muusika

Lohisev pealkiri, jällegi, aga ma ei mõelnud midagi paremat välja.

Mul on küll omad lemmikud nii popmuusika kui klassikalise muusika seas, aga neid on siiski pigem vähe. Kuulan tsipakene igasugu muusikat ja ei fänna põhjalikult õieti kedagi.

Aga mingil põhjusel ma lihtsalt jumaldan muusikat, kus on segatud kaasaegne ja klassikaline. Kusjuures, see kehtib ka tantsu kohta – ma ei ole eriti suur balleti ega ka… No ütleme, hip-hopi 🙂 fänn. Aga kui esituses on ühendatud kaasaegse ja klassikalise tantsu elemendid, naudin seda üsna kindlalt. Sellel ma siiski pikemalt ei peatu, sest tänase postituse teema on muusika.

Tegin just põneva avastuse – arvasin, et C-jami olemasolust saime me teadlikuks Augustiunetusel 2013, kui neid Supelsakste hoovis kuulama sattusime ja vaimustusime, aga ole lahke – blogi otsingust tuli välja hoopis üks 2010. aasta postitus, juba siis vaimustusime. Too esimene kord see vaimustus ilmselt lihtsalt ununes, aga Augustiunetuselt ostis Abikaasa kolm nende plaati, mis pärast autos omajagu mänginud on.

Selles on midagi nii… Seksikat 😛 Kui kõiksugu populaarseid puusa nõksuma võtvaid ja raadiost ning meediast tuttavaid lugusid mängitakse klassikalses võtmes (noorte ilusate seksikate inimeste esituses), nii et tukad lendavad. Olgu see siis Metallica või ABBA.

Ühesõnaga, eile õhtul käisime naistepäevakontserdil, kus esinesid The Ilves Sisters ja C-jam. Ja no see oli NII ÄGE kontsert, et mul pole selle kirjeldamiseks lihtsalt sõnu. Suu oli kõrvuni peas põhimõtteliselt kogu aja, paljud lood panid automaatselt kaasa liikuma, paljud tekitasid lihtsalt kananaha ihule…

Mis lood esimese hooga meelde tulevad, mis mulle kõige enam meeldisid… Ilvese õdedelt Grease’i “You’re the one that I want”, ühe mu suure lemmikfilmi Notting Hilli algusest ja lõpust tuttav “She”, Frozeni “Let it go”, ABBA “Lay all your love on me”… C-Jamilt Gloria Gaynori “I will survive”, Michael Jacksoni “Bad”, Queeni “I want to break free” ja siis veel mitu lugu, mis hullult meeldisid, aga mille nime ei tea… Ja no lõpetuseks nende kahe koos esitatud “Pretty Woman”, mis oli kirsiks tordil ja läks kordamisele.

Ohh… Imeline. Soovitan soojalt kõigile. Pärnus oli esimene kontsert, kõik teised on veel ees. Väärt iga senti 😛 Meil olid õnneks Abikaasale kingitud Piletilevi kinkekaardid, nii et pidime ainult pool ise maksma.

Kusjuures see kontserdi mõte tuli meil täitsa viimasel minutil ja juhuslikult – need kinkekaardid hakkasid aeguma, olime mõelnud teatrisse minna, aga nädalavahetusel lehitsesime Abikaasa vanaemal külas olles Õhtulehte, mingi hetk Abikaasa näitas reklaami, et läheme hoopis sinna. Koju jõudes googeldasin Ilvese õdesid, kellest ma polnud midagi kuulnudki, vaatasin Ringvaate klippe, otse loomulikult vaimustusin ja nii need piletid ära ostetud saidki.

Kusjuures, isegi 2010 polnud mitte esimene armastus sellist stiili muusika vastu, juba teismeeas meeldis mulle Apocalyptica, kes ongi vist eelkõige tuntud Metallica loomingu tšelloversioonide esitusega.

Kui nüüd C-jami CD-d üles leiaks, siis võtaks autosse. Kuna ma olen nii algaja juht, siis raadiot kuulata ma ei taha, aga sellist sorti instrumentaalmuusika oleks taustaks ülimõnus.

Ma ei ole kunagi olnud melomaan. Ma ei tea muusikastiilidest ega esitajatest suurt midagi, ma ei oska hinnata kvaliteetseid kõrvaklappe, ei pea vajalikuks pidevalt kontserditel käia… Jne.

Mul on alati olnud oma lemmiklood ja -esitajad, mis otse loomulikult aja jooksul muutuvad – neid ma siis kuulan. Enamasti läpaka kräppkõlaritest, täiesti rõõmsalt 🙂 Tihti on need tulnud minuni läbi teiste inimeste, sest ma ise ei oska muusikat kuskilt otsida.

Nooremana kuulasin muusikat kindlasti rohkem. Ühes laste sünniga kasvas aga vaikuseihalus. Viimase kaheksa aasta jooksul on olnud pikki perioode, kus ma pole muusikat üldse mängima pannud.

Eelmisel kevadel sattusin tänu Liisile kuulama Nerina Pallot loomingut. See köitis mind mingil põhjusel üsna kohe ja kuulama ma seda jäingi. Kuulasin kuid ja kuid… Aasta lõpus oli paar kuud paus, kui aga jõulujazzi periood läbi sai ja ülejäänud playlistis olevat kümme lemmiklugu veidi tüütuks muutusid, tuli Nerina tagasi.

Ja mis ma oskan öelda. Endiselt sama nauditav. Perekond küll norib, et ma kogu aeg ühte ja sama kuulan, aga ma ei lase ennast sellest häirida. Lõppude-lõpuks on mu playlistis nüüd 144 erinevat lugu.

Olen väga tänulik selle eest, et Nerina Pallot mu elu oma muusikaga rõõmsamaks teeb.