Poisid lasid seda laulu mulle juba kuid tagasi, aga nüüd otsis Murakas YouTube’ist video ka üles. Ja kui sa neid sõnu ekraanil näed, siis on veel poole naljakam.
Pühendan kõigile, kes on elanud või käinud Londonis ja jäänud metroo jamade pärast kuskile hiljaks 😉
Alustama peaks ehk meeldetuletusega, et ma olen ülikorralik majandaja. Et mul on oma rahaasjadest selge ülevaade ja ma ei ole enamasti olukorras, kus raha on täitsa otsas ja ikaldus majas. Siinmaal on mul raha enamasti ülearugi, sest ma säästan alati erinevate asjade jaoks.
Aga viimasel ajal on kogu aeg mingid jamad.
Noh, juba detsembris Eestis olles olin lõpuks rahahädas, sest paari viimase tööpäeva palk, mida eeldasin teatud kuupäevaks oma arvele laekuvat, jõudis sinna alles nädal või kaks hiljem (ma sain palka kord nädalas, aga kuna töötasin enne puhkusele minemist pooliku nädala ja pärast puhkuselt tulemist pooliku nädala, siis mulle maksti selle esimese pooliku nädala eest alles siis, kui teise pooliku nädala eest palka sain).
Vana aasta viimastel päevadel suutis mu pangaarve isegi paari naelaga miinusesse minna, sest mu kontol paistis olevat umbes-täpselt nii palju raha, et mobiilile £10 eest kõneaega laadida (broneering näitas kenasti seda summat, mis ma olin Eestis viimati välja võtnud ja mis polnud veel maha läinud), aga hiljem tuli välja, et £2 teenustasu, mis sellesama välja võtmisega kaasnes, broneeringus ei kajastunud.
Esiteks on see jabur, et pank laseb deebetkaardil üldse miinusesse minna – Eestis sellist asja lihtsalt ei juhtu (okei, ainult pangalaenud ja kaardi hooldustasud võivad selleni viia), kui midagi ostad, siis on see kohe bronnis ja sa EI SAA seda raha kasutada, ehkki see pole veel arvelt reaalselt maha läinud.
Siinmaal saab, edukalt. Ühtlasi kasseerivad nad iga arve miinusesse minemise eest trahvi £30. Jajah, sina ise oled veel selles süüdi ka, et pank sul oma deebetkaarti üle kulutada laseb ja pead selle eest korralikult maksma. Tore, kas pole?
Tegelikult selle detsembri lõpu miinuse eest pole siiani mingit trahvi võetud (seda võetavat miinusele järgneva kuu alguses) ja kui võetakse, siis lähen panka mölisema. Kuuldatavasti suunatakse selliste kaebustega mingi kindla inimese jutule ja kui sa suudad ta ära rääkida, siis antakse sulle see trahviraha tagasi. Küll ma juba räägiks!
Kuna vahetasin poole jaanuari pealt töökohta, siis oli mul kuu teises pooles ka rahadega suhteliselt kitsas käes, sest Tinderbox maksis viimase nädala eest tšekiga ning see jõudis kohale viivitusega, pluss veel selle arvele jõudmise aeg. Käisin vahepeal veel shoppamas (allahindluste aeg ju ikkagi), ei kulutanud küll väga palju, aga siiski… Lootsin, et saan Tinderboxi raha suht kiiresti kätte, aga oleksin ka ilma hakkama saanud, sest kuu viimasel päeval pidin ju uuest kohast palka saama.
31. jaanuariks oligi raha nii otsas, et järgmisel päeval metrooga tööle sõitmiseks veel raha oli, aga tagasi tulemiseks enam mitte. Ja te ju teate, mis siis juhtus – ülemus teatas mulle, et mu pangaandmed ei jõudnud miskipärast raamatupidamiseni (olen muide täiesti kindel, et see oligi tema süü, et ta lihtsalt unustas need saata) ja ma saan palka alles veebruari lõpus. Mille peale mina nägusid tegin ja ta mulle tšekki lubas. Noh, Mees oli õnneks oma palga kätte saanud, nii et töölt koju ma järgmine päev ikka sain 😉 Ja siis jõudis Tinderboxi viimase tšeki raha ka juba arvele.
Sain üllataval kombel tšeki juba järgmisel (st selle nädala) esmaspäeval kätte ning viisin selle samal õhtul panka. Kuna järjekorrad olid suured, kasutasin deposit pointi, mis pmst tähendab seda, et täidad lipiku oma konto andmetega, paned selle koos tšekiga spetsiaalsesse ümbrikku ning lased vastavasse kasti. Kuna Iirisel olid ükskord tšeki rahaks tegemisega mingid jamad (pank kaotas ta tšeki lihtsalt kuskile ära – lõpuks sai muidugi kõik korda, aga tema pidi käima ja jamama jne), siis hoidsin hinge kinni, et kõik hästi läheks, aga järgmisel päeval näitas summat ilusti mu konto broneeringus ning see oleks pidanud tänaseks mu arvele jõudma.
Täna tahtsin siis automaadist veidi raha välja võtta, aga automaat ei andnud miskipärast midagi. Tulin koju ning logisin panka sisse, et asja uurida… Ja mida ma näen? Et mu available balance on null ja konto väljavõtte viimane rida näitab minu väljaminekute real sama summat, mis teisipäeval sisse tuli.
Ühesõnaga midagi nad seal p*rse keerasid ja kuna täna on reede, siis ei saa ma enne esmaspäeva midagi teha. Võiksin küll netipanka helistada, aga mobiililt läheks see kõne esiteks jube kalliks (Swamm lõikas kunagi ammu meie lauatelefoni kaabli läbi, seda ka kasutada ei saa) ja teiseks nädalavahetusel nagunii midagi toimu.
P*sk. ma vabandan, ma ei ropenda tavaliselt nii rõvedalt, eriti oma blogis, aga praegu olen küll tige. Tige nagu herilane.
Vihkan siinset pangasüsteemi. Kirgliselt.
Ahjaa, minu kodupangas Lloydsis võtab pangasisene ülekanne ka kolm-neli päeva aega, ehkki HSBC-s pidavat see koheselt toimuma. Pankadevahelised ülekanded võtavad ka sama kaua. Ja see peaks olema 21. sajand… Kurat. Peaks vist panka vahetama. Lõppude lõpuks läksin Lloydsi lihtsalt sellepärast, et nemad ei nõudnud ainsana konto avamiseks address proofi, piisas sellest, et ma olen EL kodanik. Aga nüüd on mul address proof ju olemas (Lloydsi enda konto väljavõtted, haha), seega võiks üle kolida mõnda normaalsemasse panka, mille kaardiga näiteks välismaal käies lisatasuta maksta saaks. Grr.
EDIT: Swamm jõudis just koju ja teatas, et meil on korteriga ka veel mingid jamad ning vbla peame märtsi alguses välja kolima. Et siis viimane tilk minu tänasesse karikasse.
Reede õhtul käisime Riina õhutusel Camdenis peol. Õhtu algas eelsoojendusega meie juures ja kui alguses oli plaan minna kahekesi, siis Riinaga oli endaga kaasa tulnud sõbra (Kanadast pärit Mark, kes on pool maailma läbi reisinud ja töötanud, elab praegu Londonis ja õpib eesti keelt (!), sest talle meeldib Eesti) ikkagi peo suhtes ära rääkinud, seega ei võinud mina ometigi kehvem olla ja veensin Mehe ka ära. Veidike aega see küll võttis, aga lõpuks ta nõusse jäi.
Võrreldes samalaadse peoga, kus me augustis Pipsi, Iirise ja Murakaga käisime, lasti sinna inimesi palju kergemini sisse – dresscode oli küll olemas, aga sellest vaadati mööda. Noh, meie muidugi olime ennast igaks juhuks olemasolevate vahenditega (mida praktiliselt polnudki, seega jäin tulemusega väga rahule) võimalikult ära gootistanud 😉
Pidu oli äge, ainult et järgmine kord tahaks sinna minna värskema peaga ja järgmine päev võiks ka vaba olla – siis jõuaks korralikult ja süümepiinadeta pidutseda.
Aga mis seal ikka pikalt rääkida, vaadake parem pilte. Kommentaariks vaid nii palju, et ma pean veel tublisti õppima kurja näo tegemist, sest praegu tuleb sellelaadsete ponnistuste peale ainult kurb või tõsine nägu, mis pildil üldsegi hea pole. Mis seal ikka, eks ma arenen 😉
EDIT: Nii Iiris kui Vaska (tsitaat: pooled gooti mehed annaks ei tea mida, et nii hea välja näha) on mulle maininud, et Mees näeb selle meigiga hea välja. Tõepoolest, mulle meeldis ka väga (then again, mulle meeldivad ju üldse sellised asjad) – peaks agiteerima teda rohkem niiviisi ringi käima 😀
Mul on juba pikemat aega desktopil kaks kausta, mida ma ei saa sealt ära tõsta, sest paar pilti, mis ma tahtsin sealt blogisse panna, pole ikka veel teie silme ette jõudnud. Puhas laiskus, mis muud.
Esimene juhtum leidis aset 10. oktoobril. Oli ilus suviselt soe nädalavahetus ja kui Mees mind tööle saatis, avastasime kohaliku KFC eest järjekordse jumalakuulutamise aktsiooni. Need toimuvad seal üpris tihti, selles mõttes eriti ei üllatanud. Aga kui tavaliselt paar inimest lihtsalt karjuvad mikrisse, et jeesus on hea ja muud taolist, siis tookord oli kohal terve bänd, solist, taustalauljad…
Mis pani meid pilti tegema, oli aga fakt, et solisti riietuseks olid valge öösärk ja villased sokid. Vähemalt peale vaadates, ma küsimas ei käinud 😉 See oli lihtsalt nii naljakas, et me pildistasime kohe mitmest küljest ja tegime lõpuks veel ühe video ka. See on omakorda põhjus, miks need pildid teieni alles kaks kuud hiljem jõuavad – video oli otse loomulikult parem, aga miskipärast ei lasknud ei YouTube ega Blogger seda üles laadida. Suurus jäi lubatud piiridesse, seega ei oskagi arvata, mis neid hammustas. Vaadake siis lihtsalt pilti:
Teine foto pärineb sellest ajast, kui teile oma ilusat kakaod üles pildistasin, siis jäi miskipärast panemata. Tegu siis teise reklaamiga sellest kampaaniast, millest hiljuti kirjutasin:
Nii, nüüd on karmavõlgadega korras ja kaustad võib rahus desktopilt ära tõsta 😉
Avastasin paar päeva tagasi, et Kristil on nüüd blogi. Jäin seda täna õhtul kohe pikemalt lugema. Ta on väga huvitav inimene – ma ei ütle, et ma tema uskumustega ja muuga nüüd niiväga kõigis aspektides nõustuks, ma pole selle teemaga üldse nii põhjalikult kursis ja vaatan asjale pigem kriitiliselt… Aga nagu ta ise seal kusagil kedagi tsiteerib (sry, ei viitsi täpset kohta üles otsida ja viidata): igaühel on õigus uskuda seda, mida ta tahab – ja see kõik on õige. Erinevate inimeste jaoks on õiged erinevad asjad. Nii ongi.
Ja jättes kõrvale selle, et mina ehk ei usu täpselt samadesse asjadesse, millesse usub tema, siis ma loen sealt blogist siiski välja, et tegemist on imetlusväärse inimesega, kes tuli siia Inglismaale, et teha rasket tööd ja teenida kooliraha… Et minna lõpuks Aafrikasse vabatahtlikuks. Kes ületab ennast iga päev, et teha asju, mida teha on raske – tundub, et kohati isegi nõme ja mõttetu, aga mis tegelikult kõik arendavad…
Loen, mida kõike ta kahe esimese kuuga ära teinud on ja tunnen sügavat imetlust – mina olen siin Londonis vaid vaikselt tööl käinud ja luuserdanud. Mitte et ma üritaks ennast kuidagi maha teha – ma ei tulnudki siia mingite suurte plaanide ja eesmärkidega, tulin lihtsalt põnevust otsima ja maailmapilti avardama. Aga Kristi blogi lugemine tekitas minus jälle nii tugeva tunde midagi suuremat korda saata… Üritada leida oma koht siin elus. Tekkis tunne, et ma praegu raiskan oma elu ja saaksin sellega midagi hoopis paremat peale hakata.
Okei, nii hull see asi pole, üldse mitte. Ma ei arva, et ma raiskan oma elu. London kui selline on juba igati väärtuslik kogemus – aga ma saaksin siinsest palju rohkem võtta, kui ma vaid viitsiksin. Seni olen lihtsalt vooluga kaasa läinud.
—
Ja siis ma märkasin paari uut postitust Google Readeris, läksin neid lugema ja avastasin Marise sissekande sellest, miks ta armastab Pariisi.
Lugesin selle kõik läbi ja äratundmisrõõm oli suur – sest mina armastan Londonit üldjoontes peaaegu samadel põhjustel. Olen juba ammu tahtnud taolist sissekannet ise ka kirjutada, ükskord kindlasti kirjutan ka. Pariis ja London on mõlemad suurlinnad, maailma linnad, metropolid – kogu see rahvaste paabel, kõik need valikuvõimalused, kogu see vabadus, mitte keegi ei vaata millelegi viltu… See üleüldine viisakus. Ja Marisel on muidugi veel eelis šarmantsete prantslaste näol.
Ja minus tärkas taas see meeletu tahtmine millalgi ka aasta-paar Pariisis elada. Mõte on olnud juba pikka-pikka aega, tuleb ja läheb omasoodu. Kõige suurem probleem on otse loomulikult keeleoskus, sest minu keskkooliaegse kaheksa aastaga omandatatu pole viimase viie aasta jooksul kasutust leidnud ja on seega suures osas ununenud… Ja ma olen arg, ei julge lihtsalt minna maale, mille keelt õieti ei oskagi – ehkki ma tean, et teoreetiliselt peaks siis kõik kunagi õpitu meelde tulema ja prantsuskeelses keskkonnas lihtsalt oled sunnitud selle keele selgeks saama.
Ma ei tea, kardan natuke (või siis palju) – mul pole sellist kogemust varem olnud. Londoniga polnud probleeme, inglise keelt olen ju osanud nii kaua, kuni mäletan.
Et kõigepealt ehk NY ja siis Pariis?
Lõpuks tahan jääda ikkagi Eestisse, et seal elada ja töötada, kodu luua, abielluda ja lapsi saada… Aga kuni kutsumus pole puuga pähe löönud ja abiellumise plaani ka mitte, siis ma ei näe mingit põhjust hetkel Eestisse pikemaks ajaks tagasi tulla – parem avastan maailma, kuni veel võimalust on.
Pagan, ma olen alles 23. Ma olen ikka kuradi NOOR 🙂
—
Lõpetuseks aga üks pilt toredast reklaamist, mille eile metroost avastasin:
Tegemist on organisatsiooniga, mis püüab muuta suhtumist puudega inimestesse – ja vähemalt minu puhul läks nende lähenemisviis küll vägagi täppi. Mitte et ma ennast mingiks ignorandiks või puuetega inimeste halvustajaks peaksin, aga see reklaam püüdis oma positiivsusega silma (ja loom pildil meenutab kangesti Tartu tudengite kevadpäevade maskotti Villemit), läksin kodus nende kodulehte uurima, vaatasin kõik telereklaamid ära (jube nunnud, vaata ka), tegin isegi selle testi seal ära – panin viis kuuest küsimusest täppi (ja oleks kuuenda ka pannud, kui Mees poleks mind eksitanud :P) ja sain lihtsalt natuke targemaks. Mõnus kampaania ühesõnaga.
Aga tegelikult olen ma nii unine, et lähen poen vist nüüd kaissu magama (Mees põõnab juba mitu tundi). Lihtsalt tahtsin enne oma maailmaparanduslikud (või siis pigem eneseparanduslikud) mõtted kirja saada, kui need meelest lähevad… Või noh, meelest nad nüüd vaevalt lähevad, aga see ülev TUNNE, mis mind praegu valdab, see vajas kohest sõnadesse jäädvustamist.