igapäevaelu

Jõulurõõm tungib põue

Kuna Abikaasa andis viimati kogemata Nelele liiga vähe taarat tagasi, siis kirjutasingi viimasesse tellimusse, et eks katsun siis kaheksa liitriga hakkama saada (rohkemaks mu purke nele käes polnud). Kui Nele täna kohale jõudis, siis teatas, et mingi kliendiga oli arusaamatus olnud, nii et kolm liitrit piima jäi üle, kas ma tahan. Väike jõuluime, on ju! Nii et sain ikkagi oma 11 liitrit kätte 🙂 Jõulud ja piparkoogihooaeg, piima kulub tavalisest veel enam.

Abikaasa tuli täna juba kell kolm koju. Sain kiirelt ära käia, et viimane kink osta. Koju tagasi jõudes ootas mind ees rõõmus Plika, kes teatas, et issi teeb suppi. Kohe-kohe hakkas ka Poiss akna taga häälitsema – lõunauni oli jälle neljatunniseks veninud. Kui tal toas õueriided seljast võetud sai, leidis ta põrandalt kaua kapis peidus olnud topsi capsidega (no teate, need papist ümmargused kettad, moodsamal ajal öeldakse nende kohta tazo) – kui tavaliselt on esimene suund kööki, sest iginälgur peab süüa saama ja KOHE, siis nüüd polnud tast tükk aega midagi kuulda. Kui capsid lõpuks ära tüütasid, leidis ta järgmiseks põrandalt suure krabiseva koti, mille seest just enne kingituse välja võtnud olin… Jälle lõbu laialt.

Hea oli olla koos perega. Hea oli teada, et järgmised kolm, võib-olla isegi neli päeva on samasugused. Ma ei mäleta, millal viimati nii pikalt rahulikult koos olla sai.

Kui lapsed magama saime, pakkisin ära kõik kingid ja kirjutasin ära viimased kaardid. Nüüd on sellega ka mureta.

Lumi sadas maha. Mis siis, et hommikuks on ilmselt sulanud, korraks ikkagi oli!

Homme teeme vist lastega hommikul piparkooke, kui nad lõunaund magavad, koristame kiirelt kodu ära, õhtupoolikul ema juurde jõuluõhtusöögile. Ülehomme tuleb ema laste und valvama, mina lähen Marise sünnipäevale, Abikaasa oma vanaema poole suguvõsa jõulupeole. Kuhu lapsed pärast ärkamist saavad või kas me Abikaasaga teisi pidusid ka külastada jõuame, on veel selgusetu. Eks näis.

Järgmise nädala alguses tulevad kõigepealt Pips ja Aivar külla, siis Kaidi, millalgi loodetavasti Mormega Kristina poole jõulusiidrile, siis on üks jõulukontsert plaanis (loodetavasti Abikaasa seda postitust enne homset õhtut ei loe, sest need piletid on jõulukink minu emalt :D) ja siis ongi juba aastavahetus.

Jaanuari esimesel nädalal oleks võimalus õele külla minna, Tallinki kinkekaardid ja värk… Aga pole kindel, kas ikka peaks. Raha kokkuhoid ja Plika lasteaed ja… Mh, mõtleme veel. Esimene kinkekaardiga kasutatav reis oli mu mäletamist mööda 3. kuupäeval ja 6. peaks tagasi tulema, sest 7-8 on kokku lepitud Haidele külla minna, pole neid Plika sünnipäevast saadik näinud.

Ühesõnaga plaane jagub. Pühadehooaeg alaku! Seda päris jõulutunnet küll pole, aga kui nüüd päris aus olla, pole seda juba aastaid olnud. Rahuldun täiesti pere ja sõpradega koos olemise rõõmuga.

Jõul hiilib ligi

Ilma lumeta on jõulutunde tekkimine oluliselt raskendatud. No muud segavad elemendid nagunii, kogu energia kulub mujale. Aga siiski-siiski, vaikseid edusamme on märgata.

Kõik kaardid ja mõned üksikud kingid said posti. Järgmisel päeval kohale toimetamisest võib hetkel ainult unistada, nii et mõned saadetised jõuavad kohale hilinemisega… Aga noh, pole hullu.

Kuusk seisis kaks päeva kojas, kuni ta lõpuks eile õhtul üles sättisime ja nüüd Plikaga ära ehtisime. Panin kõik klaaskuulid kõrgemale, loodetavasti on Poisi käeulatusest väljas.

Eilsest alates jäi ära Poisi õhtune tiss. Sai paar päeva ette räägitud, et varsti enam ei saa ja ta võttis eile asja üsna rahulikult – nuttu oli küll, aga sellepärast, et ta oli väsinud ja Plikaga oli draama. Kui Plika maha rahustada suutsime, jäi Poiss kohe igasuguste probleemideta magama. See oli muidugi esimene päev, aga ausalt, ma usun, et kõik laabub ka edaspidi. Mõnus, nüüdsest võin soovi korral ka õhtul ära olla. Hommikune las veel olla, kuni mind ei sega. Hea võimalus kauem magada 🙂

Üleeile õhtul koju jõudes nägin, et igateisipäevase piimalaariga oli tulnud ka päts leiba. Abikaasa võttis vastu, tema muidugi ei osanud selle üle imestada. Uurisin Nelelt hiljem, mis puhul nii – ta oli lugenud, et mul leivategu ei edene ja tahtis inspireerida. Saabuvad pühad ja nii edasi. Nii armas 🙂 Ja leib oli tõeliselt mõnus.

Üleeile olin praktiliselt terve päeva linnas – nüüd on ainult üks kink puudu. Ja ma enam-vähem tean ka, mida vaja. Natuke tobe küll 23 veel ostma minna, aga mis teha, too päev lihtsalt ei jõudnud.

Oli auahne plaan teha ise piparkoogitainas ja glasuur… Noh, nüüd ootab ostetud piparkoogitainas kapis, enne 26 seda ilmselt aega teha pole. Polekski vist tegema hakanudki, aga lastega ju ikka võiks. No ja tegelikult pole ükski senine jõul täiesti ilma piparkooke küpsetamata möödunud, olekski liialt kurb. Mis glasuurist saab, seda küll ei tea… Nimelisi südameid igatahes sel aastal teha ei jõua, vähemalt on kaardid ekstra ägedad. Tavaliste kookide jaoks võin ju ise glasuuri teha – kohvimasin on suhkru jahvatamiseks olemas, mingi ohutu värvaine leiab ehk ikka, veidi sidrunimahla sisse ja loodetavasti maitseb ka hea.

Suurpuhastus jäigi pooleli, tuleks katsuda ikka jõuluks puhtaks saada. Pips ja Aivar tulevad peale pühi külla, nii et see on hea motivatsioon – ise me ju muidu jõulude ajal eriti kodus pole, ema juures ja Marise sünnipäeval ja…

Lasteaias käime hetkel koos. Nüüd, kus ma ei üritagi teda sinna üksi jätta, näen, kuidas asjad iga päevaga paremaks muutuvad. Plika läheb hommikul aeda hea meelega, SÖÖB korralikult, mängib rõõmsalt, tahtis täna ise laulutundi minna (seal istus küll osa aega süles, aga tegi esimest korda natuke liigutusi kaasa ja tantsis vahepeal isegi minust kaugemal), õues oleme nüüd ka käinud ja seal tunneb ta mu vastu kõige vähem huvi. Samas pean ma ikkagi silma all olema, isegi riietusruumis istumine veel hetkel ei sobi. No mul aega on, teisi ma oma nurgas istumisega ei häiri, vahel saan veidi abiks olla (näiteks õue minemisel lapsi riietades), üldiselt on lihtsalt huvitav lapsi ja rühma elu jälgida. Kui Plikal läheb sellepärast harjumiseks poole rohkem aega, mingu – mul on see aeg olemas ja nutma ei pea. Hoian ennast nii kaugele kui võimalik ja üritan mingi hetk hakata jälle lühemaid aegu ära käima – aga üldiselt võtan üks päev korraga. See, et ta igal hommikul ise minna tahab, rõõmsalt mängib ja sööb ning haigusi külge ei korja, on minu jaoks märk, et toimin asja aeglaselt võttes õigesti.

Hakkan isegi hommikuste ärkamistega harjuma, hommikurutiin on paigas. Minu söömine seal hetkel veel ei sisaldu, see on plaani nõrk koht. Aga Plika hommikurituaalid on välja kujunenud, nii et nuttu pole vaja enam karta. Ise sunnin ennast iga päev veidi varem magama minema (eile sain pool üks, täna siis eesmärgiks kesköö), eks see aitab ka kaasa.

Ühesõnaga kõik on üsna mõnus. Nüüd peaks kingid ära pakkima ja need kaardid valmis kirjutama, mis pärnakatele kinkida tuleb, koristamist sai juba mainitud… Õnneks on Abikaasal homme lühendatud päev, nii et ta tuleb varem koju, küll jõuab kõike.

Aeg lendab

Avastasin, et pole juba viis päeva miskit kirjutanud. No päriselt ka, see lasteaias käimine kurnab mind sama palju kui Plikat. Või rohkemgi 😛 MINUL on veel raskem harjuda selle varase tõusmisega. Kell kaheksa peame ära minema, enne seda mina süüa ei suuda – pole esiteks isu ja teiseks ma vihkan kiirustades söömist. Aga see pole ka kuigi hea lahendus, et sööngi hommikust alles kell üks, kui lapsed on magama pandud.

Kodused rutiinid on sassis. Koristada, nõusid ja pesu pesta ei viitsi ja ei jõua. Pool ajast vedelen diivanil ja tukun. Kõige raskem on sundida ennast õhtul normaalsel ajal magama minema. Aga noo, ma teen edusamme. üks päev neli (no see oli isegi minu puhul ekstreem), siis kolm, siis kaks, eile juba enne kella ühte. Täna siis katsun kesköö paiku ja homme üksteist, siis peaks une pikkus piisav olema 😀

Aga oma aega mul ju nii õieti ei jäägi. Ja blogi kolimisega ma ka siiski uueks aastaks ühele poole ei saa. Tegelesin asjaga liiga palju, väsisin üldiselt üle, nüüd lihtsalt ei tee mitte midagi, ignoreerin teemat. Panin uueks tähtajaks 25. jaanuar, aga see eeldaks, et ma siiski asjaga tegeleks. Üle kahe aasta on veel üle vaadata.

Lähen vist viskan nüüd hoopis pikali. Pesu pesemise võib homsesse lükata, koristamine on üle tähtsustatud ja süüa teha saab loodetavasti õhtul koos Abikaasaga. Näis, mis ma lastele annan, kui nad ärkavad. Kama maitseb ju kah hästi. Ja viimased õunad on veel alles.

Idüll

Tänane päev läks võrdlemisi üle kivide ja kändude – üles tõusta ei viitsinud, midagi tehtud ei jõudnud, Abikaasa läks kaheks tööle, nii et olin ülejäänud päeva lastega üksinda…

Aga õhtul oli mõnus. Kuni ma Poissi magama panin, mängis Plika vaikselt elutoas. Kui ma tema juurde jõudsin, siis rõõmustas, et oli puslest ise kaks tükki kokku saanud. Tahtis, et mina edasi paneks, sest tema ei oska, aga nokitses siis kohe veel kaks tükki kokku, siis veel ja veel… Ja saigi täitsa ise, minimaalse minupoolse suunamisega. 12 hästi suure tükiga pusle, Marko ja Marge kunagi kinkisid. Siiani olin ikka mina seda kokku pannud, nüüd saab juba ise. Mina olin uhke ja Plika ise ka – jätsime pusle põrandale, et kui issi koju jõuab, siis ma saan talle kohe näidata – Plika ISE pani.

Olime kokku leppinud, et kui pusle koos, läheme hambaid pesema ja magama. Ilusasti saigi pestud, potil käidud… Pidžaama selga panemisel tuli veidi veenda, et sobib ka tavaline pluus (kõik “päris” pidžaamad käisid täna pesus ja polnud veel ära kuivanud, ainult ühed püksid olid) – aga sain sellega ilusti hakkama.

Läks ühegi protestita voodisse. Kui Poiss nihelema ja läbi une häälitsema hakkas, siis küsisin, kas võin natukeseks ära minna ja alles siis laulma tulla, kui Poiss jälle magab – lahkelt lubati. Muidugi juba minuti pärast hüüdis, et venna nüüd magab. Ma siis küsisin tasakesi vastu, kas ma seekord ukse pealt võin laulda – no igaks juhuks. Poiss nimelt hakkab ärgates virisema ainult siis, kui ma toas olen, kui ei näe, siis pole probleemi. Laulsingi kaks laulu ukse tagant ära, siis nõudis Plika nukku kaissu, viisin talle selle, panin teki peale ja sinna nad minust jäid. Toast välja minnes kuulsin Plika haigutust, natuke ta veel jutustas midagi nukuga, praegu on vaikus majas. Usun, et ta veel päris ei maga, aga küllap kohe jääb.

Ei mäletagi, millal viimati nii mõnus ja rahulik õhtu oli. Veerand kümneks vaikus majas. Õnnis! Iga päev peaks nii olema.

Suur taaskasutuspäev

Mul oli täna viimane hambaarstiaeg (mäletatavasti sai aasta alguses kõik esihambad korda tehtud ja üks neist arvas heaks septembri lõpus valutama hakata, olen nüüd käinud kaks kuud muudkui rohtu vahetamas ja putitamas, ometi sai lõplikult kinni) ja tuli järjest meelde igatsugu muid asju, mis kõik tuleks ka kesklinnas korda ajada. Ma olen teadagi laisk lohe, kes ei viitsi sellise ilmaga linna minna muidu, kui tõesti PEAB. Hambaarst oli suurepärane põhjus 😛

Ema oli kenasti nõus lapsi valvama ja kuna nad sel ajal mõlemad magasid, sai ta nagunii arvutis oma töömeile kirjutada, nii et ma isegi ei raisanud ta kallist tööaega. Mõtlesin paari tunniga ära käia, aga juhtus nii, et lahkusin kodust kell üks ja jõudsin tagasi kell viis 😀

Selline koerailm oli, et ma ausalt ei viitsinud isegi jala linna minna, ehkki see võtab kõigest 15 minutit. Kusjuures külm väga polnudki, niiske lihtsalt ja vihma sadas. Nii ma siis läksin bussiga. Enne hambaarsti oli veidike aega, läksin kõige pealt Port Arturisse – Kristina oli reklaami teinud, et seal on praegu silikoonist spaatel soodushinnaga ja et see on üks tema lemmikköögiriistu, millega kõik kausid ja purgid viimseni heast kraamist puhtaks saab. Mina olen viimaste riismete kraapimisega alati hädas olnud ja polnud sihukesest imeriistast kuulnudki, seega võtsin muidugi tuld ja kihutasin ostma. No €1.52 polnud just eriti kallis kah 😛

Siis muidugi leidsin sealtsamalt soodushindade riiulilt lahtikäiva koogivormi, millel oli esiteks põhjal laiem äär, nii et iga läbi tulnud tilk ei voola ahju põhja, teiseks oli see keraamilise kattega – minu praegused kaks on mõlemad teflonist, mis ei ole tervisele just kõige kasulikum. Üks keraamiline pott mul on ja olen sellest siiani absoluutses vaimustuses, plaanis on aja jooksul vastavalt vajadusele kõik potid-pannid keraamiliste vastu vahetada, seega ostsin koogivormi ka kohe rõõmsalt ära – tavahind oli vist €20.99, soodukaga €14.65. Ma ei jõua ära oodata, et saaks katsetada, nädalavahetusel kindlasti küpsetan miskit.

Port Arturis sain väga kiirelt hakkama, hambaarstini oli ikka veel veidi aega. Tuli meelde, et olin juba esmaspäeval linnas olles tahtnud Lapselt lapsele komisjonikauplusest läbi käia, aga siis avastasin, et see on esmaspäeviti kinni. Nüüd põikasin sisse ja lahkusin €4.12 võrra vaesemana, saagiga jäin vägagi rahule.

Arutasime müüjaga, et väikeseid sõrmkindaid on väga keeruline leida – need olid olnud tema poja omad ja too kandis neid 1-3 aastaselt. Ma ostsin rõõmuga Poisile – on küll veidi keerulisem kätte panna, aga palju mugavam väljas asju haarata jne, nunnud pealekauba – maksid 40 senti. Kuna Poiss jookseb praegu kodus ringi mähkmeta, pluusi ja sokkidega, aga sokke on tal hetkel ainult kaks paari, millest ühed kadusid ära 😀 Siis ostsin 20 sendi eest paari lisaks. Plikale sain S98 halli pluusi (€1), ja S100 kaks paari sukkpükse (2×30 senti) ning ilusa fuksiaroosa pluusi (€1.92) – viimane oli täitsa uus, üks õmbleja neid sinna õmbleb, uue kohta vägagi hea hind. Neid pidavat palju ostetama, ütles müüja, olevat hästi mugavad.

See Lapselt lapsele on üldse üks mõnus pood. Ülejäänud kaltsukad nõuavad rohkem kaevamist, seal on kõik ilusti suuruste järgi ära pandud ja asjad on kõik korralikud ka. Mina sain sellest teada nii, et Abikaasa õde avastas selle juhuslikult paar kuud tagasi ja rääkis mulle – see on nüüd tema lemmikpood, mulle meeldib ka väga. Oktoobri keskel sain sealt Poisile k/s jope (€4.10) ja veekindlad kindad (€3), mille pilt jäi toona blogisse panemata, sest meil oli tänu õunamahlateole hullumeelne aeg ja muule tähelepanu ei jätkunud – panen siis nüüd. Talvekombe oli mul Poisile olemas ja soojad traksipüksid kah, aga oli vaja just sellist õhemat jopet pükste juurde, kuniks tavalised jakid on liiga külmad, aga talveriided veel liiga soojad.

Küsisin müüjalt, kaua nad juba tegutsevad ja kuidas inimesi käib – ütles, et avasid märtsist ja inimesi on käinud palju, november oli esimene vaikne kuu. Loodan, et neil äri ikka edaspidi hästi läheb. Ja kõigile pärnakatele soovitan soojalt – asub Port Arturi taga tasuta parkla juures olevas majas, paremast küljest on sissepääs, samast uksest pääseb hambaarsti juurde ja mingisse kosmeetikusse või kosmeetikat müüvasse poodi ka. No ma ei oska täpsemalt seletada, aga nii seletas mulle ka Abikaasa õde ja mina leidsin selle seletuse järgi üles küll 😀

Pärast hambaarsti läksin Tallinna mnt Humanasse, kus täna-homme on kõik asjad €1 ja lastekaubad 50 senti, sest esmaspäevast tuleb uus kaup. Lahkusin €4.10 võrra vaesemana ja 10 eset rikkamana. Jällegi – võiks öelda, et ma olen päris rahul 😀

Kõik olid lasteasjad, seega ma eeldasin, et kõik on 50 senti, aga kolm asja (sõrmkindad, kaelussall ja väike papagoi) olid hoopis 20 senti. WIN.

Igatahes… Pildi pealt pole nii hästi aru saada, aga seletan ikka juurde. See punane tutimüts-sall on täiesti geniaalne ja Plika näeb sellega übernunnu välja. Kaelussalli ostsin, sest tean, need on väga praktilised – soojendavad paremini ja püsivad paremini kaelas, kui tavalised seotavad, seda just eriti väikeste laste puhul. Väikesed sõrmikud ostsin kohe ära, sest nagu ülal mainitud, on neid raske leida. Tumesinine on äärmiselt mõnus ja praktiline värv – sobib iga riietusega ja kui väljas mängides väheke mustaks saavad, ei paista välja 😀 Poisile ostsin kaks pluusi ja ühe body suveks – alghind oli pluusidel €2.90 ja bodyl €3.90, no sellise raha eest poleks küll ostnud. Aga 50 senti – muidugi! Punase-valgetriibuline müts on küll vastsündinu oma, aga see oli lihtsalt NII nunnu, et ostsin ära. Saab ta siis minu järgmisele või mõne sõbra lapsele, eks ole näha. No ja pehmeid loomi on meil küll kodus küllalt ja ma olen iga ihurakuga vastu, kui keegi tahaks neid uuelt osta, et lastele kinkida, aga 20 ja 50 sendi eest mõned armsad väiksemad loomad täna ostsin – sellepärast, et need nägid väga vahvad välja ja on kõik tähenduslikud. Mingit suvalist mõmmikut või kutsut poleks ma kindlasti ostnud, aga papagoid on Plika suured lemmikud, pingviinimultikad ka ja hanepoja laulu oleme talle just viimasel ajal kogu aeg laulnud. Nii et kõik on teemasse.

Järgmisena vaatasin Kristina soovitusel üle teatri peatuses asuva maja keldri kasutatud riiete poe, mil oli nimeks vist Kaubakelder. Väga palju ma seal tuulata ei viitsinud ja hinnad olid ka sellised, millega ma oleks ostnud pigem siis, kui midagi ikka VAJA on, mitte igaks juhuks (samas Humana uue kauba hindadest ikka soodsamad)… Aga mõned asjad sain ja nendega olen jälle absoluutselt rahul.

Punaseruuduline pluus on S92, aga see oli lihtsalt NII kena, et ma ei suutnud ostmata jätta. Silma järgi hinnates peaks see veel Plikale minema ka, suurused on ju sageli veidi paigast ära. Punane jakk on S110/116 ja kulub kindlasti tulevikus ära, mul ootavates riidekottides jakke praktiliselt pole. Pluus ja jakk olid mõlemad €1.50. Triibuline müts on paras nii Poisile kui Plikale, eks ilmselt kannavadki kevadel mõlemad, kellele pähe juhtub, maksis 50 senti. Ja viimaks leidsin ka kauaoodatud sobiva välimusega pluusi olemasolevate pidžaamapükste juurde, mille hiljuti Murakalt päranduseks saadud kotist leidsin – nüüd on pidžaama olemas. Lasteaeda on nagunii vaja, kodusest kolmest komplektist ei tahtnud eriti sinna viia, meil ju juhtuvad öösiti aeg-ajalt ikka õnnetused ja päris iga päev ei jõua pesu ka pesta. Pluus maksis ainult 50 senti, suurepärane.

Vahepeal käisin veel Mahedas Margis, kust skoorisin nii lahtist pesugeeli, Tootsipeenra küüslaugupastat kui mahekama, WIN. Lahtine pesuvahend on neil nimelt pidevalt otsas, neid makarone ma tahtsin ikka väga proovida ja kama ma mahedalt Selverist ei leidnud. Õigemini Abikaasa ei leidnud, ma pole vist otsinudki 😛

Siis põikasin korraks veel ühte antiigipoodi, mille aknal Kristina punasetäpilisi kuivainetopse oli märganud (rääkisin talle miski päev, et need mulle meeldivad) – no ma ikka veel mõtlen natuke, kas mul on praegu midagi vaja, pigem ootan köögiremondini, praegu ei mahu asjad niigi kappi ära.

No ja siis mõtlesin, et kui ma juba väljas olen, sõidan õige kohe Papiniidu Humanasse ka, homme ei viitsi raudselt ennast ainult sellepärast välja vedada. Kiire kõne emale kinnitas, et lapsed endiselt magavad, nii istusingi bussi peale ja sõitsin Maisse.

Enne Humanat põikasin sisse veel Lindexisse – olin sealt lastele vahvad sussid leidnud, mida Abikaasa emalt jõulukingiks palusin, aga Poisi suurust polnud, tahtsin müüjalt küsida, kas neil toimib ka see süsteem, et kui teises poes on, siis saadavad. Nemad nii ei tee, aga sain teada, et kodulehelt on võimalik postikuluta kauplusse tellida – seal siis proovida ja sobivusel ära osta. Udupeen! Sussid olid netis täitsa olemas, vot sellised, Plika saab samasuguse tüdrukute variandi – sellise. Tahan küll veel laste jalad paberile joonistada ja selle kujundiga suurused üle vaadata, et ikka kindlalt kõige parajamad saaks. Neil on küll lehel hea suurustabel, aga no jala suurus ei ole kõigil vanuse kasvades ühesugune, ikka kindlam ise mõõta.

Ja sellestki Humanast lahkusin €6 võrra vaesemana, seekord sain asju peamiselt endale, lastekraami valik oli olematu. Hea küll, ma ostsin ühe pluusi, mis mulle lihtsalt niiväga meeldis, et ei suutnud poodi jätta, eks ole näha, kas see ka Plikale meeldib, kui ta ükskord kooli läheb 😀 Aga no see salatiroheline on lihtsalt nii äge ja need roosad kollid seal peal kah. Ja üks vahva triibuline sall rändas ka koju, mis Plikale kindlasti ära kulub, kui ta väheke suuremaks saab. Mõlemad maksid 50 senti. Endale sain kolm pikkade käistega pluusi, kõik mõnusad-mugavad, pildi peal ei ole üldse nii kenad kui mul seljas (igaüks €1). Ja €2 eest kollased kardinad, mida ma ka pikalt näppisin, aga no meeldisid ja kardinate kohta väga odav. Ja meil on köögis just selline kitsas aken… Aga võib-olla sobivad need hiljem hoopis kuskile mujale, eks ma veel mõtlen.

Siis kiirustasin lõpuks ometi kodu poole. Aga teele jäi Selver ja tuli meelde, et oleks vaja veidi süüa osta. Ja endalegi suureks üllatuseks lasin endale pähe määrida LHV teise samba 😀 Ma ignoreerin alati neid kliente püüdvaid tüüpe täiega, aga too kutt oli seal lahe 😀 No ütleme nii, et mitte suu peale kukkunud. Ma siis lobisesin temaga natuke ja kuna ta näitas mulle Äripäeva tabelit, mis kinnitas, et viimase viie aasta jooksul on LHV-l kõige paremini läinud ja minu SEB progressiivne oli üsna all ja miinuses, siis noh, hea küll, eks, teeme ära 😀

Pips, kui sa nüüd viitsisid siiamaani lugeda, siis kohe-kohe soovin MSNis personaalset nõustamist, kas ma tegin õige otsuse. Sina pead teadma 😛

Üldiselt on mul sellest teisest sambast üsna ükskõik. Oli kohustuslik, seega pääsu temast pole, võin edaspidigi muuta.

Selline seiklusrikas päev siis. Uus pensionisammas ja €18.22 eest 26 eset kasutatud kraami, mina olen rahul. No MIKS ma peaks ostma uusi asju, küsin ma jälle kord. Shoppamine on mulle kui naisele suur rõõm ja lasteriideid kulub nagu leiba – saangi osta palju ja et raha ei kuluks, siis odavalt 😀 Ja kui tahta eriti nunnusid asju eriti odavalt, siis tulebki pigem ette osta, kui midagi head silma hakkab. Sest minu kogemus näitab küll, et kui otsida midagi väga konkreetset, siis seda kas pole või pole see nii nunnu või on see juba kallim.

Küll sai nüüd vahutatud 😀

Scroll to Top