Üldse ei tasu poes käia
Ma siin ükspäev mõtlesin, et ei mäleta, millal ma viimati poes käisin. Ise ka imestasin, kuidas siis nii – jah, maheringid toovad pool kraamist koju, aga ülejäänu tuleb ju ikkagi poest. Alles täna jagasin ära, miks viimasel ajal kogu aeg Abikaasa käib – minu rattal läks kumm katki ja Abikaasa pole seda siiani parandusse viinud, aga mina ei taha tema rattaga sõita ja jala ometi poodi minna ei viitsi 😛
No täna oli vaja 3-aastasele neiule kinki osta ja vot seda ma küll Abikaasa hooleks ei jätnud. Seega seadsin sammud poe poole, et üle pika aja ise veidi ostelda. Mõtlesin algul parema valiku pärast suurde Maximasse minna, aga Selver jäi tee peale, mõtlesin sinna ka kiigata… Ja leidsingi kõik vajaliku, ei pidanud kaugemale minema.
Peale sünnipäevakingi jäi silma ka üks minu meelest suurepärane jõulukink Abikaasa õe vanemale poisile. pärast õega konsulteerimist sai see ka kohe ära ostetud. Kui neljase kuti suurim lemmik on Pikne ja ma leian juhtumisi tema piltidega värviraamatu, mille küljes on ka vesivärvid – no suurepärane ju! Ja üks jõulukink jälle vähem, mille pärast muretseda. Ma olen sel aastal varajane, enamik kinke või ideid on olemas. Milleks viimasele minutile jätta, eks. No ja nagu mainitud, ma pean õnneks vähe kinke tegema ka. Ja lastega on nii, et mida väiksem, seda kergem osta. 10+ vanus on juba keerulisem…
Aga miks ei tasu poodi minna? No ikka sellepärast, et tahaks endale ja lastele ka igasugu asju osta. Lehitsesin pikalt lasteraamatuid – nii vahvad olid. Aga meil on raha vähe ja lastel raamatuid niigi palju. Et põhimõtteliselt võiks alati rohkem olla (raamatuid pole kunagi LIIGA PALJU), aga hetke finantsseisu juures ei raatsinud kulutada. Jätsin ühe raamatu meelde, kui keegi peaks kingisoovi küsima, siis saan selle ette sööta. Abikaasa ema juba enne küsis, aga ma leidsin juba Plikale Lindexist ilusad sussid ka, mõtlesin, et tellin temalt need…
Ja ma ise oleks äärepealt ostnud imelised leivavormid. No lõpuks ikkagi ei ostnud. Mul nimelt läksid viimased leivad (tahtsin teha ühe, aga hajameelsusest panin kahe jagu aineid) täiesti aia taha – tainas ei kerkinud tibakestki. Oli samamoodi praeahjus nagu varasemadki korrad, tuuletõmbust seal küll olla ei saanud. Ostsin Vändra leiva juuretist, mille säilivuskuupäevani oli veel pea nädal – ei tea, kas see oli siis ikka tuksis või… Nädalakese seisis ikka kapis ka, enne kui küpsetamiseni jõudsin. Oeh. No ühesõnaga – ma pole päris kristalselt kindel, KUI palju ma tulevikus leiba küpsetama hakkan. Ma olen paar korda küpsetanud, pole suurepärast tulemust saanud, viimane kord siis nüüd nii halvasti… Tean, et peab katsetama, et see tulebki ajaga. Aga minu motivatsioon jääb iga korraga üha väiksemaks 😀
Mul on mingid leivavormid täitsa olemas – ema mehelt sain, kui ta endale paremad ostis. Sellised hõbedased, mul pole õrna aimugi, mis materjalist. Aga need Selveri omad olid imeilusad, heleda glasuuriga, lilleke peal. Kaks erinevat (õigemini oli kolmandat sorti ka, aga see oli igav), ma ei suutnud lemmikutki valida. Oleks tahtnud mõlemad osta 😀 Hind oli ka suht okei – €14.99 asemel €9.99… Aga no mis ma ostan, kui ma äkki ei küpsetagi nii palju. Tahaks küll loota, et ikka küpsetan, aga… Mõistus koputas puuga pähe. Raske südamega jätsin ostmata.
Need vormid olid Tallinnas tehtud, käsitöö – tootja koduleht oli ka kirjas, aga ma libistasin silmadega üle ja ei jäänud meelde. Nüüd kahetsen, oleks tahtnud seda lehte lähemalt vaadata. Vesistada ja teile ehk illustratsioongi leida.
No ma veel mõtlen. Äkki ma ikka teen endale selle jõulukingi. Ega ma ei tea, kaua see soodushind on ja kaua neid vorme üldse jagub… Ühest lillega variandist oligi viimane alles, teist oli rohkem. Kolmandat ja igavat kõige rohkem.
Hea küll, mis ma ikka jahun. Hoian parem edaspidi poodidest eemale, siis ei teki kiusatusi, nii on kergem elada 😀