Mäletatavasti käisime jaanuaris Boybandi vaatamas ja meeldis nii väga, et lubasin teist korda veel minna. Täna siis käisime, seekord Kaidi ja tema õega. Ja noh, mis ma oskan öelda. Läheks hea meelega kolmandat korda veel 😀
Kusjuures ma olin totaalselt magamata – kaotasin eile puslet pannes ajataju ja läksin magama öösel kell kolm. No nii kõva neli-viis tundi tuli kokku ja ega eelmised öödki väga pikad polnud… Ja noil puhkudel on paigal istudes alati oht, et uni kipub peale. Aga Boybandiga seda muret pole – sa kas naudid muusikat või naerad südamest. Magama jäämise pärast muretsema ei pea 😀
Nö igapäevaelus ma sellist muusikat absoluutselt ei kuula, jätab külmaks. Aga kõik need laulud on pärit just sellest perioodist, kus mul ka harilik fännamise periood oli ja need on kõik nii tuttavad ja nad ju tantsivad ja…. Nii äge noh! Ja etendus ise samamoodi, kuula ja irvita.
Ja ei jõua ära vaadata lihtsalt. Juba siis on keeruline, kui laval on viis inimest, viieteistkümnega läheb kohe täitsa käest ära. Vaatad ühte ja siis avastad, et mujal teeb keegi veel midagi ägedamat.
Kolmandas reas oli ülimõnus istuda, kõik näitlejate näoilmed ja emotsioonid olid selgelt näha. Ja tüdrukutega on seda tükki ikka palju lahedam vaatamas käia kui mehega – meil kogu aeg loba voolas ja nalja sai nabani. Nagu teismelised kunagi 😀 Kaidil oli see ka teine kord ja Annikal vist juba kolmas.
Ühesõnaga… Kui seda just ära ei lõpetata, siis lähen kolmandat korda veel.
Millalgi eelmise aasta lõpus avastasin, et Endlas on muusikal “Boyband“, mida tahaks kangesti näha. Ema kinkis meile jõuludeks piletid ja täna said need ära realiseeritud. Nüüd tagantjärele loen netist, et sel täitub õige pea kolmas aasta lavalaudadel ning väidetavalt oli muusikalil juba ammu enne lavastust taga korralik turundus. Mina ei teadnud mitte midagi… llmselge näide sellest, millises mõnusas meediavabas mullis ma elan 😛
Aga muusikal ise oli tõsiselt vinge. Ma poleks uskunudki, et see mulle nii väga meeldib… Pean juba plaani uuesti vaatama minna. Abikaasa teist korda muidugi ei viitsi, aga olgem ausad, see ongi rohkem naiste värk. Ja Kaidi lubas minuga tulla. Oleks 20. märtsiks piletid ära ostnud, aga vabu kohti on ainult tagumistes ridades – istusime täna 12. reas ja uuesti minnes tahaks lähemale. Praegu saab pileteid osta ainult kahele etendusele, mis on veebruaris ja märtsis – peab uurima, kas siis rohkem kevadel ei tulegi. Või kui tuleb, siis millal piletimüük “avatakse”, et saaks kohe kiirelt head kohad skoorida.
Ma olen ju suur tantsu- ja laulufilmide fänn, nii et pole ime, et muusikalid mulle samamoodi peale lähevad. Ja nagu ma otsin filmidest pigem kerget meelelahutust, on see samamoodi teatriga. Ja need laulud, no mina kasvasin ka nende saatel üles, tõeline nostalgialaks! Ja poisid olid kompud. Ja karakterid üks ägedam kui teine. Ja tantsutüdrukud olid kah ägedad.
Ühesõnaga… Andke mulle rohkelt laule, millele kaasa ümiseda, rohkelt show‘d ja tantse, paar ilusat poissi, paar ägedat karakterit ja et ikka nalja ka saaks… Ja ma juba olengi rõõmust rõngas.
Ma olen seni vist live‘is vaid üht muusikali näinud – arvasin alguses, et põhikoolis või gümnaasiumis, aga pärast pisukest googeldamist tundub, et see oli “Grease”, järelikult käisin seda vaatamas ülikooliajal, ilmselt siis A-ga. Ja “Fame” jäi nägemata, millest on tagantjärele hirmus kahju. Noh, ehk tuleb taolisi kergemaid muusikale veelgi. Loodan vähemalt.
Loodetavasti õnnestub “Boybandi” veel sel kevadel uuesti näha. Ehk tuleb pärast märtsi veel mõni etendus.
Ma pole eriline teatriinimene ja mõnus on vahelduseks teatrist niisuguses vaimustuses olla. Ma saan aru küll, et kerge meelelahutus ja nii edasi, aga ikkagi 🙂
EDIT: Oh, appi, džinn on purgist väljas. Nüüd avastasin näiteks, et tahaks kangesti lastega “Detektiiv Lottet” vaatama minna. Täpselt minu sünnipäeval on üks etendus, nii mõnus oleks teha perekondlik nädalavahetus Tartus – sest ühtlasi ootab ära kasutamist tasuta AHHAA perepilet, mille sain tänutäheks sügisel korraldatud töötubade eest. Aga nojah, tollel etendusel on ka normaalseid vabu kohti alles 10. reas… Mis vist tegelikult oleks suht okei. Aga raha nagunii pole. Järelikult tuleb sünnipäevakingiks perekonnalt Piletilevi kinkekaarte küsida ja siis vaadata, kas õnnestub mingiks ajaks normaalsed piletid skoorida. Ükskord me näeme selle Lotte ära niikuinii!
Seitse hooaega on vaadatud ja viimane käsil. Kuna nüüd on laps käes ja midagi nagu enam OODATA pole, ei viitsi ka enam tundide kaupa arvuti taga istuda, nii et kaheksas jääb ilmselt venima.
Mind nii kohutavalt häirib see, et kohe tuli laps. No jumal, ühes osas Booth KALLISTAB Brennanit voodis ja järgmise osa lõpus too juba teatab, et on rase. Et nagu… Oleks siis MIDAGIGI näidanud. Natuke actionit 😀 Lugesin intervjuud, mis midagi Bonesi teemal googeldades ette jäi, ei suuda enam leida, seega ei saa linkida – igatahes miski Bonesi tegija seal rääkis, et neil oli vaja midagi seksuaalse pinge asemele ja selleks siis laps. No andke aru, oleks tahtnud rahulikult nautida seda, et nad lõpuks ometi seksivad, eks. Pinget oleks jagunud küll. Mulle nii meeldis see, kuidas nad iga osa lõpus pubis jõid… Nüüd joovad kodus õhtusöögilauas veini. IGAV. Aga nojah, ega ma sellepärast vaatamata ei jäta 😛
Kas on veel keegi peale minu, keda häiris räige Toyota reklaamimine? Maris ütles, et tema ei ole üldse tähele pannud – no äkki on asi selles, et ma vaatasin järjest nii palju osi, igatahes mida edasi seda jaburam see tundus. Nats googeldades selgus, et on teisigi, keda häirib 🙂 Sain kinnitust ka selles suhtes, et Microsofti kraam, Bing ja näiteks MSNi videokõne oli ükskord, neile tehti samuti reklaami. Nii naljakas tundus see kõik. Aga no arusaadav, kui selle eest kõva raha makstakse. No iseparkivat autot tahaks endalegi. Mul poleks midagi selle vastu, kui auto külgboksi minu eest ära teeks 😀
Cami uus soeng ei ole üldse nii hea kui varasemad pikad juuksed. Mitte et kole oleks, aga enne oli parem. Tema kleidid on see-eest muidugi üle kõige, igas osas vaatamise rõõmu. Leidsin ühe blogi, mis spetsiaalselt tema riietele pühendatud ja tuhnisin sealt välja ühe kleidi, mis mulle eriti meeldis – see punane, krae on nii äge, peaks laskma endale midagi taolist õmmelda 😛 Pildid on kehvakesed ja ei anna kleidi ilu küll eriti edasi.
No ma ei saanud lihtsalt muudmoodi, kui pidin need random mõtted kirja panema, eks… Mitte et kedagi eriti huvitaks 🙂
Muusika on kah hea. Lõpus eriti:
Ja seda lõpulaulu otsides leidsin ühe teise, mis ka väga meeldib:
Mulle väga meeldis presidendi kõne 🙂 Just sellises Eestis oleks hea elada.
Tegelikult ongi mu meelest asi nii lihtne, et kõik sõltub omaenese suhtumisest ja ettevõtlikkusest. Kuni olla positiivne, uskuda inimeste headusse, unistada ja oma eesmärkide poole püüelda ning olla ka teiste vastu hea, seni saab kõigega hakkama. Tean, et kõigil pole võrdseid võimalusi – mõnede inimese elu on läinud nii, et nad üritavad vaid tuimalt hakkama saada ega oskagi õieti millestki unistada, neil pole isegi jaksu, et üritada oma elu paremuse poole muuta. Aga selleks ongi vaja teisi nende kõrval, kes aitaksid vajadusel raskusest välja, annaksid tagasi lootuse ja oskuse unistada. Annaksid selle tõuke, et oleks jälle jõudu eluga edasi minna, püüelda parema tuleviku poole.
Igatsen Eesti järele küll. Siinses kultuuris on kohanemine tunduvalt pikaajalisem – Londonis polnud keelebarjääri, läksin kohe tööle, nii et oli palju suhtlust kohalikega (kes minu ringkonnas olid muidugi suuremalt jaolt mitte britid, vaid üle maailma kuskilt kokku tulnud), rohkem vabadust ringi liikuda ja nii edasi. Siin on keelebarjäär, olen lastega kodus, jala pääseb ainult toidupoodi, autot juhtida ei julge, bussiliiklus tundub keeruline. Aga muidugi on see täiesti minu enda teha, kui kiirelt ma keele selgeks õppida viitsin, endale bussiliikluse selgeks teen ning auto juhtimist harjutama hakkan, nii et virisemisel pole mingit mõtet. Lihtsalt olud on teistsugused ja ise võiks ka veel usinam olla, nii et tiba rohkem läheb selle kõigega aega.
No ja muidugi see, et tänu autojamadele on meil nii suured võlad kaelas, et nende klattimine võtab ülejäänud aasta ja siis, eeldusel, et meil õnnestub normaalsem auto leida, on lootust säästma hakata.
Aga kui te küsite, kas ma kahetsen siia kolimist, siis muidugi mitte. Minu jaoks ongi see asi nii lihtne, et tuleb mõelda, mida ma hetkel kõige rohkem saavutada tahan ning välja valida neist KÕIGE olulisem. Minu jaoks oli see hetkel korras kodu. Ja ega pole ju mingit garantiid, et me suudame siin nii palju säästa, kui alguses lootsime, aga noh – Eestis oleks olnud see säästmise võimalus lähiaastate jooksul kordi väiksem ja kui me poleks siia tulnud, siis ju polekski teada saanud, kas see on võimalik või ei 🙂 Julge hundi rind on rasvane ja siiani on sihikindlus meid eesmärgini viinud. Loodetavasti viib ka seekord 🙂
Nii et jah… Kui kahju polnud ka oma turvalist elu Eestis, oma kodus, pere ja sõprade lähedal, maha jätta… Ma arvan, et see oli igati õigustatud. Paari aasta pärast oleme tagasi ja ülejäänud elu on alles ees. Kui kodu – koht, kus me kõige rohkem aega veedame – on korras ning pidevalt ei vasarda kuklas mõtet, kust ometi säästa remondi jaoks, siis on tunduvalt kergem kokku hoida, esialgu väikese rahaga hakkama saada ning otsida oma kohta erialaselt.
Kui Norra juba meie teele saadeti, oli sel mingi põhjus. Kui palju me säästa suudame, eks näis. Ehk avab norra keele oskus tulevikus mõne ukse tööalasel rindel? Ainult elu näitab.
Elu praegusel konkreetsel hetkel on ka tegelikult täiesti okei – mul pole midagi kodune olemise vastu. Abikaasa töö on pingeline, nii et mina katsun tema eest hoolitseda, samuti võimalikult palju lastega olla ja neid õigesti kasvatada. See kõik on minu jaoks väga oluline ning pakub rahuldust. Samas ihkan ka vaheldust ja tean, et igavesti ma kodune olla ei saa, seega tuleb ennast kokku võtta, mugavusstoonist välja astuda ja norra keele maailma sukelduda 🙂
Ma ootan aega, mil me saame norra keele selgeks, mil me elame siin rohkem sisse, hakkame veidi kohalikega suhtlema, saame lapsed lasteaeda saata, kui saan ise tööle minna, kui saame Abikaasale parema töö otsida… Samamoodi ootan ka aega, mil me saame Eestisse tagasi kolida, et elada edasi oma armsas kodus ja kodulinnas. Igal pool ikka rõõmsalt ja positiivselt, sest siis on endal hea ja teistel ka.
Optimismi, teotahet, lootust ja hoolimist – seda on meil, eestlastel, kõige rohkem vaja. Mida rohkem seda on, seda rohkem on ka lootust, et need suuremad ja olulisemad asjad kogukonna ja riigi tasandil pisitasa aina enam korda saavad.
Kõik saab alguse meist endist, meie suhtumisest, väikestest asjadest. Palju väikeseid asju teevadki kokku ühe suure.
Ma armastan Eestit. Ma armastan elu ning kõiki neid võimalusi, mida see endaga kaasa toob.
Söön praegu värskelt küpsetatud leiba ja kuulan seda:
Kolm õhtut hiljem on kõik 11 lemmikristsõna lahendatud ja alles vaid “tavalised”. Hakkasin mõtlema, et ilmselt ütleb see midagi minu iseloomu kohta, kui mulle meeldib rohkem sõnu õigetesse aukudesse sättida, neid tähesegadikest üles otsida ja numbrite taga peituvaid tähti ära arvata, kui tavalistele ristsõna”küsimustele” vastata. See otsimine ja sättimine on rohkem pusle moodi, ma ju jumaldan puslesid.
Sihuke tunne, et telliks selle ristsõna endale siia Norrasse. Aastatellimus on €11.40 ja kuni 100 g lihtkirja saatmine Norrasse on €1.50… €2.45 kuus pole ju NII suur summa selle lahendamise rõõmu eest… Või on? 😛
Muidu on kõik vaikne ja ühelgi rindel suurt miskit uut pole. Siiski-siiski – saime täna täiesti ootamatu jõulupaki ja oodatud kirja esimese jõulukaardiga 🙂 Kaart ja kiri olid Abikaasa vanaemalt, me just ükspäev helistasime talle, siis ta ütles, et saatis. Aga pakk oli Abikaasa perekonnalt ja muidugi oleks võinud arvata, et nad ka miskit saadavad. No aga kuni keegi pole midagi öelnud, seni ju ei julge loota 😛
Liis soovitas meile sarja Hart of Dixie ja pärast treileri ära vaatamist sai see ka koheselt ette võetud. Liis ütles, et talle algul ei meeldinud, aga hiljem hakkas – no meile meeldib küll kohe algusest peale. Kohati ärritavalt jabur, aga väga äge.
Otsisin täna ennast segaseks, aga aadressimärkmikku üles ei leidnud. Tundub, et ma unustasin selle tõesti Eestisse. Mõtlen, kas see on märguanne kõrgemalt poolt, et seekord tuleks kõik kaardid vahelduseks digitaalsel kujul saata (päris e-kaarte kindlasti mitte, saaks vabalt ise midagi vahvat kujundada), aga… Mulle ju nii meeldivad päris kaardid! Samas lastest normaalseid fotosid saada ei õnnestunud, kaartide meisterdamiseks vajalikku materjali pole, Abikaasal on vähemalt nädala lõpuni kahe istmega rendiauto, kuniks enda oma korda saame, nii et ka kõik koos ostma minna ei saa, üksi ma sõita ei julge ja ilma nägemata midagi tellida ka ei oska, sest mul pole isegi täpset ideed… Kõik tundub rääkivat digitaalse versiooni kasuks, aga mul on aimdus, et me ise saame sel aastal ikka õige mitu päris kaarti ja lisaks mitu pakikest, nii et seda enam ma tahaks kangesti vastu ka saata. Päh. Ma pole veel endiselt otsustanud, mis ma teen. Alati on võimalus kõigilt uuesti aadresse küsima hakata, aga ma üldse ei viitsi ja endiselt on lahenduseta küsimus, millised kaardid ja kust ma materjali saan. Jah, kaartide OSTMIST ma enam isegi ei kaalu, nii iseenesestmõistetav on see isetegemine mu jaoks. Jabur 😀
Kui ma aadressimärkmiku üles leiaks, siis saadaks ikka küll. Aga kui ei leia… Siis ei tea.
Põhja-Tallinn on meil siin hitt. Täpsemini kaks laulu, mis vist üldiselt ka kõige popimad on – “Lähen ja tulen” on väga mõnus, aga kõige lemmikum on “Meil on aega veel”. Kuulan ja naudin. Abikaasale meeldib ka.
Rohkem vist ei miskit 🙂 Elan jõulude ootuses. See tähendab, palgapäeva ootuses, et saaks maksta ära kõik üüratud autoremondi ja -rendi arved ning kuuse osta… Blaaah. Aga ei, ma lubasin, et ei lase tujul langeda 🙂 Postikana toodud saadetisi ootan muidugi ka iga päev põnevusega, ehkki ausõna, mul on vahel tunne, et me pole kõike seda ära teeninud.
