Otsisin pelmeenisupi retsepti (ehkki ma kinnitasin Mehele, et pole mingit retsepti vaja, lihtsalt kartul-porgand ja maitseained) ja leidsin tikrikreemi oma 😀
Võite kolm korda arvata, kas me jõudsime Notting Hilli või mitte… Tõmbasime selle asemel hoopis portsu House‘i ja Amélie.
Amélie jäi pooleli, sest House’i isu oli liiga suur. See sarkasm, see iroonia… Midagi minu hingele. Pole ammu nii palju naerda saanud.
…aga ei mäleta enam retsepti. Maris ajas mu õele isu peale ja tema nüüd mulle.
Ma olin nimelt kunagi priima mannavahutegija! Tegin seda tihti ja hästi… Aga no see oli keskkooli ja ehk ka veel ülikooli ajal, mitte hiljem (kui ma järele mõtlen, siis mu kokandusoskused ongi tugevasti manduma hakanud just pärast ülikooli lõppu, vanasti kokkasin ikka TUNDUVALT rohkem ja erinevamaid asju, mulle meeldis muuhulgas nt väga kooke küpsetada). Mul oli jube hea ja lihtne retsept, mille kuskilt nõukaaegsest kokaraamatust leidsin ning vastavalt oma kogemustele ja maitsele veidike ära muutsin… Aga milline see retsept täpselt oli, seda krt ei mäleta.
liiter vett
klaas mahla
klaas mannat
pool klaasi suhkrut
Vist oli nii. VIST. Klaasi puudumise korral kasutasin ka suvalisi tasse, mis mahutasid ilmselt sinna 250 ml kanti, mingit olulist vahet polnud.
Peaks proovima… Isu on igatahes jubesuur.
Kui viimasest nädalavahetusest kirjutasin, oli sellest juba nii mitu päeva möödas, et üks äärmiselt oluline seik jäi mainimata: Mees küpsetas meile pühapäeva hommikul PANNKOOKE!
Nagu päris… Okei, mitte hapupiimast, nagu ema teeb, aga väikesed (neid on palju parem süüa kui suuri lahmakaid). Moosi ja vaniljejäätisega. MMM!
Mul polekski meeles olnud sellest kirjutada, aga kurtsin just emale MSNis, kuidas tahaks praetud pelmeene hapukoorega ja siis tuli meelde, et ema pole juba kaks viimast Eesti-reisi jõudnud mulle pannkooke küpsetada, ehkki ma kogu aeg nõuan. Ma olen lihtsalt nii vähe kodus olnud…
Aga pelmeenidega on kehvad lood. Poistele nimelt maitsevad need keedetult ja mina ju ometi ei viitsi endale praadima hakata. Antti keetis just ja isegi hapukoort pole. Niuks. Tahaks istuda Vildes ja maksta kolm naela selle eest, et keegi need mulle valmis küpsetaks ja ette kannaks. Njämm!
Tuli täna üle pika aja tuju Orkutisse mõni uus pilt riputada ning oma äärmiselt segamini sorteerimata fotode kausta läbi vaadates tuli välja selline foto, tehtud 7. septembril… Huvitav, miks tookord üles panemata jäi?
Igatahes on see pilt taaskord hea näide sellest, miks ma endale isegi võileibu ise teha ei taha – Mees teeb lihtsalt kõiki sööke palju paremini ja huvitavamalt ja ilusamalt.
Mõtleks, ma olen viimase nädala jooksul söönud seljankat, seenekastet, seenekotlette, kartuliputru… Mingi aeg tagasi sain frikadellisuppi… Muudest lihtsamatest toitudest (hakklihakaste jms) rääkimata. No ikka pea iga õhtu saab sooja sööki.
Elan nagu kuninga kass. Ja Maasikas saab omale head toitumisharjumused.
Mul on ikka mehega vedanud 🙂
Millegipärast pole meil kodus kunagi süüa. Poes pole me kunagi tihti käia viitsinud, 1-2 korda nädalas ehk. Arve läheb siis küll alati vähemalt £20 ja paariks päevaks on kõike head-paremat küllalt, aga… Viimased… Nädalad? Kuu? Pole me näiteks üldse koju saia ega muud võileivamaterjali ostnud. sest kui sa juba saia ostad, siis peab ju sinna midagi peale ka ostma, aga kes seda valida viitsib…
Me ju sööme mõlemad töö juures – mina töötan 5-6 päeva nädalas ja reeglina on päevas kaks söögipausi. Kui mul on hommikused vahetused, siis ma ei tahagi enne süüa, kui õhtused, siis näksin midagi, mis kodus olemas (tavaliselt pole küll midagi, kui eelmisel päeval just kokatud pole ja sellest midagi alles) või siis ostan teele miskit kaasa – tavaliselt kaks juustuburgerit mäkist, sest need on alati valmis ja saab kiiresti kätte. Mees sööb töö juures lõunat ja… Nii see läheb. Sooja toitu teeme (loe: Mees teeb) kodus ehk kord-kaks nädalas.
Ja kui õhtuti süüa vaja ning ise kokata ei viitsi, siis on alati olemas rämpstoit. Mehe põhiline koht on vist meie tänava nurga peal asuv rämpsuputka, mina lähen sageli töö juures asuvast hiinakast läbi. Ja siis on veel muidugi McDonalds… Ja Vera Cruz (mis pannakse küll juba kuuest kinni, nii et see on rohkem nädalavahetuste luksus, mina saan muidugi nädala sees ka käia).
Sellega võin teid lohutada, et puuvilju ostame ikka tihemini – Mees toob tavaliselt töölt tulles midagi või satume mõnele puuviljaturule või…
Aga jah. Praegu näiteks on kole nälg, sest viimati sõin kella nelja paiku Vera Cruzis pastat. Kodus pole mitte midagi peale apelsinide. Riisi ja aedvilju võiksin ka kokata, aga kell kaksteist öösel üldse ei viitsi (rääkimata sellest, et muul ajal ka ei viitsi). Aga samas nälg on kole. Apelsinid seda vist ei kustuta… Und ka pole.
Raske juhus. Sojakastet peaks ka olema ja see on ometi hea. Aga kogu see mässamine? Ma kohe ei teagi, mis ma teen 😛
EDIT: Vedasin ennast läpakaga kööki ja poole tunniga oli söök valmis. Riisi keetsin küll kogemata poole rohkem kui vaja (koguselises, mitte liiga pehmeks keemise mõttes, eks) ja soolasin räigelt üle ning välimus polnud ka kõige kaubanduslikum, aga võttes arvesse fakti, et ma pole juba kuid kokanud, võib tulemusega siiski rahule jääda. Apelsin sai magustoiduks ja nüüd on jälle küllalt jaksu poole ööni üleval olla, et blogi kirjutada 😉