Kiired päevad
Võiks nagu arvata, et kui Plika lasteaias käib, jääb mul rohkem vaba aega või mis 😀 No ehk hakkab jääma ka, kui ta ükskord harjunud on ja terve päeva seal. Praegu võtab see keset päeva järel käimine pigem võhmale ja üleüldiselt aega vähemaks.
Eile viis Abikaasa Plika aeda, kuhu ta rõõmsalt jäi. Kui ma järele läksin, sõi rõõmsalt lõunat, aga räägiti, et õues mängimise ajal oli vahepeal nutnud – et tema on väsinud ja tahab koju emme juurde tuttu minna. Rahustati maha ja polnud suuremat häda.
Täna viis jälle Abikaasa (no ja jääbki viima, eks), jäi jälle rõõmsalt. Aga kui ma järele jõudsin, siis nuttis akna peal. Oli seekord nutma hakanud juba siis, kui nad õue minekuks riidesse panema hakkasid ja ehkki kasvatajal õnnestus ta õues enam-vähem maha rahustada, siis oli ikkagi nutune. Lõunat sõi, siis hakkas jälle nutma.
No nuttis ennast mu süles välja, siis oli jälle rahul. Kasvatajaga arutasime – ta arvas, et kuna toas mängis Plika suure rõõmuga, siis pole mõtet praegu küll päris koju jätta või hakata varem järele tulema, et kui hullemaks läheb, siis ehk. Ja ma ise arvan, et Plika õueminekuga seotud nutuhood olid põhjustatud sellest, et esmaspäeval ma tulin talle kasvataja soovitusel järele siis, kui nad parasjagu õues mängisid ja läksime sealt otse koju. Nüüd ma seletasin Plikale põhjalikult, et ma enam ei tulegi siis, kui ta õues on, et see oligi ainult esimese päeva teema, et nüüd ma tulen siis, kui ta on saanud ilusti kõhu ka täis süüa. Kõva prep talk ühesõnaga. Kodus ta oli küll kogu mu jutuga nõus, igati rõõmus ja valmis aeda minema. Näis, kuidas homme läheb… Loodame parimat.
Eile oli Abikaasal vaba päev ja tema vanemad olid tal terve päeva aias abiks – lõikasid õunapuid ja põletasid prahti. Õhtul läksime minu ema sünnipäevale – see sattus küll hästi, endal poleks olnud ei aega ega jaksu süüa teha.
Ema oli kõvasti ette valmistanud ja poes tundide kaupa silte lugenud, et lastele mõeldes ikka võimalikult puhas toidukraam kokku saaks. Kartulisalat ja ahjuviinerid ja kolm eri kooki ja… Oeh. Õnnis. Tõin talle spetsiaalselt tordiküünlad ka, sest Plika jaoks tähendab sünnipäev just seda, et sünnipäevalaps puhub küünlaid, kõik teised plaksutavad ja hüüavad hurraa. No selle plaksutamise ja hurraatamise osa me unustasime, aga küünlad said puhutud 😀
Õhtul koju jõudes olime tohutult väsinud – olin täiesti kindel, et lähen koos lastega magama. Aga puhkasin natuke kinnisilmi tugitoolis tukkudes ja sain energia tagasi – Abikaasa oli päevasest füüsilisest tööst nii väsinud, et ütlesin Plikale, et täna räägib issi ainult muinasjuttu, ülejäänud asjad teed emmega. Toimis! Mina panin ööriided selga ja käisime koos pesemas, siis kuulas Abikaasa kaisus muinasjuttu, siis viis Abikaasa ta voodisse ja läks ise ära magama, mina laulsin paar laulu, panin teki peale, tulin ära ja jäigi rahulikult voodisse. Ilma igasuguse kisata. WIN.
Olin lõpuks ikka poole ööni üleval, sest blogi tahtis ju kontrollimist, norm polnud täis.
Kuna alles hilisõhtul tuli meelde, et poes ununes käimata, leib on seega otsas ja hommikul midagi süüa pole, sebisin ennast selle asemel Kristina poole külla ja hommikust sööma. Pool kümme pidin kohal olema, no kümme minutit jäin hiljaks 😛 Sain lattet ja omletti ja mõnusasti lobiseda, Poiss oli muidugi hull nihverpulk, sebis igal pool ringi ja näppis kõike keelatut.
Läksin Kristina juurest otse Plikale järele. Lasteaiamuljed said juba kirja, koduteel keeldus ta alguses ise kõndimast, aga mul polnud astmelauda kaasas, sest algne plaan oli olnud veel kodust läbi minna ja siis võtta. Õnneks jäi poolele teele Konsum, kust mul oli nagunii plaanis see õnnetu leib ära osta, nii ma siis leppisin Plikaga kokku, et poeni võib süles olla, siis ostame ühe kohukese ja ülejäänud tee koju kõnnib ise 😀
Kui ma lõpuks koju jõudsin, Poisile midagi sisse söödetud sain (sooja toitu ja midagi muud asjalikku polnud, sai veidi Plika kohukest, natuke võileiba, mõned rosinad ja hommikupudru jäägi) ja lapsed poole kahest lõpuks magasid, olin omadega täiesti läbi, aga sada asja ootas tegemist. Mõtlesin, et teen esialgu minimaalselt – panen pesu pesema ja teen tule pliidi alla, aga siis logelen kogu laste magamise aja, koristada võin õhtul ka ja süüa saavad jälle makarone (Abikaasat täna õhtul polnud, nii et söök oli ainuisikuliselt minu mure).
Noh, muidugi sattusin kogemata hoogu, minuga seda ikka juhtub. Panin pesu pesema ja tegin tule pliidi alla, siis hakkasin magamistoas pesuresti tühjendama, et oleks uut pesu kuhugi kuivama panna, siis tegin juba voodi ära ja muidu toa korda, siis korjasin elutoast asjad kokku… Nii see läks 😀 Ühesõnaga koristasin terve laste uneaja ja lõpetasin nõudepesuga just siis, kui Plika ärkas. Sain pesu kuivama, koorisin piima ära, tegin jogurtit ja samal ajal tomatisuppi. Ja õhtul veel vahvleid kah.
Ühesõnaga hämmastav, kui läbi ma olin ja kui palju ma ikkagi ära tegin. Ma olen enda üle kohe täitsa uhke.
Plika sain ilusti ilma virinata magama, aga Poisi uni oli nii õrn, et ta ärkas Plika lalina peale üles. Kuna mind enam toas polnud, siis nutma ta ei hakanud, vestlesid seal kahekesi üsna kõvahäälselt pea kella kümneni, siis kustusid. No vähemalt ei karjunud, eks. Nii et jällegi – WIN.
Leboaeg on lõpuks käes, tahaks tegelikult neid kaarte ja raamatut uurida, mis Kristinalt laenasin, aga blogi tahab kirjutamist ja kontrollimist ja kell on juba üksteist ja… Tundub, et need kaardid jäävad homset ootama.
Ikkagi. Viljakas päev oli. Süüa sai hästi, pesu on puhas, kodu on korras, lapsed rahul ja magavad.