Tallinna mnt Humanasse, kus täna-homme on kõik asjad €1 ja lastekaubad 50 senti, sest esmaspäevast tuleb uus kaup. Lahkusin €4.10 võrra vaesemana ja 10 eset rikkamana. Jällegi – võiks öelda, et ma olen päris rahul 😀

Kõik olid lasteasjad, seega ma eeldasin, et kõik on 50 senti, aga kolm asja (sõrmkindad, kaelussall ja väike papagoi) olid hoopis 20 senti. WIN.

Igatahes… Pildi pealt pole nii hästi aru saada, aga seletan ikka juurde. See punane tutimüts-sall on täiesti geniaalne ja Plika näeb sellega übernunnu välja. Kaelussalli ostsin, sest tean, need on väga praktilised – soojendavad paremini ja püsivad paremini kaelas, kui tavalised seotavad, seda just eriti väikeste laste puhul. Väikesed sõrmikud ostsin kohe ära, sest nagu ülal mainitud, on neid raske leida. Tumesinine on äärmiselt mõnus ja praktiline värv – sobib iga riietusega ja kui väljas mängides väheke mustaks saavad, ei paista välja 😀 Poisile ostsin kaks pluusi ja ühe body suveks – alghind oli pluusidel €2.90 ja bodyl €3.90, no sellise raha eest poleks küll ostnud. Aga 50 senti – muidugi! Punase-valgetriibuline müts on küll vastsündinu oma, aga see oli lihtsalt NII nunnu, et ostsin ära. Saab ta siis minu järgmisele või mõne sõbra lapsele, eks ole näha. No ja pehmeid loomi on meil küll kodus küllalt ja ma olen iga ihurakuga vastu, kui keegi tahaks neid uuelt osta, et lastele kinkida, aga 20 ja 50 sendi eest mõned armsad väiksemad loomad täna ostsin – sellepärast, et need nägid väga vahvad välja ja on kõik tähenduslikud. Mingit suvalist mõmmikut või kutsut poleks ma kindlasti ostnud, aga papagoid on Plika suured lemmikud, pingviinimultikad ka ja hanepoja laulu oleme talle just viimasel ajal kogu aeg laulnud. Nii et kõik on teemasse.

Järgmisena vaatasin Kristina soovitusel üle teatri peatuses asuva maja keldri kasutatud riiete poe, mil oli nimeks vist Kaubakelder. Väga palju ma seal tuulata ei viitsinud ja hinnad olid ka sellised, millega ma oleks ostnud pigem siis, kui midagi ikka VAJA on, mitte igaks juhuks (samas Humana uue kauba hindadest ikka soodsamad)… Aga mõned asjad sain ja nendega olen jälle absoluutselt rahul.

Punaseruuduline pluus on S92, aga see oli lihtsalt NII kena, et ma ei suutnud ostmata jätta. Silma järgi hinnates peaks see veel Plikale minema ka, suurused on ju sageli veidi paigast ära. Punane jakk on S110/116 ja kulub kindlasti tulevikus ära, mul ootavates riidekottides jakke praktiliselt pole. Pluus ja jakk olid mõlemad €1.50. Triibuline müts on paras nii Poisile kui Plikale, eks ilmselt kannavadki kevadel mõlemad, kellele pähe juhtub, maksis 50 senti. Ja viimaks leidsin ka kauaoodatud sobiva välimusega pluusi olemasolevate pidžaamapükste juurde, mille hiljuti Murakalt päranduseks saadud kotist leidsin – nüüd on pidžaama olemas. Lasteaeda on nagunii vaja, kodusest kolmest komplektist ei tahtnud eriti sinna viia, meil ju juhtuvad öösiti aeg-ajalt ikka õnnetused ja päris iga päev ei jõua pesu ka pesta. Pluus maksis ainult 50 senti, suurepärane.

Vahepeal käisin veel Mahedas Margis, kust skoorisin nii lahtist pesugeeli, Tootsipeenra küüslaugupastat kui mahekama, WIN. Lahtine pesuvahend on neil nimelt pidevalt otsas, neid makarone ma tahtsin ikka väga proovida ja kama ma mahedalt Selverist ei leidnud. Õigemini Abikaasa ei leidnud, ma pole vist otsinudki 😛

Siis põikasin korraks veel ühte antiigipoodi, mille aknal Kristina punasetäpilisi kuivainetopse oli märganud (rääkisin talle miski päev, et need mulle meeldivad) – no ma ikka veel mõtlen natuke, kas mul on praegu midagi vaja, pigem ootan köögiremondini, praegu ei mahu asjad niigi kappi ära.

No ja siis mõtlesin, et kui ma juba väljas olen, sõidan õige kohe Papiniidu Humanasse ka, homme ei viitsi raudselt ennast ainult sellepärast välja vedada. Kiire kõne emale kinnitas, et lapsed endiselt magavad, nii istusingi bussi peale ja sõitsin Maisse.

Enne Humanat põikasin sisse veel Lindexisse – olin sealt lastele vahvad sussid leidnud, mida Abikaasa emalt jõulukingiks palusin, aga Poisi suurust polnud, tahtsin müüjalt küsida, kas neil toimib ka see süsteem, et kui teises poes on, siis saadavad. Nemad nii ei tee, aga sain teada, et kodulehelt on võimalik postikuluta kauplusse tellida – seal siis proovida ja sobivusel ära osta. Udupeen! Sussid olid netis täitsa olemas, vot sellised, Plika saab samasuguse tüdrukute variandi – sellise. Tahan küll veel laste jalad paberile joonistada ja selle kujundiga suurused üle vaadata, et ikka kindlalt kõige parajamad saaks. Neil on küll lehel hea suurustabel, aga no jala suurus ei ole kõigil vanuse kasvades ühesugune, ikka kindlam ise mõõta.

Ja sellestki Humanast lahkusin €6 võrra vaesemana, seekord sain asju peamiselt endale, lastekraami valik oli olematu. Hea küll, ma ostsin ühe pluusi, mis mulle lihtsalt niiväga meeldis, et ei suutnud poodi jätta, eks ole näha, kas see ka Plikale meeldib, kui ta ükskord kooli läheb 😀 Aga no see salatiroheline on lihtsalt nii äge ja need roosad kollid seal peal kah. Ja üks vahva triibuline sall rändas ka koju, mis Plikale kindlasti ära kulub, kui ta väheke suuremaks saab. Mõlemad maksid 50 senti. Endale sain kolm pikkade käistega pluusi, kõik mõnusad-mugavad, pildi peal ei ole üldse nii kenad kui mul seljas (igaüks €1). Ja €2 eest kollased kardinad, mida ma ka pikalt näppisin, aga no meeldisid ja kardinate kohta väga odav. Ja meil on köögis just selline kitsas aken… Aga võib-olla sobivad need hiljem hoopis kuskile mujale, eks ma veel mõtlen.

Siis kiirustasin lõpuks ometi kodu poole. Aga teele jäi Selver ja tuli meelde, et oleks vaja veidi süüa osta. Ja endalegi suureks üllatuseks lasin endale pähe määrida LHV teise samba 😀 Ma ignoreerin alati neid kliente püüdvaid tüüpe täiega, aga too kutt oli seal lahe 😀 No ütleme nii, et mitte suu peale kukkunud. Ma siis lobisesin temaga natuke ja kuna ta näitas mulle Äripäeva tabelit, mis kinnitas, et viimase viie aasta jooksul on LHV-l kõige paremini läinud ja minu SEB progressiivne oli üsna all ja miinuses, siis noh, hea küll, eks, teeme ära 😀

Pips, kui sa nüüd viitsisid siiamaani lugeda, siis kohe-kohe soovin MSNis personaalset nõustamist, kas ma tegin õige otsuse. Sina pead teadma 😛

Üldiselt on mul sellest teisest sambast üsna ükskõik. Oli kohustuslik, seega pääsu temast pole, võin edaspidigi muuta.

Selline seiklusrikas päev siis. Uus pensionisammas ja €18.22 eest 26 eset kasutatud kraami, mina olen rahul. No MIKS ma peaks ostma uusi asju, küsin ma jälle kord. Shoppamine on mulle kui naisele suur rõõm ja lasteriideid kulub nagu leiba – saangi osta palju ja et raha ei kuluks, siis odavalt 😀 Ja kui tahta eriti nunnusid asju eriti odavalt, siis tulebki pigem ette osta, kui midagi head silma hakkab. Sest minu kogemus näitab küll, et kui otsida midagi väga konkreetset, siis seda kas pole või pole see nii nunnu või on see juba kallim.

Küll sai nüüd vahutatud 😀

Kiired päevad

Võiks nagu arvata, et kui Plika lasteaias käib, jääb mul rohkem vaba aega või mis 😀 No ehk hakkab jääma ka, kui ta ükskord harjunud on ja terve päeva seal. Praegu võtab see keset päeva järel käimine pigem võhmale ja üleüldiselt aega vähemaks.

Eile viis Abikaasa Plika aeda, kuhu ta rõõmsalt jäi. Kui ma järele läksin, sõi rõõmsalt lõunat, aga räägiti, et õues mängimise ajal oli vahepeal nutnud – et tema on väsinud ja tahab koju emme juurde tuttu minna. Rahustati maha ja polnud suuremat häda.

Täna viis jälle Abikaasa (no ja jääbki viima, eks), jäi jälle rõõmsalt. Aga kui ma järele jõudsin, siis nuttis akna peal. Oli seekord nutma hakanud juba siis, kui nad õue minekuks riidesse panema hakkasid ja ehkki kasvatajal õnnestus ta õues enam-vähem maha rahustada, siis oli ikkagi nutune. Lõunat sõi, siis hakkas jälle nutma.

No nuttis ennast mu süles välja, siis oli jälle rahul. Kasvatajaga arutasime – ta arvas, et kuna toas mängis Plika suure rõõmuga, siis pole mõtet praegu küll päris koju jätta või hakata varem järele tulema, et kui hullemaks läheb, siis ehk. Ja ma ise arvan, et Plika õueminekuga seotud nutuhood olid põhjustatud sellest, et esmaspäeval ma tulin talle kasvataja soovitusel järele siis, kui nad parasjagu õues mängisid ja läksime sealt otse koju. Nüüd ma seletasin Plikale põhjalikult, et ma enam ei tulegi siis, kui ta õues on, et see oligi ainult esimese päeva teema, et nüüd ma tulen siis, kui ta on saanud ilusti kõhu ka täis süüa. Kõva prep talk ühesõnaga. Kodus ta oli küll kogu mu jutuga nõus, igati rõõmus ja valmis aeda minema. Näis, kuidas homme läheb… Loodame parimat.

Eile oli Abikaasal vaba päev ja tema vanemad olid tal terve päeva aias abiks – lõikasid õunapuid ja põletasid prahti. Õhtul läksime minu ema sünnipäevale – see sattus küll hästi, endal poleks olnud ei aega ega jaksu süüa teha.

Ema oli kõvasti ette valmistanud ja poes tundide kaupa silte lugenud, et lastele mõeldes ikka võimalikult puhas toidukraam kokku saaks. Kartulisalat ja ahjuviinerid ja kolm eri kooki ja… Oeh. Õnnis. Tõin talle spetsiaalselt tordiküünlad ka, sest Plika jaoks tähendab sünnipäev just seda, et sünnipäevalaps puhub küünlaid, kõik teised plaksutavad ja hüüavad hurraa. No selle plaksutamise ja hurraatamise osa me unustasime, aga küünlad said puhutud 😀

Õhtul koju jõudes olime tohutult väsinud – olin täiesti kindel, et lähen koos lastega magama. Aga puhkasin natuke kinnisilmi tugitoolis tukkudes ja sain energia tagasi – Abikaasa oli päevasest füüsilisest tööst nii väsinud, et ütlesin Plikale, et täna räägib issi ainult muinasjuttu, ülejäänud asjad teed emmega. Toimis! Mina panin ööriided selga ja käisime koos pesemas, siis kuulas Abikaasa kaisus muinasjuttu, siis viis Abikaasa ta voodisse ja läks ise ära magama, mina laulsin paar laulu, panin teki peale, tulin ära ja jäigi rahulikult voodisse. Ilma igasuguse kisata. WIN.

Olin lõpuks ikka poole ööni üleval, sest blogi tahtis ju kontrollimist, norm polnud täis.

Kuna alles hilisõhtul tuli meelde, et poes ununes käimata, leib on seega otsas ja hommikul midagi süüa pole, sebisin ennast selle asemel Kristina poole külla ja hommikust sööma. Pool kümme pidin kohal olema, no kümme minutit jäin hiljaks 😛 Sain lattet ja omletti ja mõnusasti lobiseda, Poiss oli muidugi hull nihverpulk, sebis igal pool ringi ja näppis kõike keelatut.

Läksin Kristina juurest otse Plikale järele. Lasteaiamuljed said juba kirja, koduteel keeldus ta alguses ise kõndimast, aga mul polnud astmelauda kaasas, sest algne plaan oli olnud veel kodust läbi minna ja siis võtta. Õnneks jäi poolele teele Konsum, kust mul oli nagunii plaanis see õnnetu leib ära osta, nii ma siis leppisin Plikaga kokku, et poeni võib süles olla, siis ostame ühe kohukese ja ülejäänud tee koju kõnnib ise 😀

Kui ma lõpuks koju jõudsin, Poisile midagi sisse söödetud sain (sooja toitu ja midagi muud asjalikku polnud, sai veidi Plika kohukest, natuke võileiba, mõned rosinad ja hommikupudru jäägi) ja lapsed poole kahest lõpuks magasid, olin omadega täiesti läbi, aga sada asja ootas tegemist. Mõtlesin, et teen esialgu minimaalselt – panen pesu pesema ja teen tule pliidi alla, aga siis logelen kogu laste magamise aja, koristada võin õhtul ka ja süüa saavad jälle makarone (Abikaasat täna õhtul polnud, nii et söök oli ainuisikuliselt minu mure).

Noh, muidugi sattusin kogemata hoogu, minuga seda ikka juhtub. Panin pesu pesema ja tegin tule pliidi alla, siis hakkasin magamistoas pesuresti tühjendama, et oleks uut pesu kuhugi kuivama panna, siis tegin juba voodi ära ja muidu toa korda, siis korjasin elutoast asjad kokku… Nii see läks 😀 Ühesõnaga koristasin terve laste uneaja ja lõpetasin nõudepesuga just siis, kui Plika ärkas. Sain pesu kuivama, koorisin piima ära, tegin jogurtit ja samal ajal tomatisuppi. Ja õhtul veel vahvleid kah.

Ühesõnaga hämmastav, kui läbi ma olin ja kui palju ma ikkagi ära tegin. Ma olen enda üle kohe täitsa uhke.

Plika sain ilusti ilma virinata magama, aga Poisi uni oli nii õrn, et ta ärkas Plika lalina peale üles. Kuna mind enam toas polnud, siis nutma ta ei  hakanud, vestlesid seal kahekesi üsna kõvahäälselt pea kella kümneni, siis kustusid. No vähemalt ei karjunud, eks. Nii et jällegi – WIN.

Leboaeg on lõpuks käes, tahaks tegelikult neid kaarte ja raamatut uurida, mis Kristinalt laenasin, aga blogi tahab kirjutamist ja kontrollimist ja kell on juba üksteist ja… Tundub, et need kaardid jäävad homset ootama.

Ikkagi. Viljakas päev oli. Süüa sai hästi, pesu on puhas, kodu on korras, lapsed rahul ja magavad.

Üldse ei tasu poes käia

Ma siin ükspäev mõtlesin, et ei mäleta, millal ma viimati poes käisin. Ise ka imestasin, kuidas siis nii – jah, maheringid toovad pool kraamist koju, aga ülejäänu tuleb ju ikkagi poest. Alles täna jagasin ära, miks viimasel ajal kogu aeg Abikaasa käib – minu rattal läks kumm katki ja Abikaasa pole seda siiani parandusse viinud, aga mina ei taha tema rattaga sõita ja jala ometi poodi minna ei viitsi 😛

No täna oli vaja 3-aastasele neiule kinki osta ja vot seda ma küll Abikaasa hooleks ei jätnud. Seega seadsin sammud poe poole, et üle pika aja ise veidi ostelda. Mõtlesin algul parema valiku pärast suurde Maximasse minna, aga Selver jäi tee peale, mõtlesin sinna ka kiigata… Ja leidsingi kõik vajaliku, ei pidanud kaugemale minema.

Peale sünnipäevakingi jäi silma ka üks minu meelest suurepärane jõulukink Abikaasa õe vanemale poisile. pärast õega konsulteerimist sai see ka kohe ära ostetud. Kui neljase kuti suurim lemmik on Pikne ja ma leian juhtumisi tema piltidega värviraamatu, mille küljes on ka vesivärvid – no suurepärane ju! Ja üks jõulukink jälle vähem, mille pärast muretseda. Ma olen sel aastal varajane, enamik kinke või ideid on olemas. Milleks viimasele minutile jätta, eks. No ja nagu mainitud, ma pean õnneks vähe kinke tegema ka. Ja lastega on nii, et mida väiksem, seda kergem osta. 10+ vanus on juba keerulisem…

Aga miks ei tasu poodi minna? No ikka sellepärast, et tahaks endale ja lastele ka igasugu asju osta. Lehitsesin pikalt lasteraamatuid – nii vahvad olid. Aga meil on raha vähe ja lastel raamatuid niigi palju. Et põhimõtteliselt võiks alati rohkem olla (raamatuid pole kunagi LIIGA PALJU), aga hetke finantsseisu juures ei raatsinud kulutada. Jätsin ühe raamatu meelde, kui keegi peaks kingisoovi küsima, siis saan selle ette sööta. Abikaasa ema juba enne küsis, aga ma leidsin juba Plikale Lindexist ilusad sussid ka, mõtlesin, et tellin temalt need…

Ja ma ise oleks äärepealt ostnud imelised leivavormid. No lõpuks ikkagi ei ostnud. Mul nimelt läksid viimased leivad (tahtsin teha ühe, aga hajameelsusest panin kahe jagu aineid) täiesti aia taha – tainas ei kerkinud tibakestki. Oli samamoodi praeahjus nagu varasemadki korrad, tuuletõmbust seal küll olla ei saanud. Ostsin Vändra leiva juuretist, mille säilivuskuupäevani oli veel pea nädal – ei tea, kas see oli siis ikka tuksis või… Nädalakese seisis ikka kapis ka, enne kui küpsetamiseni jõudsin. Oeh. No ühesõnaga – ma pole päris kristalselt kindel, KUI palju ma tulevikus leiba küpsetama hakkan. Ma olen paar korda küpsetanud, pole suurepärast tulemust saanud, viimane kord siis nüüd nii halvasti… Tean, et peab katsetama, et see tulebki ajaga. Aga minu motivatsioon jääb iga korraga üha väiksemaks 😀

Mul on mingid leivavormid täitsa olemas – ema mehelt sain, kui ta endale paremad ostis. Sellised hõbedased, mul pole õrna aimugi, mis materjalist. Aga need Selveri omad olid imeilusad, heleda glasuuriga, lilleke peal. Kaks erinevat (õigemini oli kolmandat sorti ka, aga see oli igav), ma ei suutnud lemmikutki valida. Oleks tahtnud mõlemad osta 😀 Hind oli ka suht okei – €14.99 asemel €9.99… Aga no mis ma ostan, kui ma äkki ei küpsetagi nii palju. Tahaks küll loota, et ikka küpsetan, aga… Mõistus koputas puuga pähe. Raske südamega jätsin ostmata.

Need vormid olid Tallinnas tehtud, käsitöö – tootja koduleht oli ka kirjas, aga ma libistasin silmadega üle ja ei jäänud meelde. Nüüd kahetsen, oleks tahtnud seda lehte lähemalt vaadata. Vesistada ja teile ehk illustratsioongi leida.

No ma veel mõtlen. Äkki ma ikka teen endale selle jõulukingi. Ega ma ei tea, kaua see soodushind on ja kaua neid vorme üldse jagub… Ühest lillega variandist oligi viimane alles, teist oli rohkem. Kolmandat ja igavat kõige rohkem.

Hea küll, mis ma ikka jahun. Hoian parem edaspidi poodidest eemale, siis ei teki kiusatusi, nii on kergem elada 😀

Scroll to Top