mobiil

Nutiteemadel jätkates

Kas keegi ei oskaks soovitada mõnd lehte, kus oleks koos igasugu nutitelefonid ning võimalus valida endale vajalikud kriteeriumid, et ta näitaks siis ainult sobivaid isendeid? No näiteks, kui ma tahaks, et ta näitaks kõiki telefone, mil on Android, qwerty klaviatuur jne.

Kas kõigi nutitelefonidega ei saagi wifit kasutada? Mina eeldasin, et saab. Et saab nii mobiilinetti kui wifit. Aga eelmise postituse kommentaarist jäi mulje, et kõigil wifit polegi.

Kessu ütles, et eestikeelset Androidi ei tasu karta. Mina suhtusin sellesse kui eestikeelsesse Windowsisse ja kõigisse muudesse arvutiprogrammidesse, mis on minu jaoks täiesti vastuvõetamatud. Samas tõepoolest, mobiilis on mul ikka eesti keel olnud, kui see valikus olemas.

Kuidas on lood täpitähtedega nutitelefonis? On need enamasti olemas? Mind häiriks, kui poleks.

Mõtlen, kas peaks eelistama qwerty klaverit. Mitte sellist, kus kõik klahvid on kokku pigistatud sinna, kus tavalisel telefonil numbriklahvid, vaid sellist laia. Mulle tundub, et klahve vajutada oleks mugavam ja vead tuleks ekraani toksides pigem kergemini. Samas klaveriga kindlasti täpitähti ei saaks, see lõppeb ju p ja l-i juures ära. Või saaks äkki täpitähed ekraanilt juurde lisada? Teab keegi? Herz? Sinul olid nupud, räägi, kas sa saad kuidagi täpitähti.

Ma ei kujuta üldse ette, kui palju ma reaalselt tunneks vajadust mobiiliga trükkida. Ise mõtlen, et võiks ju mobiilist lugeda, arvutist kirjutada… Samas kui peaks ikkagi kirjutama, oleks nuppudega ju mugavam. Nupud teevad telefoni küll paksemaks, aga äkki ongi sellist mugavam hoida – laiust on nagunii liiga palju selleks, et telefoni edaspidi püksitaskus kanda. Ja kui see on nagunii suuremas taskus või kotis, poleks paksusel ka vahet.

Annekas rääkis täna, et tema oli äärmiselt nutiskeptiline, nii et kui vana telefon käest lagunes, üritas alustuseks sedasama kasvõi kasutatult leida. Mul olid täpselt samad mõtted peas 🙂 Aga tema uuris ja puuris netist arvustusi, otsustas kiirelt kõige odavamate asemel veidi kallima kasuks ning on oma Samsung Galaxy W-ga nüüd väga rahul. No ühesõnaga on lootust, et ma ehk siis ka ümber harjun ja rahule jään 😛

Tänu temale jõudis mulle kohale ka see, et nutitelefoni tuleb valida nagu arvutit, prose on oluline. Sellele ei mõelnud ma enne üldse. Nii et veel üks asi, mida lisaks Androidi olemasolule, soodsale hinnale ja kenale välimusele silmas pidada. Aga kui arvutite puhul oskan ma erinevatel nimedel vahet teha, siis nutitelefonide prosedest ei tea ma küll mitte miskit. Aeglaseid ja hanguvaid arvuteid ma vihkan siiralt ja südamest, telefon peaks ka kiire olema.

Kas fotode kvaliteet erineb väga? Oleks ju hea, kui telefonil oleks arvestatav fotokas – juhuks, kui päris fotokat kaasas pole. Mis teeks pilti ka siis, kui valgustingimused kõige paremad pole.

GPS on asi, millele ma kunagi varem mõelnud pole, aga tundub jube ahvatlev, ma olen ju orienteerumisvõimetu, kuluks väga tihti ära. Kas selle olemasolu teeb hinna kõvasti kallimaks või leiab mõne soodsama gepsuga isendi ka?

Kas värvid ja muu taoline erinevad oluliselt? Olen arvustustest lugenud, et mõnel olla liiga kirkad värvid, mis panevad pea valutama, teised jälle ütlevad, et need on head. Ise peaks ju ka saama midagi timmida, heledust-tumedust vähemalt… Ja kas resolutsioon võib oluliselt erineda, on seal midagi silmas pidada?

Kuidas välimusega üldiselt on? Kas ülekaalus on matid või läikivad korpused? Läikivat ma ei kannataks, uhh, loodan, et matte jagub. Matist ekraanist vist unistada ei tasu, neid ma pole kunagi telefonidel näinud. Ja no öelge, kas on mõni ilus naiselik nutitelefon ka? Mis poleks ei must, valge ega hõbedane, vaid mingit ägedamat värvi… Punane või lilla või salatiroheline või türkiissinine 😀 Või siis igavam värv, aga mingi mustriga. Eelmisele postitusele pandi üks link, aga ma naiivselt loodan, et äkki valik on suurem.

Kui palju on selliseid nutitelefone, mil on kõne vastu võtmiseks klahv, mitte ikoon ekraanil? No selle mõttega, et telefonile vastamiseks ei peaks kinnast käest võtma?

Ja oskab keegi öelda, kas Elisas on võimalik võtta oma tavalisele paketile lisaks väikese raha eest mingi kindla arvu MB jagu netti? Mida rohkem ma loen, seda enam mulle tundub, et piiramatut mul vaja ei lähe, sest seda ei kulu nii palju ja ma eelistaks põhikohaga netikasutuseks siiski arvutit. Et äkki saaks paari euro eest juba sutsu netti lisaks ja sellest piisaks? Ma tean, ma tean, ma peaks minema poodi või helistama infotelefonile ja otse neilt küsima. Ma lähen ka ja küsin… Aga esialgu veel uurin omal käel.

Rohkem küsimusi praegu pähe ei tule, kindlasti unustasin veel miskit ära 😛

Igal juhul ei tahaks ma kulutada üle €100-200. Või kui keegi suudaks veenvalt ära tõestada, miks €250-300 ennast ära tasub, siis ma äkki kaaluks.

Shoot!

Peab vist kah nutikaks hakkama

Ma olen alati olnud seda meelt, et telefon olgu helistamiseks ja arvuti interneeduse jaoks. Nüüd aga olen jõudnud seisu, kus olemasolev telefon hakkab otsi andma ja tekitab mulle järjest rohkem probleeme, ma olen vahel pool ajast levist väljas, mis on sutsu tüütu. “Tavaliste” telefonide arv on aga poodidest täiesti olematuks kahanenud, nende valik on nigel ja kole.

Nii ma siis mõtlesin, et ehk oleks aeg oma vastumeelsusest puutetundlike ekraanide vastu üle saada ja nutitelefon ära proovida. Nojaa, mõte mõtteks, aga sellega kaasnevad ju igatsugu probleemid. Esiteks ei tea ma nutitelefonidest MITTE MIDAGI, ainult seda, et tahan kindlalt Androidi ja naisena saaks plusspunkte hea välimus. Muust ei oska midagi arvata, nagunii tuleb otsast peale õppima hakata.

Üks põhjus, miks seni nutitelefone vältinud olen, on ka see, et ma kardan metsikult endale internetiga “kogemata” meeletu arve tekitada – mis siis, et peaks olema võimalik igasugu limiidid peale panna, et kodus kasutaks nagunii kodu wifit jne. Ma siin just rõõmustasin, et sain Elisas uue ja odava paketi, aga kui natuke netti ka tahta, siis peab ju paketti vahetama. Ja mille vastu, seda kah ei tea. Ei oska aimata, KUI palju mul seda netti reaalselt vaja läheb – kuni veel kodune olen, seni väga vähe, aga sealt edasi? Enamasti, usun, on ikka saadaval mõni tasuta wifi, siis ei peaks mobiili enda oma kasutama. No aga vahel kindlasti tuleks kindlasti kasuks…

Teiseks tahan ma sellegipoolest võimalikult vähe maksta – no ma saan aru, et päris sama odava raha eest mobiilset netti tasuta kauba peale ei saa, aga… Praegu on mul võrgusisesed kõned tasuta, mujale 4 senti minut, miinimumarve €6.33, eur-paar läheb see tavaliselt üle. Elisa nutikas 5, saan aru, annab küll kena piiramatu neti, aga kõik muu lisandub siis veel sellele viiele eurile ja võrgusisestest kõnedest võin suu puhtaks pühkida. Aga ma tahan ju ema ja Tagega lobiseda, see on eluliselt oluline! Abikaasa on nagunii teises võrgus, temaga rääkimise eest maksan nii ehk nii. Ma siin konsulteerisin natuke Dakiga, kes on nutitelefonidest aeg-ajalt bloginud, ta ütles, et Elisas on mõnel paketil sõbranumbrid ka, millele siis ikka tasuta kõned. See sobiks küll, aga ma ei lugenud kuskilt välja, et nutikas 5 paketis need oleks.

Äh, ja ma EI KAVATSEGI maksta 20 euri kuus, asi pole seda väärt. Nii et ma nüüd ei teagi.

Nojah, ja nagu mainitud, siis telefoni välja valimine on nagu hiina keel. Välimuselt meeldib mulle himsasti see, aga Bada ei tule kõne allagi, ülejäänud lähevad välimuselt vist üsna ühte auku. Kuna eriti palju maksta ei viitsi (no näiteks Galaxy S II kiidetakse muidu väga, aga €500 on nagu tiba kallis), mõtlesin, et võtaks ehk alustuseks lihtsalt mingi eriti soodsa variandi ja eks siis ole näha, mis ma sellest arvan… No eestikeelne Android kõlab muidugi nii halvasti, et see jääb ka ära, tuleb silmas pidada, et ikka ingliskeelse saaks.

Ah, ma ei tea. Mõtlesin, et läheks järsku Elisasse ja laseks endale midagi pähe määrida. KUI piisavalt hea pakkumine tehakse. Samas tahaks ju pakutavaid variante ikka ise ka googeldada ja arvustusi lugeda, mulle ei meeldi põrsast kotis osta.

Ühesõnaga tuleb seda mõtet veel seedida. Aga kui keegi tahab midagi tarka öelda, siis kuulan huviga teiste kogemusi.

Hakkame veel vähem maksma!

Haa, see oli nüüd pooltahtmatu Maxima reklaamlause kasutamine. Palun kergemat karistust 😛

Eile mööda erinevaid veebipoode kolades ning Abikaasale uut telefoni otsides avastasin ma Elisa lehelt midagi hoopis põnevamat – nimelt ühe udupeene pakkumise. Paketi, kus kõik võrgusisesed kõned on täitsa tasuta (ka ilma kõnealustustasuta!), kõneminut €0.063, SMS 0.08 ja miinimumarve €6.33.

Mul on juba aastaid Teleyks ja ma olen sellega täitsa rahul olnud. Eelmise aasta lõpus kuulsin, et on plaan see ära kaotada, Elisaga ühte liita, oli ka mingi supersoodne pakkumine Elisa võrku üle tulemiseks. See pakkumine jäi kasutamata, kuna tuli soodne pere peale, aga mu ema ei saanud too hetk paketti vahetada, tal oli tasuta telefoni saanud ja selle paarist aastast oli veel mõni kuu alles. Mul üksi ei tasunud see ära, nii jäi vana. No ja Teleyks on siiani ikka eraldi ka.

Praegune pakett on mul Teleyks 78, kus kõigil kõnedel on kõnealustustasu €0.05, võrgusisesed muidu tasuta, kõneminut mujale võrkudesse ja SMS kah €0.05. Ja miinimumarve 4.985 😀

Headel kuudel on mu arved alla €10, aga alla €7 pole kunagi olnud. Halvematel kuudel olen isegi €15 maksnud. Abikaasale helistamine maksab 😛

No igatahes see uus pakett tundus soodsam, võtsin viimase aasta kõnede eristused ette ja tegin kiired arvutused – kõik kuud tulidki uue hindadega tunduvalt soodsamad. Mida väiksem arve, seda väiksem vahe, aga näiteks kõik mu arved vahemikus €6.94-7.68 oleks tulnud uue paketiga miinimum €6.33… Ja suuremate arvete puhul oli soodustus juba märgatavam – näiteks €15.80 asemel oleks olnud €8.61, €13.09 asemel €7.85.

Tegin emale sarnase statistika ja tal tulid kah kõik arved niiviisi odavamad. No tal on minust rohkem rääkimist ka.

Ühesõnaga saatsin oma andmed, täna helistas Elisa tädike ja varsti-varsti ongi mul uus leping. Ja mis kõige mõnusam, Elisas käib arveldamine normaalselt kalendrikuu algusest lõpuni – see oli ainus asi, mis mind Teleyhe juures häiris, mingil põhjusel oli nende arveldusperiood alates 15. kuupäevast.

Juhhei! Ma olen alati nii rahul, kui mul õnnestub kuskilt jälle mingi soodsam diil leida. Mulle meeldib püsikulude pealt kokku hoida!

Kui odavaks saab veel minna?

Ükskord ennemuistsel ajal olin suur EMT fänn ja arvasin, et ei jäta neid kunagi. Jätsin siiski, Teleyhe kasuks, siiani olen truu, ainult paketti vahetanud. Hetkel siis pakett 78, millega miinimumarve on 78 krooni, kõneminut, SMS ja kõnealustustasu 78 senti, Elisa võrgus on kõik kõned tasuta, ainult kõnealustustasu jääb.

Viimasest Eestisse kolimisest saadik on arved olnud 100-150 krooni kuus ja mina olin täiesti rahul.

Täna sain Teleyhelt kirja, mis pakkus mulle kui väga heale kliendile (HAA HAA) eripakkumist – perepakett Elisa võrgus, kus 1-5 liidese puhul on miinimumarve 250 kr, 1-10 liidese puhul 450 kr, kõneminut 49 senti, SMS 1 kroon, Elisa võrgus viiele sõbranumbrile helistamine täitsa tasuta. Ja ei mingit kõnealustustasu.

Ma siis vaatasin oma kõnede eristused üle. Viimase nelja ja poole kuu jooksul olen helistanud peaaegu 11 tundi (sellest umbes kaheksa Elisa võrgus) ja saatnud 34 sõnumit. Arved kokku umbes 580 krooni. Arvutasin välja, palju tolle uue paketi hindadega ja sõbranumbritega oleks maksnud – 135 kr ehk umbes 30 kr kuus! 😀

Miinimumarve, tuletame meelde, on muidugi 250 😛 Kui leiaks neli inimest, kes ülejäänud 220 krooni kuus täis räägiks (ma vähemalt eeldan, et üks liides tähendab ühe inimese ühte Elisa numbrit), siis oleks ju kasud sees!

Abikaasal on töötelefon, enda omaga enam üldse ei helista. Ema saaksin kampa, temal on rohkem võrgust väljapoole helistamist. Arved on tal vahel 100, enamasti 150-300 ringis, ükskord oli isegi 600. Ma tema kõnede eristusele ligi ei saa, et taolist statistikat teha, aga karta on, et tolle uue paketiga ei tuleks ilmselt temalgi tihti 220 krooni täis.

Ema mehe võib ka pmst kampa võtta, aga tema telefoniarved on praeguse seeniorpaketigagi alla 50 krooni kuus, suurt abi miinimumarve täis rääkimisel temast poleks.

Igatahes tundub, et tuleks pakkumine vastu võtta. Isegi kui 250 krooni täis ei räägi, maksaks kolme peale sama palju kui praegu odavamatel kuudel. Ja rohkema rääkimisega oleks kasu juba märgatav.

Naeruväärselt odav igatahes. Sihuke tunne, et kuskil peab ometi konks olema, aga siiani pole seda igatahes veel leidnud…

Hingetõmbehetk

Ma olen esimest korda selle reisi jooksul täiesti välja puhanud. Asjad on korras, Plika magab, kohtumised on kokku lepitud… Nii et lõpuks saabus hetk, kus ma võisin rahulikult arvuti lahti võtta ning mul oli aega isegi blogid läbi lugeda.

Kõigepealt tahtsin kirjutada ühest pühapäevasest seigast, mis tol õhtul ununes – nimelt SIM kaardi jamadest. Märtsis 2007, kui esimest korda Londonisse kolisin, oli numbri ajutine sulgemine ja avamine tasuta. Veebruaris 2008 avastasin ebameeldiva üllatusena pärast kolme päeva Eestis, et hilisemal arvel kajastus teenustasu 99 krooni. Viimati Londonisse kolides küsisin üle, väidetavalt on teenustasu praegu 49 krooni – ja ma ei suuda kunagi meelde jätta, kas see läheb numbri sulgemisel või avamisel, igatahes ainult ühel korral 😛

Olen seda alati iseteeninduses teinud, pühapäeva õhtul ei leidnud ma aga äkitselt kohta, kust numbrit jälle avada saaks. Otsisin kõikvõimalikud valikud läbi ja lasin emal lõpuks klienditeenindusse helistada. Ja mis tuli välja? Numbrit saab avada PAKETIVAHETUSE alt. No tra küll, ausalt, SINNA ma ei vaadanud. Ma eeldasin, et seal saab vahetada paketti, mida seal saigi… Lisaks siis ajutiselt suletud numbrit uuesti avada (mhm, ja ma oleks saanud endale siis ükskõik millise paketi ka valida, aga mulle sobib endiselt 78). Heakene küll, nüüd siis tean. Aga loogikat mu meelest sellegipoolest ei ole, ju ma siis avasin eelmine kord numbrit veel vana kujundusega iseteeninduses.

Lisaks oli meil üksjagu jamamist Eesti SIMide üles leidmisega. Tavaliselt on need kuidagi paremini ära pandud, tihti on Eestis ja Londonis erinevad telefonid, nii et pole vaja üldse välja võttagi. Seekord leidsin ühe SIMi kuskilt karbist lahtiselt teiste asjade hulgast (ise kusjuures mäletasin, et olin seda tükk aega kummuti peal näinud ja lõpuks “ära” pannud, enne kui Plika näpud taha saab)… Teine SIM oli Abikaasa igivanas telefonis, mille ta Eestis õelt laenuks sai. Panin karbist leitud SIMi oma telefoni ja tuli välja, et see ei tööta enam. Parasjagu paanikat, lasin juba emal uurida, kuidas uue saaks (kõige kiiremini saab telefoni teel tellides, iseteeninduse kaudu minevat kauem aega), kui Abikaasa äkki märkas, et mittetöötav SIM on täpselt sealt katki, kust tema oma oli. Kiskus siis oma vanast telefonist teise välja ja ennäe imet – hoopis see oli minu oma. Mis see Abikaasa telefonis tegi, ei saa ma siiani aru, mina pole seda eales kasutanud.

Lõppkokkuvõttes oleks võinud ikkagi minu SIM katki olla – lepingulise kliendina oleks probleemideta uue saanud, Abikaasal on aga kõnekaart ning sama numbriga uue simi saaks vaid 99 krooni eest ja ainult siis, kui SIMi ümbriskaart veel alles on, mida muidugi pole. Nii et Abikaasa vana hea number, mis tal aastaid olnud on ning mis kõigil olemas on, on nüüd igaveseks läinud. Kurb!

Esmaspäeva hommikul tõusime veerand kuuest. Abikaasa saatis meid Plikaga Stanstedi bussile, veerand üheksaks olin juba kohal. Ma polnud miskis hullumeelsusehoos boarding passi välja printinud ja tahtsin ainult dokumentidega turvakontrollist läbi saada (mul oli vaid käsipagas ja web check in tehtud), turvamehed naersid mulle näkku ja saatsid lahkelt Easy letti. Mingi ime läbi polnud seal saba – tädi printis lahkesti vajalikud paberid välja ning ütles, et Ryan oleks selle toreda teenuse eest £40 võtnud. Ma ei kujuta ette, kas lennujaamas enne turvakontrolli mingit printimisteenust kuskil osutatakse (sees kindlasti saaks) – see oleks olnud alternatiiv… Õnneks läks kõik hästi.

Kohvri ja ilma käruta lapsega on ikka üpris tüütu üksi reisida, teist korda ma seda vabatahtlikult ei teeks. Õnneks aidati mind igal pool – üks mees, kellega turvakontrolli järjekorras kõrvuti sattusin, tõstis mu kohvrit ja hiljem sattusin täiesti juhuslikult ootesaalis istuma Eesti perekonna kõrvale (ema-isa, kolm last ja vanaema), kes mu kottidel silma peal hoidsid, kuni Plikaga kiirelt vetsus ja mähkimas käisin.

Kuna hommikul hakkas kerget lund sadama, mis saamatute brittide puhul tähendab automaatselt kaost lennujaamas, viibis meie õhkutõus poolteist tundi, Eestisse hilinesime õnneks vaid tunni. Plika pidas ennast võrdlemisi viisakalt üleval, viimase tunni isegi magas, sain talle “oma koha” ka – istusin akna all ja vahekäigu poole istus üks mees, kes oli lahkelt nõus magavat Plikat valvama, kuni ma vetsus käisin. Palju toredaid inimesi ühesõnaga 🙂

Tallinna lennujaamas ootas mind juba tund aega Marit, kellelt pidin algsete plaanide kohaselt kelgu laenama, kuid otsustasin lõpuks, et seda ei lähe siiski vaja, nii et sain Plikale ainult soojad traksipüksid ja küüti Mustamäele. Saime Kaidiga kokku, istusime paar mõnusat tunnikest Siili pubis ja tegelesime õgardlusega – Plika sõi mu praest pool käest ära, nii et mul jäi kõht tühjaks. Ostsin veel praetud pelmeenid ja see täitmatu laps sõi neist ka poole ära. Õudne 😛

Pips ühines meiega veidi hiljem ning sõidutas mind lõpuks enda poole ööseks. Plika jäi kenasti kolmveerand üheksa magama, nii et meie saime rahulikult keskööni juttu ajada.

Teisipäeva hommikul oli äratus kell seitse. Algne plaan oli selline, et Pips viib mu enne tööle minekut Marise ühikasse, kuhu ma oma kohvri jätan ning ma käin siis korraks kilomeetri kaugusel elava Liisi pool, et Plikale villased sokid saada. Kuna Maris polnud aga kindel, kauaks ta üldse Tallinna jääb, sai plaane lõpuks sujuvalt muudetud, nii et Pips viis mind hoopis bussijaama, kuhu oma kohvri 15 krooni eest päevaks hoiustada sain. Siis Plika kõhukotiga puusale ja Liisi poole – kuna ma olen täiesti orienteerumisvõimetu, tuli ta mulle veel poole tee peale vastu ka. Plika sai kaks paari villaseid sokke ja kõrgema säärega saapad laenuks, printisin välja kaardi, et Marise juurde minnes mitte ära eksida ning sumpasin jälle kilomeetrikese lumes. Jumal tänatud, et kelgust loobuda otsustasin, sellega oleks keerulisem olnud. Kilomeetri kaupa suudan Plikat puusal tassida küll.

Marise juures saime natuke hinge tõmmata – Plika sai hommikuputru ja Maris oli meile saiakesi ostnud… Siis läks ta hambaarsti juurde ja jättis meid kahekesi, mul oli võimalus kiirelt netis käia, meile lugeda ja paari inimesega rääkida.

Kui Maris tagasi jõudis, kiirustasime Estonia juurde, et ma Tabasalu marsa peale jõuaks. Kuna too number nendest peatustest ei läinud, mis seal ühes kohas koos olid (ju on siis osad peatused mujal), jäin marsast maha ja avastasin, et järgmine läheb alles tunni pärast. Õnneks lahenes olukord siiski positiivselt – Geily käskis mul trolliga Haaberstisse sõita ja tuli sinna autoga vastu.

Sain Geily uhke elamise ära näha (oeh, oleks endal nii palju ruumi), pisikese ja nunnu beebitüdruku üle vaadata (täiesti uskumatu, et Plika oli kunagi NII väike ja et minu kõhust tuleb varsti veel väiksem välja!) ning paar tunnikest juttu ajada… Siis pidin juba linna tagasi kiirustama, õnneks sain jälle küüti 🙂

Siis Solaris (polegi nii hull, kui juttude põhjal arvasin), Vapiano, Merlis ja üks kokteil… Plika jooksis mööda kohvikut ringi, plastikkaart hambus, ja tundis ennast igati hästi. Lõpuks olime sunnitud tal lastetooliga tee blokeerima (õnneks istusime sellises nurgas, et andis korraldada), Plika muutus juba liiga aktiivseks – üritas näiteks leti taha minna ja sai sealsete järskude uste käest väikse paugu.

Bussijaama läksin hirmsa varuga, sest kõik ähvardasid hirmsa liikluse ja aeglase ühistranspordiga. Buss sõitis need kolm peatust täpselt sama kiiresti kui tavaliselt, nii et lõpuks pidin pool tundi lihtsalt niisama passima. Aga Pärnu buss oli meeldivalt pooltühi, Plika pidas ennast õhtuse aja ja väsimuse kohta täitsa hästi üleval ning teeolud olid ka normaalsed, jõudsime kahe tunniga kohale (Maris, kes oli kaks-kolm tundi varasema bussiga läinud, sõitis näiteks 2h 40min).

Siis oli lõpuks kodu, puhkus ja pidusöök. Kartul ja kotletid ja kiivid ja… Plika, muide, joob täiesti korralikult ise tassist, nagu Abikaasa hiljuti avastas. Eks kallutamise tunnetamisega on veel natuke praktikat vaja – liiga täis tassist kipub kaela kallama ja liiga tühjast ei saa kätte, ise laua pealt ka veel ei võta, tuleb tass kätte anda… Aga joob ikkagi ilusti, kohe uhke tunne on.

Ülejäänud õhtu rääkisime emaga juttu ja jälgisime Plikat, kes lõbutses matrjoškadega, need olid tõeline hitt – oh seda õnne ja rõõmu, kui ühe jälle lahti sai ja järgmine seest välja tuli.

Täna hommikul sai üle mitme päeva mõnusasti välja magada, Plika ärkamist jälgida, koos hommikust süüa, duši all käia ja üleüldiselt rahus kulgeda – tänaseks oligi planeeritud kõige vabam päev, homme-ülehomme on juba juuksurid-kosmeetikud ja muud kokkusaamised, nädalavahetusel Tartusse.

Kui Plika üles ärkab, läheme Abikaasa vanavanematele külla.

Imetlesin hommikusöögi ajal ema võitoosi ning ütlesin, et tahaks täpselt sellist endale ka (me kasutame ka tavalist võid, mis külmkapis kõvaks läheb, nii et hoiame pigem laual ja praeguseni paberi sees – pole just kõige ilusam vaadata). Ema arvas, et sellist enam küll ei müüda, aga kui tema mees poest tagasi tuli, ulatas ta mulle täpselt samasuguse. Mul on nüüd ka ilmeilus moonidega võitoos, juhhei 😀

CIMG9566

Scroll to Top